mulle oleks see raamat veel rohkem meeldinud, kui seal olekski olnud ainult raamatu- ja vb ka teatriarvustused. need lõpupoole sätitud kolumnid olid, noh, ka okei, aga kas just niipalju ajatud, et neid nüüd viitsiks mõni aasta pärast esmailmumist enam lugeda. (no ma olen suht allergiline igasugustele pandeemiaheietustele - ei tea, kas mul ongi lihtsalt kehvem mälu, kui teistel, või ma ei taha mäletada, aga mul nagu ei ole enam eriti detaile meeles sellest ajast ja eriti ei viitsi neid meenutama ka hakata enam.)
aga jah. hea, kui inimese oskab raamatutest kirjutada nii, et on ühtmoodi huvitav lugeda nii siis, kui oled ise seda raamatut lugenud, kui ka siis, kui ei ole. eks see osaliselt ikka tuleb muidugi sellest, et Mudlum kirjytab umbes nii, nagu ma ise - suurem osa ajast mitte raamatust, vaid et kuidas endal oli seda lugeda ja mis muidu ka elus ja mõtetes toimub.