What do you think?
Rate this book
Minu... #182
Minu Belgia. Raamidetagune pilt
Napilt üle meie maja lendavad lennukid, nii et kodused lühtrid ja klaasriiulid kilisevad rütmikalt kaasa. Seda Lääne-Euroopa keskmes oleku pidevat meeldetuletust tasakaalustab naabrite kirg kanaliste vastu. Kuked ärkavad vara ja tseremoniaalselt. Pargis loobib üks vanamoor väsimatult kaigast puu otsa. Tuleb välja, et seal kasvavad täiesti söödavad kreeka pähklid. See illustreerib fantastiliselt Belgia elu, mis on täis nauditavaid veidrusi.
Alustan ühes õpingutega Antwerpeni kuninglikus kunstiakadeemias ka iseseisvat elu – koos eluarmastusega. Luristame veinikastidest kokkuklopsitud laua taga lihtsat piimasuppi, ent iga toa kõrges laes kõlgub restorani mõõtu lühter. Eestlased klapivad belglastega väga hästi, kuna me oleme võrdselt veidrad. Eestlased lihtsalt ei kanna oma veidrusi sellise uhkusega välja. Õppetund!
Alustan ühes õpingutega Antwerpeni kuninglikus kunstiakadeemias ka iseseisvat elu – koos eluarmastusega. Luristame veinikastidest kokkuklopsitud laua taga lihtsat piimasuppi, ent iga toa kõrges laes kõlgub restorani mõõtu lühter. Eestlased klapivad belglastega väga hästi, kuna me oleme võrdselt veidrad. Eestlased lihtsalt ei kanna oma veidrusi sellise uhkusega välja. Õppetund!
- GenresTravel
208 pages, Paperback
Published February 1, 2025
2 people are currently reading
45 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
March 3, 2025
Peaksin küll oma "Minu-sarja" Exceli-tabelist pilgu üle laskma, ent mul on karvane tunne, et see saab olema mu isiklikus esikümnes kindlalt sees. Mu lemmikute minukate autorid kipuvad olema sellised +/- 50 eluaasta ringis, seega väga vahva, et nii noor autor nüüd sinna potsatas. Kusjuures ma väga ei plaaninudki seda lugeda, sest... noh Belgia, eks ole, ei ahvatle kohe üldse. Ja kunstitudengid, nendega on sageli ka kuidagi raske suhestuda. Hoogsalt, sooja huumori, mahlaka eneseirooniaga ja üliägedate portreedega kirja pandud Belgia-kogemus haaras aga esimesest leheküljest kaasa.
Näiteks hakkasid mulle hoobilt meeldima autori vanemad, erialalt bioloogid, kes tutvusid õpingute ajal Norras murakaõisi loendades (kõik, kes kaaslase otsinguil, jätke meelde - see pauk võib teid tabada kus iganes). Üleüldse on selle perekonna kohal, vähemasti Johanna sule läbi, selline Durrelli vaib mu meelest. Ma ise eriline linnu-looma-taime entusiast ei ole, aga lugeda oli siiski naljakas.
Tempokalt lühikeste peatükkide kaudu saab lugeja kaasa elada Adokate (ehk Adojaanide) Belgiasse kolimisele. Vanemad asusid Brüsselisse, Johanna läks oma iseseisva elu esimesi samme tegema Antwerpenisse (muide, miks vahepeal on Antwerpen ja vahepeal Antwerp? kas siin on tegemist keeleerinevuse või muuga?), seda koos Eestist äsja leitud kaaslasega. Kodumängimisele lisaks tulevad mängu ka õpingud kunstiakadeemias ja töösutsakad. Veidrusi õnnestub tal märgata mõlemal puhul.
On ka põnevusest pakatavaid lugusid. Jäingi praegu mõtlema, et mis sai sellest leitud käevõrust... See tõotas justkui jätku, aga vist jäigi kõik nii.
Ega siis ainult autori seiklustest saa lugeda, tegelikult saab Belgia kohta ka tublisti teada. Näiteks tean ma nüüd, et mul oleks ka vaja sinna minna - vanakraamilaadad ja eriti lühtrid (tervitused "Minu Leedu" autorile, kes Leedu puhul lühtreid maapõhja needis 😂), mida seal palju leida võib, täpselt minu jaoks! Saame teada, kui kehvad lood on seente ja ujumisega. Jalgrattakultuurist, nagu selliste maade puhul arvata võibki, on samuti juttu. Üldse eluolu, olme, elamised (kolimise iseärasused!).
Lisaks veel, kõik need, kes ei ela vaid pea pilvedes, siis siin on praktilised nipinurgad ka olemas. Kuidas saada koduste vahenditega karv läikima. Või ise deodoranti valmistada. Jne.
Praegu mõtlen, et Johanna tuleks saata nii mõnessegi eriskummalisse riiki ja siis panna ta kirjutama. Muhe ja lahe lugemine oleks garanteeritud.
Näiteks hakkasid mulle hoobilt meeldima autori vanemad, erialalt bioloogid, kes tutvusid õpingute ajal Norras murakaõisi loendades (kõik, kes kaaslase otsinguil, jätke meelde - see pauk võib teid tabada kus iganes). Üleüldse on selle perekonna kohal, vähemasti Johanna sule läbi, selline Durrelli vaib mu meelest. Ma ise eriline linnu-looma-taime entusiast ei ole, aga lugeda oli siiski naljakas.
Tempokalt lühikeste peatükkide kaudu saab lugeja kaasa elada Adokate (ehk Adojaanide) Belgiasse kolimisele. Vanemad asusid Brüsselisse, Johanna läks oma iseseisva elu esimesi samme tegema Antwerpenisse (muide, miks vahepeal on Antwerpen ja vahepeal Antwerp? kas siin on tegemist keeleerinevuse või muuga?), seda koos Eestist äsja leitud kaaslasega. Kodumängimisele lisaks tulevad mängu ka õpingud kunstiakadeemias ja töösutsakad. Veidrusi õnnestub tal märgata mõlemal puhul.
On ka põnevusest pakatavaid lugusid. Jäingi praegu mõtlema, et mis sai sellest leitud käevõrust... See tõotas justkui jätku, aga vist jäigi kõik nii.
Ega siis ainult autori seiklustest saa lugeda, tegelikult saab Belgia kohta ka tublisti teada. Näiteks tean ma nüüd, et mul oleks ka vaja sinna minna - vanakraamilaadad ja eriti lühtrid (tervitused "Minu Leedu" autorile, kes Leedu puhul lühtreid maapõhja needis 😂), mida seal palju leida võib, täpselt minu jaoks! Saame teada, kui kehvad lood on seente ja ujumisega. Jalgrattakultuurist, nagu selliste maade puhul arvata võibki, on samuti juttu. Üldse eluolu, olme, elamised (kolimise iseärasused!).
Lisaks veel, kõik need, kes ei ela vaid pea pilvedes, siis siin on praktilised nipinurgad ka olemas. Kuidas saada koduste vahenditega karv läikima. Või ise deodoranti valmistada. Jne.
Praegu mõtlen, et Johanna tuleks saata nii mõnessegi eriskummalisse riiki ja siis panna ta kirjutama. Muhe ja lahe lugemine oleks garanteeritud.
July 9, 2025
meeldis. selline hoogne ja meeleolukas ja mahlakas keeles kirja pandud lugu, mis ajas vahepeal naerma ja vahepeal tegi natuke kurvakski ja kus olid ka üsna konkreetne algus ja lõpp olemas - läks noor inimene Belgiasse kooli, õppis, sai oma kraadid kätte ja tuli siis koju tagasi. tõsi, see, et ta just Belgias oli, läks mul lugemise käigus korduvalt meelest ja ajasin Hollandiga segi, aga see on täitsa mu enda viga, sest mu jaoks need kaks maad sulavadki kuidagi servapidi kokku, eriti kui juttu tuleb pigem flaamikeelsest Belgiast.
igal juhul oli siin ohtralt sellist värskust ja energiat, mida sellelt vanuselt ootakski. peod ja sõbrad ja mõned koolimured ja esimene armastus ja. siia juurde mul mingit turismiinfot ei olegi eriti vaja, aga seda sai ka natuke.
igal juhul oli siin ohtralt sellist värskust ja energiat, mida sellelt vanuselt ootakski. peod ja sõbrad ja mõned koolimured ja esimene armastus ja. siia juurde mul mingit turismiinfot ei olegi eriti vaja, aga seda sai ka natuke.
April 25, 2025
Raamat, mis õhkab positiivsusest ja oskust head näha igas asjas, nii halvas kui ka heas. Johanna tekst on nii turgutav ja mõnus, et minu jaoks ei olnud üldse oluline, kui jutt vahepeal teiste radade peale lappama läks, vaid kõik see oli nii nauditav, et ma oleks hea meelega veelgi lugenud. Ilu on tõepoolest vaataja silmades ja Johanna toob Brüsseli ja kogu Belgia välja heades toonides, isegi kui ära märgitud saab kogu see prügi ja muu majandus, mis mõne teise pea vangutama ajaks. Ning muidugi ka see kummaline kolimissüsteem. Pealegi see tänavale jäetud praht võib mõne teise jaoks uus vajalik varandus olla. Olgu see siis küünlajalg või krigisev voodi.
Johanna võiks oma laheda mõttelennuga veel raamatuid kirjutada, sest sellist annet oleks patt mitte kasutada.
Johanna võiks oma laheda mõttelennuga veel raamatuid kirjutada, sest sellist annet oleks patt mitte kasutada.
April 22, 2025
ok belgia polegi mingi npc koht
April 26, 2025
Belgia on ka mulle südamelähedane, mis andis kindlasti lugemiselamusele kaasa, kuid selletagi oli raamat nii mõnusalt kirja pandud ja nauditav lugeda. Kindlasti üks minu-sarja lemmikuid ja loodan, et autori sulest ilmub tulevikus veel midagi.
February 19, 2025
„See on kummaline.“ Sellise lausega algab raamat, midagi värsket on siin stiilis, eriti meeldib mulle raamatu algus, kuldmunade munemise teemadel. Kuigi mõnes kohas leidusb ehk stiili- või keelevääratusi (näiteks: kelle gümnaasiumi lõpetamise ajal pakuti emale Brüsselis tööd?), on ikkagi võluv ja värske hoog sellel lool.
Nagu ütleb suur Stephen King, lugeja peab autori häälega harjuma ja autor peab oma häälele kindlaks jääma, igas raamatus sünnib oma hääle universum. Johanna on autor, kellele meeldib meenutada lapsepõlve ja "noorusiga" (jutumärkides, sest ta on raamatu alguses umbes 17 ja raamatu lõpus umbes 24). Ta kasvupere on laste- ja loomarikas ja natuke hull (ma täiesti suhestun, ka minu tütar on sügavkülmast jäätisekarbist jäätise asemel midagi muud leidnud!), tegu on demokraatliku perekonnaga, vahepeal nimetab autor oma emaks ja isa hoopis Maarjaks ja Krisiks, nii et mul lugedes tekkis segadus, et oot, kes need veel on. Ka mõni neist "meil juhtus vanasti nii" kõrvalepõigetest tegelikult häiris mind, sest oleks tahtnud olla rohkem kohapeal: milline see Belgia (tudengi)elu siis on? Aga kõige häirivamaks osutus hoopis üks õõvastav lugu Hiinast!
Seda raamatut võib kindlasti, vähemalt vormiliselt, nimetada arengulooks. Alguses on üles loetud kõik see, mida Johanna kardab, alates avalikust esinemisest ja võõrale helistamisest kuni piimasupi nahani, ja raamatu lõpus sedastab ta: "Tänu Belgiale on minusse siginenud julgus." Jah, nii see on, kuigi kohati tundsin lehekülgi pidi libisedes liiga kiiret edasikulgemist, kus ma ei näinud nende lugude sisse, ei kogenud koos autoriga tema kasvamise võlu ja valu. Igal juhul kolis Johanna Belgiasse, asus õppima Antwerpeni kunstikooli fotograafiat, osales näitustel ja kaitses isegi magistrikraadi ja kasvas suureks, kosmopoliitseks neiuks.
Üks mure sellega seoses. Ootamatult palju killukesi raamatus oli ilma tõlketa, ka toimetaja on rahvusvahelise taustaga inimene. Kuna ma just värskelt olen käinud maaraamatukogudes ja suhelnud pensionärieas lugejatega, siis ma tean, et mitte kõik Eestis elavad aktiivsed lugejad ei oska inglise keelt. Isegi sellised väljendid nagu straight ehk otse ei ole kõigile mõistetavad, saati siis oluline näitusepealkiri, millele Johanna nuputas oma lahendust: "To Infinity and Beyond" („Lõpmatusse ja üle selle“?). Katsun seda tunnet ette kujutada, kui eestikeelses tekstis on tõlkimata väljendid, millest ma omapäi aru ei saaks. Kas pensionärist lugeja haarab sõnastiku või ekraani ja hakkab googli abiga tõlkima, kohandub, õpib? Igal juhul on meil eestikeelne kultuur ja lugejal on õigus mitte osata inglise keelt, mida suvaliselt tsiteeritakse ja tõlkimata jäetakse. Selle kõrval häiris Johanna flaami keelest kõnelev peatükk palju vähem: seal olid meelega tõlkimata jäetud fraasid, juures kelmikas küsimus, et kas saate aru. Tõsi, hetkeks põrnitsedes sain aru jah! Aga tänu inglise ja prantsuse ja saksa keele baasile. Ma pole kindel, kas pensionär maaraamatukogust ka aru saab.
Miskipärast olen aina tundlikumaks muutunud eesti keele kadumise suhtes. Igal pool, kus näen meie kirjalikus keeles võõrkeelset fraasi, otsib aju kohe: kuidas saaks lauset ümber teha täiesti eestikeelseks? Miks peab mingit tunnet nimetama otherworldly’ks, kuidas seda tunnet meie keelest kirjeldada?... Ma aiman, et selliseid pooleesti-poolinglisekeelseid lauseid jõuab meie raamatutesse aina rohkem ja tahaks, et neid ei lastaks läbi. Isegi kui noored kõnekeeles omavahel niimoodi räägivad.
Aga kas „Minu Belgiaga“ ikka Belgia maigu saab suhu? Minu meeelest saab. Pisikesi eluoludetaile on küllaga, autori fotograafisilm kirjeldab põnevalt näiteks gaasiradiaatori leeki või trossi abil akna kaudu mööbli kolimist. Nii mitmedki ise kogetud või teistelt kuuldud-loetud Euroopa kultuuri elemendid tulevad ette, näiteks see, et talvel niisama lihtsalt sooja ei saa, või kui, siis väga kalli hinna eest. On vana-Euroopa kummituslugu; on Brüsseli vastuvõtu värisevate klaaside lugu; on lugu sellest, mismoodi hotelli tualette koristatakse-kuivatatakse... Aga kui mind miski uue infona tõeliselt üllatas, siis see, et Belgias käiakse spaades ihualasti.
Minu enda varasem kokkupuude Antwerpeniga on emotsionaalne mälupilt Jeruusalemi suurest holocausti muuseumist. Lühidalt öeldes, Antwerpeni juutidel läks 1941-1944 väga kehvasti. Aga siiski on Antwerpenis ka siiani alles üks suuremaid ja elujõulisemaid juudikogukondi Euroopas. Nad jõuavad otsapidi ka Johanna raamatusse... sest Johanna julguse tekkimise teel oli üks samm see, et ta palus ortodoksetelt juutidelt võimalust end koolinäituse jaoks pildistada, ja üllatuslikult ta isegi sai päris paljudelt loa.
Teine asi, mis seostub nii juudi kogukonna kui Antwerpeniga: see on Euroopa, et mitte öelda kogu maailma teemantipealinn. Ja ühel päeval kõndis Johanna õue prügi viima ja kõnniteel sätendas midagi... See lugu meeldis mulle, puhas kuld!
Nagu ütleb suur Stephen King, lugeja peab autori häälega harjuma ja autor peab oma häälele kindlaks jääma, igas raamatus sünnib oma hääle universum. Johanna on autor, kellele meeldib meenutada lapsepõlve ja "noorusiga" (jutumärkides, sest ta on raamatu alguses umbes 17 ja raamatu lõpus umbes 24). Ta kasvupere on laste- ja loomarikas ja natuke hull (ma täiesti suhestun, ka minu tütar on sügavkülmast jäätisekarbist jäätise asemel midagi muud leidnud!), tegu on demokraatliku perekonnaga, vahepeal nimetab autor oma emaks ja isa hoopis Maarjaks ja Krisiks, nii et mul lugedes tekkis segadus, et oot, kes need veel on. Ka mõni neist "meil juhtus vanasti nii" kõrvalepõigetest tegelikult häiris mind, sest oleks tahtnud olla rohkem kohapeal: milline see Belgia (tudengi)elu siis on? Aga kõige häirivamaks osutus hoopis üks õõvastav lugu Hiinast!
Seda raamatut võib kindlasti, vähemalt vormiliselt, nimetada arengulooks. Alguses on üles loetud kõik see, mida Johanna kardab, alates avalikust esinemisest ja võõrale helistamisest kuni piimasupi nahani, ja raamatu lõpus sedastab ta: "Tänu Belgiale on minusse siginenud julgus." Jah, nii see on, kuigi kohati tundsin lehekülgi pidi libisedes liiga kiiret edasikulgemist, kus ma ei näinud nende lugude sisse, ei kogenud koos autoriga tema kasvamise võlu ja valu. Igal juhul kolis Johanna Belgiasse, asus õppima Antwerpeni kunstikooli fotograafiat, osales näitustel ja kaitses isegi magistrikraadi ja kasvas suureks, kosmopoliitseks neiuks.
Üks mure sellega seoses. Ootamatult palju killukesi raamatus oli ilma tõlketa, ka toimetaja on rahvusvahelise taustaga inimene. Kuna ma just värskelt olen käinud maaraamatukogudes ja suhelnud pensionärieas lugejatega, siis ma tean, et mitte kõik Eestis elavad aktiivsed lugejad ei oska inglise keelt. Isegi sellised väljendid nagu straight ehk otse ei ole kõigile mõistetavad, saati siis oluline näitusepealkiri, millele Johanna nuputas oma lahendust: "To Infinity and Beyond" („Lõpmatusse ja üle selle“?). Katsun seda tunnet ette kujutada, kui eestikeelses tekstis on tõlkimata väljendid, millest ma omapäi aru ei saaks. Kas pensionärist lugeja haarab sõnastiku või ekraani ja hakkab googli abiga tõlkima, kohandub, õpib? Igal juhul on meil eestikeelne kultuur ja lugejal on õigus mitte osata inglise keelt, mida suvaliselt tsiteeritakse ja tõlkimata jäetakse. Selle kõrval häiris Johanna flaami keelest kõnelev peatükk palju vähem: seal olid meelega tõlkimata jäetud fraasid, juures kelmikas küsimus, et kas saate aru. Tõsi, hetkeks põrnitsedes sain aru jah! Aga tänu inglise ja prantsuse ja saksa keele baasile. Ma pole kindel, kas pensionär maaraamatukogust ka aru saab.
Miskipärast olen aina tundlikumaks muutunud eesti keele kadumise suhtes. Igal pool, kus näen meie kirjalikus keeles võõrkeelset fraasi, otsib aju kohe: kuidas saaks lauset ümber teha täiesti eestikeelseks? Miks peab mingit tunnet nimetama otherworldly’ks, kuidas seda tunnet meie keelest kirjeldada?... Ma aiman, et selliseid pooleesti-poolinglisekeelseid lauseid jõuab meie raamatutesse aina rohkem ja tahaks, et neid ei lastaks läbi. Isegi kui noored kõnekeeles omavahel niimoodi räägivad.
Aga kas „Minu Belgiaga“ ikka Belgia maigu saab suhu? Minu meeelest saab. Pisikesi eluoludetaile on küllaga, autori fotograafisilm kirjeldab põnevalt näiteks gaasiradiaatori leeki või trossi abil akna kaudu mööbli kolimist. Nii mitmedki ise kogetud või teistelt kuuldud-loetud Euroopa kultuuri elemendid tulevad ette, näiteks see, et talvel niisama lihtsalt sooja ei saa, või kui, siis väga kalli hinna eest. On vana-Euroopa kummituslugu; on Brüsseli vastuvõtu värisevate klaaside lugu; on lugu sellest, mismoodi hotelli tualette koristatakse-kuivatatakse... Aga kui mind miski uue infona tõeliselt üllatas, siis see, et Belgias käiakse spaades ihualasti.
Minu enda varasem kokkupuude Antwerpeniga on emotsionaalne mälupilt Jeruusalemi suurest holocausti muuseumist. Lühidalt öeldes, Antwerpeni juutidel läks 1941-1944 väga kehvasti. Aga siiski on Antwerpenis ka siiani alles üks suuremaid ja elujõulisemaid juudikogukondi Euroopas. Nad jõuavad otsapidi ka Johanna raamatusse... sest Johanna julguse tekkimise teel oli üks samm see, et ta palus ortodoksetelt juutidelt võimalust end koolinäituse jaoks pildistada, ja üllatuslikult ta isegi sai päris paljudelt loa.
Teine asi, mis seostub nii juudi kogukonna kui Antwerpeniga: see on Euroopa, et mitte öelda kogu maailma teemantipealinn. Ja ühel päeval kõndis Johanna õue prügi viima ja kõnniteel sätendas midagi... See lugu meeldis mulle, puhas kuld!
April 4, 2025
Olen pehmelt öeldes vaimustuses.
Ootan nüüd Johannalt uut raamatut, sest end kirjanduslikult mitte avaldada, kui sulg sel moel jookseb, oleks patt. Millised kujundid ja mõnus huumor kõigi nende üksikasjaliste kirjelduste virrvarris. Imeline!
Jäin juurdlema salapärase fenomeni üle, miks mul see pealtnäha mitte koguteosena tunduv raamat nii aeglaselt edasi läks. Ei oska muud arvata, kui et vist muigutasin mõnust igat sõna mitu korda edasi ja tagasi enne kui raatsisin kõhtu kugistada. Raamatu viimased leheküljed löristasin nutta eneselegi aru andmata, miks. Vapustavad sündmused teadmisega, et kohe on minu Belgia reis ja Johannaks kujutlemise õndsus läbi. Miski jääbki hinge kriipima ja igatsema. Mis täpselt? Mine võta kinni.
Ootan nüüd Johannalt uut raamatut, sest end kirjanduslikult mitte avaldada, kui sulg sel moel jookseb, oleks patt. Millised kujundid ja mõnus huumor kõigi nende üksikasjaliste kirjelduste virrvarris. Imeline!
Jäin juurdlema salapärase fenomeni üle, miks mul see pealtnäha mitte koguteosena tunduv raamat nii aeglaselt edasi läks. Ei oska muud arvata, kui et vist muigutasin mõnust igat sõna mitu korda edasi ja tagasi enne kui raatsisin kõhtu kugistada. Raamatu viimased leheküljed löristasin nutta eneselegi aru andmata, miks. Vapustavad sündmused teadmisega, et kohe on minu Belgia reis ja Johannaks kujutlemise õndsus läbi. Miski jääbki hinge kriipima ja igatsema. Mis täpselt? Mine võta kinni.
April 4, 2025
Raamat iseenesest meeldis mulle väga, olgugi et annan ainult 3 tärni. Mulle meeldis väga autori kirjastiil ning kohe lust oli seda kaasahaaravalt kirjutatud teksti lugeda. Loodan, et autor paneb kunagi kirja ka selle, kuidas tal Hiinas läks.
Ent 2 tärni 5 võtsin maha ainult seetõttu, et minu meelest läks loo aur pigem autori isiklikule elule ning erinevate tubade hästi detailsele kirjeldusele. Ootasin rohkem infot Belgia, selle linnade ning kohalike elanike ja olude kohta - mis tõesti sinna jutu sisse siiski, õnneks, vahel ära eksisid.
Ent 2 tärni 5 võtsin maha ainult seetõttu, et minu meelest läks loo aur pigem autori isiklikule elule ning erinevate tubade hästi detailsele kirjeldusele. Ootasin rohkem infot Belgia, selle linnade ning kohalike elanike ja olude kohta - mis tõesti sinna jutu sisse siiski, õnneks, vahel ära eksisid.
March 18, 2025
Minule meeldib ka Belgias. Eriilmelised majad, vanakraamipoed, eri rahvused koos, friikartulite ja vahvlite hõng. Eriarvamusele jään Genti osas - ikkagi minu vahetussemestri kodu. Väga mõnus lugemine oli.
July 18, 2025
Oh häda, ei oska ma kuidagi paremini väljenduda kui eituse kaudu: kirjutatud oli nii, et ei hakanud kordagi igav. Mulle see Belgia meeldis.
April 14, 2025
Mulle väga meeldib Johanna kirjutamisstiil – tema oskus märgata pisemaidki detaile ning neile tähenduse ja emotsioonide lisamine. Väga mõnus huumorimeel ja oskus enda üle naerda. See raamat pole mitte ainult välismaal elamise kogemus, vaid ka pakub ka kirjanduslikku elamust.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews