Eve oli alati teadnud, et kunagi elab ta Pariisis. Unistuse täitumine lükkus aga aina kaugemasse tulevikku – kuni noor naine jättis kõik ajutiselt sinnapaika, et veeta 12 kuud Prantsusmaal. Tema kavatsused Pariisi üüritoakeses pesitseda, rahulikult kontoritööl käia ja kohalikku kultuuri nautida asenduvad uutega, kui tal tekib suhe oma ülemuse, laia joonega ärimehe Laurentiga. Koos reisivad nad mööda Euroopat, Aasiat ja Ameerikat ning Eve proovib sisse elada trofeenaise rolli – sest seda temalt ju oodatakse? Peagi leiab ta, et raha ei tee alati elu lihtsamaks, ning sekeldusi tuleb aina juurde (üks neist hea jutu ja ilusate silmadega). Lisaks kõigele rõhub naist saladus, mida varjata on lihtne, aga süütunnet vähendada võimatu.
Olin lugenud varem Eia Uusi raamatut "Kuu külm kuma", mis mulle väga meeldis. Seega ei kõhelnud ka seda raamatut kätte võtmast. Siiski jäi see raamat minu arvates eelmisele alla, kuigi on täitsa loetav. :) Igaks juhuks ütlen, et võib-olla natuke spoilerdan, aga raamatu sisust on muidu raske kirjutada. Pariisi on ikka armastuse linnaks peetud ja millest siis ikka raamatus "Aasta Pariisis" kirjutada, kui mitte noorest naisest, kes läheb Pariisi ja leiab armastuse. Minategelane Eve leiabki Pariisist oma elu armastuse, kes on esialgu tema ülemus Laurent, kuid kokku elama hakates on Eve tööst vaba ja on lihtsalt armas elukaaslane. Nagu sageli juhtub, viib just Laurent Eve kokku Davidiga. Davidiga kohtumised tunduvad algul Evele tüütu kohustusena. Laurent aga tahab, et David tuleks nende firmasse tööle ja nii kasvab esialgne viisakus muidugi üle armumiseks. Eve tahaks küll Laurentile truuks jääda, aga ... Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegemist on kirgliku armastuslooga. :)
Pole päris kindel, mis sundis mind, keskealist meest, seda raamatut avama. Mingi pettekujutelm sundis mind uskuma, et ma teen tutvust Pariisiga, kuid seda siiski ei juhtunud. Lugesin hoopis noore naise sisemisest võitlusest meeste valikul. Ma ei ole pettunud, et ma selle raamatu siiski läbi lugesin, kuid ühe naise tundemaailma laiali laotamisest jätkub mulle ilmselt aastateks. Kui mitte igaveseks. Tõenäoliselt paljud "naistekad" ongi sellised. Kirjanduslikkus mõttes oli minu jaoks tegemist siiski blogiga mitte novelliga. Kirjutatud väga lihtsal viisil ja sobib seetõttu lugemiseks tütarlastele, kes aastate pärast võivad leida end samas situtatsioonis, sest ajutiselt välismaale elama kolimine on popp. Ja sobib, miks ka mitte, juba keskeas naistele, kes tõenäoliselt võivad leida siit ka ise läieltud hetki. Kuid mehed - teil soovitan siiski valida mingi muu žanri.
Huvitaval kombel on raamatul siin Goodreadsis nii madal hinnang ja tavaliselt läheb see ka mu enda kogemusega kokku, aga seekord meeldis ja sobis täiega. Eks ma olengi romantik, eneseotsingud ja suhete teemad huvitavad, nii et ju siis olengi selle raamatu sihtgrupp. Mõnus lugemine!
Käia korrakski Pariisis - usun, et selline mõte on olnud paljudel. Peategelane Eve läks aastaks (vahest ehk täitma oma ema unistust...) Aga kuidas see lugu kirja on pandud, milliseid võtteid kasutatud - nautisin täiega. Raamatus on Pariisi, elumõtte otsinguid, huvitavaid keerdkäike. "Mu ainus meelelahutus oli riideid vahetada. Õppisin selle mängu ühtedelt turistidelt Sardiinias..." Mäng seisnes ühel päeval riiete vahetamises ja fotode tegemises. Et jääks tuttavatele mulje, et reis kestis vähemat kaks nädalat, kuid tegelikult vahetati kotis olnud riideid, peakatteid, soengut jne. (lk 11). "Ülikooli esimesel aastal polnud ma jõudnud sessi ajaks kõiki 13 kohustuslikku teost läbi töötada, seega istusin eksamieelsel ööl tühja vanni kitsa serva peal ja lugesin Stendhali "Punast ja musta", sest teadsin, et tugitoolis või voodis jääksin kohe magama." ( lk36) - nii tuttav tunne keris mälusopist ette. "Pühin käed sellest puhtaks, käin luuaga läbi oma mõtete pööningu." (lk 183)
This entire review has been hidden because of spoilers.
Ühe noore naise huvitavad valikud ja elutee. Räägib unistuste elust, mille kättesaamisel tihti ei tundugi see enam nii tore. Samuti paarisuhtest töönarkomaaniga ja sealt kõrvalt tekkiva suhtega, kus mehel on ka päriselt aega, mitte ainult raha. Raamatu lõpp läks ka huvitavaks, kus selgus, et peategelasel tegelikult on Eestisse jäänud tema seikluse ajaks 4a poeg. Kui varem tekkis mingi samastust vms, siis seal lõpus ei osanud enam aktsepteerida seda seiklust, kuna endale selline asi ei taha pähe mahtuda. Nats aega varem lugesin Triin Lellepi “Minu Pariis” ja kuigi “Aasta Pariisis” ei olnud konkreetselt just reisiraamat, siis nii mõnigi kirjeldus ja asjaolu nendes raamatutes kattus ja seelâbi kinnistus.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Nagu peategelane ise enda kohta nentis – nagu teismeline. See stiil tundus minu jaoks läbiv ning veidi liiga püüdlikud olustikukirjeldused lugesin läbi omi mõtteid mõeldes. Midagi just nagu toimus ja just nagu ei toimunud ka. Päevikulehtede sirvimine oleviku ja mineviku vahel ei andnud lugemiselamusele kuigipalju juurde. Mõtteainet ehk siiski võiks leida.
Tühine, lihtlabane, mage... nagu mingi teismelise kirjutatud. Kõige muu kõrval häiris autori soov 'harida' või targana välja paista: te ikka teate, mida tiramisu tähendab? oot, ma nüüd tõlgin teile selle lihtsa ingliskeelse lausekese ära, sest äkki te ei tea, mida see tähendab. - No täiega igav raamat. Tüütult igav.
Ma ei oskagi nüüd täpselt öelda, mida raamatust arvasin. Oli naistekas, aga maitsekas naistekas. Meelelahutuseks sobis lugeda, kuid, olles eelnevalt lugenud Eia kolme esimesena kirjutatud raamatut, siis jäi selles raamatus midagi puudu. Filosofeerima ja argumenteerima ei pannud. Lihtsaks lugemiseks sobib hästi.