Voldemar Panso on ise «See naljakas kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta saunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui und ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida.»
“Kui inimene midagi väga tahab, kui see tahe moodustab ta elu sisu; kui see tahtmine pole platooniline soovunelm, vaid aktiivne endateostus; kui soovi on suunatud kogu inimese temperament; kui tahtes peituv soov saab elu pealisülesandeks, mille nimel inimene elab ja hingab, siis on soov ja nööp ammu valmis, enne kui täht on kustunud. Ja see soov täitub. Kindlasti. Mitte tähest, vaid tahtest. Täht on ainult mõõdupuuks.”
“Kas te pole tähele pannud, et mõtted, mis ööpimedas näivad võimalikud, isegi reaalsed ja teostatavad, tunduvad hommikul ebaloogilistena ja panevad mõnikord punastama. Pimedus äratab kujutlused ja igatsused, päev teotahte ja perspektiivid; pimedus armastab, päev arvestab”
Siinkohal oleks pastlik öelda: oli maruhea raamat, sai nutta ja sai naera! Hunnitu, raisk! Ja vaadates raamatu lugemise vahele “Vaino Vahingu päevaraamatut” saab korrata Panso kirjapandud sõnu “Elu ilu on kontrastides” .
Mu kõrval seisab Moskva füüsik, pikk, kõhn, tahapoole kooka nägu likumatult ülespoole. “Kas mõistate löpmatut ruumi?" lõhun suure vaikuse. “Ajudega jagan”vastab füüsik. “Siski kohutav mõelda - lõpmatu ruum!" Ta vastab likumatult, tahapoole kookus: “Lõplik oleks veel kohutavam."
“Voib-olla ongi ilu imelisus neis hetkiis, tabamatu võlu kadumisvoimaluses.”
Loen hetkel kõigi teiste raamatute kõrvalt vaikselt Voldemar Panso päevaraamatuid (1931-1956). Meie teatrimaastiku ühest suurimast nimest oleks võinud tegelikult ka edukas kirjanik saada, kui Eesti riigi saatus 1930.-1940. aastatel oleks teist rada läinud. Noor Panso kirjutas pidevalt ajalehtedele jutukesi ning ilmselt oli ta lauasahtel ka plaanitavate näidendite kavasid täis. Tema tugevuseks oli koomika ja terav päevakajaline satiir, kuid Nõukogude võimu tulekuga muutus selliste tekstide avaldamine peaaegu võimatuks. Ta hakkas pidevalt toimetustelt vabandavaid selgitusi saama, miks ajalehed tema lugusid kahjuks enam avaldada ei saa (näiteks "Liiga kriitiline! Tekst ümber töötada!"). Eks selline pidev (enese)piiramine võttiski viimaks kirjutamisisu ära ning lükkas Voldemari lõplikult teatri manu.
Kuid kirjanik Voldemaris sai aastaid hiljem siiski erinevate teatrialaste tekstide abil särada (kindlasti soovitan lugeda Panso kogumikku "Portreed minus ja minu ümber") ning ka ilukirjanduses proovis ta vahel ikka vanast harjumusest kätt, kuid töö teatris ja lavakunstikoolis võttis suurema osa ajast.
Üks hilisema perioodi ilukirjanduslikest katsetustest, mis ka kaante vahele jõudis, oli kogumik "Naljakas inimene", kus Panso teeb meid tuttavaks Kassari ning seal elavate inimestega (kindlasti on teosel tugevaid paralleele Juhan Smuuli "Muhu monoloogidega"). Kõige värvikamaks kujuks on kahtlemata Lepa Anna, kes ei jää kunagi kellelegi ühtki vastust võlgu ning on ühe tugeva ja kange saare naise võrdkujuks. Sellise keelekasutusega karakter mõnes kodumaises filmis tagaks Annat mängivale näitlejannale kultusliku rollisoovituse.
Panso teksti suurimaks tugevuseks on autori oskus edasi anda lihast ja luust karaktereid, kelle puhul ei teki kordagi kahtlust, et sa võid nendega Kassari kadakate vahel kokku sattuda. Ega polegi muud kui tuleb seada sammud Rohuküla sadama poole. Aga ärge laske end kohe mõnest teravamast märkusest või ütlusest enda verest välja lüüa. Eks me mandrilt tulnud olegi nende jaoks natuke "naljakad inimesed".
Teatrilegend Voldemar Panso päevaraamat - reisipäevikud veedetud suvedest Hiiumaal Kassaris. Vapustavalt vaimukalt ja eneseteadlikult kirja pandud - kirjastiiliga, mis on tänase vaesunud keelekasutusega võrreldes adumatult leidlik, mõjumata samas sugugi arhailisena. No näiteks: “Saaremaa rannatriipu pidi liigub pilk aina paremale, üle Jaani kiriku torni, üle Piibulina ja Telliskivi rahu ning Sääretirbi kuskile rahutuks tegevalt hingihkava ja hunnitu viikingvileda veevälja väljamõtlemata vaalsinasse.”! Millele on Panso lisanud ise ka tagasihoidliku kommentaari: “Issand, kui ilus tuli välja!” Ja no kui ehedad kirjeldused inimestest ning kommetest: “Kärdlas kohtasin kord leeripäeval 82-aastast Aliide Mäeumbaeda, kes on kõik laulupeod kaasa laulnud. Küsisin, kas ta kirikus ei käi ka. Mäeumbaed vastab: “Äi, ma pole sinna midagid ää kaotand.”” Või fotode uurimine Lepa Annaga: “Kes see on?” küsin. “See on mu esimene mees.” “Ah seesama ta ongi.” “Seesama, raibe, näh.” “Noh, kuidas ta oli ka?” “Maitseasi, minule ta, kurat, küll äi meeldind.”” Täielik Kivirähk, noh! 4.5/5
“Ma ei tea ega tunne neid, kes elavad samal koridoril, räakimata neist, kellega elame ühe katuse all. Me tunneme inimesi rohkem aukraadi kui iseloomu järgi, me laseme end petta sellest, mida inimene oskab, ega märka seda, mis inimene on.”
Hämmastav, kuidas samu asju saab korraga kirjeldada nii suurejooneliselt ja kirjanduslikult ning samas nii eluliselt ja igapäevaselt. Tõeliselt oskuslik märkamine.
Huumor, südamlikkus ja vaikselt rõõmus Hiiumaa on kohtunud Panso raamaturidadel osavalt seatud sõnadega kogu aastaaja kulgedes inimeseks olemise kohta lausa kaunilt.