“Kassikõnd” heidab pilgu verinoore tüdruku suureks saamise loole, lakkamatute reiside kaudu maailma suurlinnadesse. Ta kohaneb täiskasvanute maailmaga ja jagab elu võõraste saatusekaaslastega. Ta naudib luksust ja kannab rõivaid, mida ta iial endale ise hankida ei kavatse, ta kombib piire ja lõbutseb.
Kuid ta kogeb ka üksindust, tapvat väsimust ja pettumusi. Võibolla liigagi vara on ta sunnitud tegelema eneseotsinguga.
Ja kõike seda võimaldab talle paljude väikeste tüdrukute unistus – olla modell.
Tundub, et liiga paljudel inimestel on see raamat jäänud kahe silma vahele!
Ja sama soojaga soovitan ka „Minu New York” raamatut. Mõlemad on heas stiilis kirjutatud, mõnus lugeda ja kaasa elada. Mõlemad on „suureks kasvamise lood”. Lugude taga on sama autoritandem: tütar Diana on see, kes elas oma põnevat elu, ema Dagmar elas kaasa ja aitas teksti kokku kirjutada.
Diana avastati kunagi teismeeas Tallinna tänavailt ja nii alustas ta modellikarjääri, läbi Tokyo, Milaano ja Pariisi kuni New Yorki. (Sellest teekonnast räägib „Kassikõnd”.) Midagi juhtus Dianaga New Yorkis, miski lendas läbi õhu (täpsemalt ei ütle, mis, aga seda stseeni saab lugeda nii „Kassikõnni” lõpus kui „Minu New Yorki” alguses), sealt sai alguse modellindusest l ahtiütlemine ja tee professionaalse näitlejatöö juurde. See tee ei ole lihtne. 99,99% USA näitlejaist näevad vaeva, et end oma tööga ära elatada. Nii tuleb ka Dianal teha oma New Yorgis restoranimanedžeri tööd ja jagada kodu kentsakate kaaslastega...
(Ahjaa, olgu lisatud, et nende raamatute kaasautor Dagmar on ise meile kirjutanud "Minu Gruusia" ja tütar Diana on ka seal kõrvaltegelane. Öeldakse ju, et eestlased on seenevõrgustik! Meie kirjastuse raamatud on selle tõestuseks: kõik on kõigiga kuidagi seotud.)
Raamat meeldis väga. Ka see, et on palju fotosid. Ainult lõpuosa tegi nõutuks. Terved lõigud ja leheküljed ja peatükid on paar aastat hiljem ilmunud New-Yorki raamatusse copy-paste üle võetud