Mõni raamat on nii halb, et muutub juba täitsa heaks 🙂 Samas, mis seal pattu salata - hoidis külges küll.
Lugu kulgeb kahel ajateljel, minategelase elu siinpool Soome lahte 1980ndate lõpus-1990ndate alguses, naise leidmine (kuidas siis teisiti!) ning tema vanemate Soome-elu läbi mitme aastakümne, kuni otsad jõuavad kuskil 1993. aasta paiku kokku. See kahe liini vaheldumine oli hea.
Paljud olulised verstapostid ühiskonnas ja nende mõju inimesemutukale on kõik hoolega kirja pandud. Noortele harimiseks, vanadele meenutuseks. Seda poolt võib isegi toredaks pidada, kuigi jah, ega taasiseseisvunud Eesti algusots oli olmeliselt selline, et magusat nostalgiat ei tunne vist eriti keegi. Hästi elasid ilmselt vaid mafioosnikud, aga kurja küll, ega neilgi oli tööd liiga palju, oht läbipõlemiseks suur 😀
Pean tunnistama, et lugedes painas mind pidevalt mõte, et miks autor selle loo kirja pani, mis oli ajendiks. Kas see on kättemaksuromaan? Või lihtsalt hingelt ära rääkimine? Ei mäleta täpselt, aga Pühajärve Beach Party´ga (või mis iganes selle täpne nimi oli siis või on täna) oli vist tõesti algusaegadel mingi jama, kas ja kuidas see päriselt lahenes, ei tea. Raamatus, eriti esimeses pooles, on sellest võrdlemisi palju juttu. Teine umbsõlm, mille puhul ma kahtlustan, et on ka olemas prototüüp, saabki küllap lahendatud vaid raamatu lehekülgedel, ei usu, et tegelikkuses tollel ajal sellest vaevuti suurt numbrit tegema (andeka laulja-näitlejanna ahistamine joodikust lavastaja poolt).
Kuna me siinpool lahte teame ja mäletame veel, kuidas see elukene oli ja kuidas vaadati Soome poole, siis märksa huvitavam oli lugeda soomlaste vaadet siiapoole, nt Viru hotelli ehitus vms.
Kindlasti julgustan ma raamatut lugema, sest kuigi naiivsevõitu ja kirjanduslikult nõrgake, siis no ehk sind lihtsalt huvitab tollane aeg ja tegemised. Samuti on minu isiklik kiiks, et ma ei talu, kui järjest palju lauseid algab alusega, kohe tulevad mingid karu-aabitsa laused silme ette (seal on need muidugi asjakohased, lobedaks lugemiseks mõeldud romaanis paraku mitte). Samas jällegi, mu kaaslugejat ei häirivat see üldse, seega ärge tehke mu jauramisest välja.
Rahulik kulgemine ja kirjeldus pöörastest aegadest Soomes, kus kõik tundus võimalik ning seejärel 90ndate Eestist, kus maailm oli valla. Meeldis, et raamat oli Põhjamaiselt külm ja ilma suuremate tundepuhanguteta. Väga huvitav oli lugeda selle ajastu kirjeldusi Soome kohta. Eesti on tuttav ja seal midagi väga suurt üllatust ja uut ei olnud, aga see, et ka imedemaal Soomes olid asjad vahepeal pahupidi ja naaber oli parim toit oli omamoodi lohutav. Muru rohelisem ja taevas sinisem...
Mõnus ja muhe, osalt nostalgiline lugemine. Päris palju 1980ndate teisest poolest ja 1990. aastate alguse Eesti elust oli tuttav ja tuli taas meelde. Meeldisid ka mõned üpriski selged viited ühele Lõuna-Eesti väikeasulale ja tolleaegsele tuntud kontserdikorraldajale. Uus info oli minu jaoks Eesti taasiseseisvumise ajal Nõukogude Liidu lagunemise kaasabil Soomes tekkinud suur majanduslangus, mis meenutas nii mõneski aspektis Eestis aastatel 2008-2010 toimunut.
Valisin selle raamatu meie raamatuklubi lugemiseväljakutse jaoks üsna skeptiliselt. Ootasin pigem midagi sisutühja, 90ndate stiilis teost. Raamatut alustades sain, aga meeldiva üllatuse osaliseks — see pakkus väga huvitavat pilguheitu Eesti ühiskonda ajal, mil riik oli alles iseseisvumas.
Viru hotelli ehitus, kabaree, pead-jalad koos elamine, metsik rahapuudus ja igatsus põhjanaabrite poole, kus näis kõik parem: banaanid poes saadaval, riided olemas, elu justkui lihtsam. Suurimaks üllatuseks oli aga teadmine, et samal ajal, kui meie iseseisvusime, varises Soome majandus kokku — ka neil oli keeruline periood. Kahjuks polnud see info minuni varem jõudnud.
Soovitan raamatut, kui sind kõnetab Eesti ühiskondlik elu 90ndate alguses ja soovid ühtlasi pilguheitu sellele, mis samal ajal teisel pool lahte toimus.
Lukupiirin - joka poikkeusolosuhteiden vuoksi tauolla - huhtikuun kirja (kuten Eesti on my Mind´kin). Tekstissä oli historiallisia tapahtumia ja Viron paikkoja, mutta juonenkäänteet olivat ennalta-arvaamattomia ja hieman imeliä. Liikaa tekstiä, liikaa selostusta kuka mitäkin ja mitenkin tekee ja on. Minunlaiseni nipottaja ei pidä kirjoitusvirheistä (muiden tekemistä), eikä siitä, että kirjoitetaan suureellinen, kun kyseessä on suurellinen.