What do you think?
Rate this book
Täheaeg #12
Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond
Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani. Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.
Kogumiku lood:
«Musta Roosi vennaskond», Lew R. Berg
«Asteriuse kodutee», Siim Veskimees
«Au ei olegi vaja», Maniakkide Tänav («Saladusliku tsaari» järg)
«Põgeneda Rottidelinnast», Manfred Kalmsten
«Defectis», Helena Alexandra Altroff
«Virmalised neljal häälel», Catherine Asaro (tõlkinud Iris-Barbara Jeletski)
«150 aastat «Erakordseid reise»», Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist
Kogumiku lood:
«Musta Roosi vennaskond», Lew R. Berg
«Asteriuse kodutee», Siim Veskimees
«Au ei olegi vaja», Maniakkide Tänav («Saladusliku tsaari» järg)
«Põgeneda Rottidelinnast», Manfred Kalmsten
«Defectis», Helena Alexandra Altroff
«Virmalised neljal häälel», Catherine Asaro (tõlkinud Iris-Barbara Jeletski)
«150 aastat «Erakordseid reise»», Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist
268 pages, Paperback
First published January 1, 2013
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
November 14, 2021
Cathrine Asaro esindab siin kogumikus mitte-eestimaalasi ühe päris osava tõlkejutuga. Panen tema nime ja Skolia impeeriumi sarja kõrva taha. Tundub teadlase poolt kirjutatud korralik ja ladus hard sf.
Siim Veskimees tundub olevat avaldanud jutukavandi, mis peaks tulevikus võib-olla mingiks pikemaks raamatuks kasvama, kuid praegusel kujul jääb sellest küll lihtsalt sõrestiku mulje. Suurem osa teksti kujutab endast kiiret ülelibisemist ja vabandamist stiilis, mis sellest siin ikka pikemalt rääkida - ja kui räägiks kõnealusest 30 aastast kahe eelneva lõigu vahel, siis kirjutaks kindlasti sellest mitu raamatut. Aga ei kirjuta, kuna tuli meelde, et kirjutame lühijuttu.
Manfred Kalmsteni tutvustus annab aimu, et ega eeskujudest (Ray Bradbury, Kristjan Sander, Julian Semjonovi "Seitseteist kevadist hetke") tuletatud lugu tõenäoliselt väga minu teema pole. Kirjeldusstiil on pikaldane ja segane, mis näeb ette tausta ja maailma "müsteeriumina" hoidmise. Kõik on varemetes, räpane ja vanduma peab ülemäära palju. Mulle üldiselt meeldib natukenegi olustikust aru saada ja kaasa mõelda, aga 10 lehekülge nimetute varemete vahel ühte soomukit hävitada teadmata põhjustel ning peategelaste kohta mitte midagi teada saada on pisut häiriv tempo. Tõele au andes, ega ka ülejäänud 12 lehekülje puhul midagi arusaadavamaks muutu. Selles osas on eelpoolmainitud eeskujusid üpris edukalt jäljendatud.
Maniakkide Tänav mõjub aga tõhusa kontrastina - elusad tegelased, huumor, põnev estonglish keelekasutuses kuulaste poolt loob õige meeleolu ning kusagil teisel lehel hakkab mulle koitma, nagu oleks seda lugu juba lugenud. Kahtlustan, et see on üks peatükk teisest Saladuslikust Tsaarist. Mis toob mulle meelde, et mul on estronautide seikluste sari kusagile pooleli jäänud. Peaks vist selle enesepiitsutamise nende raamatu välimust iga 5 raamatu järel muutvate lühijutukogudega lõpetama ja väheke midagi stabiilsemalt head lugema ...
Helena Alexandra Altroffi trükidebüütlugu on päris põnev, külmas masinlikus tehnotulevikus toimuv ja oma klassifikatsiooni tõeliselt vääriv lühilugu. Siin on tõesti tihkelt sisu ja tausta ära mahutatud, just mitte heietavalt, vaid konkreetselt. Isegi mõned grammatiliselt korrektsed laused tekitasid oma tehislikkuses veidraid tundeid - et nii end väljendada on päris keeruline, aga masinlik. Mine tea, võib-olla see on esimene märk tulevasest geniaalsest kirjanikust, kes isegi oma lausestiiliga kujundab üldist meeleolu.
Kadunud Lew R Bergi puhul on Siim Veskimees, Liisi Ojamaa ja Veiko Belials tegemas huvitavat eksperimenti tema lõpetamata käsikirjadega. Natuke nagu Brandon Sanderson kirjutas Ajaratta lõpuni ning kui G.R.R. Martin samas tempos jätkab, siis peab ka tema "laulu" sarnastviisi lõpetama. Aga Bergi suhtes on kahtlemata kaunis austusavaldus varalahkunud autorile. Tekst ise toimub justkui 19. sajandil "Sõjas ja Rahus", kus õukonnas muretsetakse kuiva etiketi ja iga sõna poeetilisuse pärast, aga seda kaugtulevikus Galaktika ääremail ning kusagil olla ka mingid Kosmoseleegioni sõdalased ja tähelaevad. Erinevad inim-kultuurid üle Galaktika on põnev kontsept. Kahju ainult, et autor on valinud kõige igavama kultuuri meile jutustamiseks kõigist võimalikest. Mulle meenutab see natuke Lois McMaster Bujoldi Vorkosigani saagat, kuid jääb sellest siiski kaugele maha. Olemuselt hästi sirgjooneline, ilma mingite vimkade või püantideta narratiiv. Dialoog oleks ka tõenäoliselt väheke tööd vajanud, sest praegusel kujul ei ole suhtlevad inimesed elusad, vaid pigem nagu kõnerobotid. Ja lisaks on tegu pooliku looga. Ma pole kindel, kas selline pooliku töö avaldamine teenib õiget eesmärki. Lugeja jäetakse rippu. Milleks?
Lõpus on jutukogu koostaja huvitav ülevaade Jules Verne'i "Erakordsetest reisidest", millest esimene ilmus 1863 ja kuhu kuuluvad minugi kunagised lemmikud - "20000 ljööd vee all" ja "Saladuslik saar". Siin kohal tervitan kõiki, kes arvasid, et ljöö olla veesügavuse mõõdik, mitte läbitud vahemaa meetrika. Korraks ajasid nad mindki segadusse :D
Siim Veskimees tundub olevat avaldanud jutukavandi, mis peaks tulevikus võib-olla mingiks pikemaks raamatuks kasvama, kuid praegusel kujul jääb sellest küll lihtsalt sõrestiku mulje. Suurem osa teksti kujutab endast kiiret ülelibisemist ja vabandamist stiilis, mis sellest siin ikka pikemalt rääkida - ja kui räägiks kõnealusest 30 aastast kahe eelneva lõigu vahel, siis kirjutaks kindlasti sellest mitu raamatut. Aga ei kirjuta, kuna tuli meelde, et kirjutame lühijuttu.
Manfred Kalmsteni tutvustus annab aimu, et ega eeskujudest (Ray Bradbury, Kristjan Sander, Julian Semjonovi "Seitseteist kevadist hetke") tuletatud lugu tõenäoliselt väga minu teema pole. Kirjeldusstiil on pikaldane ja segane, mis näeb ette tausta ja maailma "müsteeriumina" hoidmise. Kõik on varemetes, räpane ja vanduma peab ülemäära palju. Mulle üldiselt meeldib natukenegi olustikust aru saada ja kaasa mõelda, aga 10 lehekülge nimetute varemete vahel ühte soomukit hävitada teadmata põhjustel ning peategelaste kohta mitte midagi teada saada on pisut häiriv tempo. Tõele au andes, ega ka ülejäänud 12 lehekülje puhul midagi arusaadavamaks muutu. Selles osas on eelpoolmainitud eeskujusid üpris edukalt jäljendatud.
Maniakkide Tänav mõjub aga tõhusa kontrastina - elusad tegelased, huumor, põnev estonglish keelekasutuses kuulaste poolt loob õige meeleolu ning kusagil teisel lehel hakkab mulle koitma, nagu oleks seda lugu juba lugenud. Kahtlustan, et see on üks peatükk teisest Saladuslikust Tsaarist. Mis toob mulle meelde, et mul on estronautide seikluste sari kusagile pooleli jäänud. Peaks vist selle enesepiitsutamise nende raamatu välimust iga 5 raamatu järel muutvate lühijutukogudega lõpetama ja väheke midagi stabiilsemalt head lugema ...
Helena Alexandra Altroffi trükidebüütlugu on päris põnev, külmas masinlikus tehnotulevikus toimuv ja oma klassifikatsiooni tõeliselt vääriv lühilugu. Siin on tõesti tihkelt sisu ja tausta ära mahutatud, just mitte heietavalt, vaid konkreetselt. Isegi mõned grammatiliselt korrektsed laused tekitasid oma tehislikkuses veidraid tundeid - et nii end väljendada on päris keeruline, aga masinlik. Mine tea, võib-olla see on esimene märk tulevasest geniaalsest kirjanikust, kes isegi oma lausestiiliga kujundab üldist meeleolu.
Kadunud Lew R Bergi puhul on Siim Veskimees, Liisi Ojamaa ja Veiko Belials tegemas huvitavat eksperimenti tema lõpetamata käsikirjadega. Natuke nagu Brandon Sanderson kirjutas Ajaratta lõpuni ning kui G.R.R. Martin samas tempos jätkab, siis peab ka tema "laulu" sarnastviisi lõpetama. Aga Bergi suhtes on kahtlemata kaunis austusavaldus varalahkunud autorile. Tekst ise toimub justkui 19. sajandil "Sõjas ja Rahus", kus õukonnas muretsetakse kuiva etiketi ja iga sõna poeetilisuse pärast, aga seda kaugtulevikus Galaktika ääremail ning kusagil olla ka mingid Kosmoseleegioni sõdalased ja tähelaevad. Erinevad inim-kultuurid üle Galaktika on põnev kontsept. Kahju ainult, et autor on valinud kõige igavama kultuuri meile jutustamiseks kõigist võimalikest. Mulle meenutab see natuke Lois McMaster Bujoldi Vorkosigani saagat, kuid jääb sellest siiski kaugele maha. Olemuselt hästi sirgjooneline, ilma mingite vimkade või püantideta narratiiv. Dialoog oleks ka tõenäoliselt väheke tööd vajanud, sest praegusel kujul ei ole suhtlevad inimesed elusad, vaid pigem nagu kõnerobotid. Ja lisaks on tegu pooliku looga. Ma pole kindel, kas selline pooliku töö avaldamine teenib õiget eesmärki. Lugeja jäetakse rippu. Milleks?
Lõpus on jutukogu koostaja huvitav ülevaade Jules Verne'i "Erakordsetest reisidest", millest esimene ilmus 1863 ja kuhu kuuluvad minugi kunagised lemmikud - "20000 ljööd vee all" ja "Saladuslik saar". Siin kohal tervitan kõiki, kes arvasid, et ljöö olla veesügavuse mõõdik, mitte läbitud vahemaa meetrika. Korraks ajasid nad mindki segadusse :D
December 8, 2014
"Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond" pöördub tagasi teada-tuntud kogumikusarja ülesehituse juurde: paar tuntud ulmekirjaniku teksti, mõni debüüt, tõlkelugu ja artikkel. Selle kogumiku teeb eriliseks varalahkunud Lew R. Bergi käsikirja jäänud lühiromaani "Musta Roosi vennaskond" avaldamine. Tegemist on äärmiselt kiiduväärse ettevõtmisega ja kummardusega kirjanikule. Kahju ainult, et feodaalse kosmoseooperina kirjutatud teos katkeb just kõige põnevama koha peal ja lauset "To be continued..." ei järgnenudki. Lühiromaan tekitas soovi raamaturiiulist üles otsida teisigi Lew R. Bergi teoseid, eelkõige tema mahukamat romaani "Must kaardivägi". Arvan, et olles nüüd ajateenistuse läbinud suudan romaanis valitsevaid karme hierarhiasuhteid palju paremini mõista ning suudan vahet teha seersandi ja majori auastmete vahel.
Kogumiku kahe kandvama teksti autoriteks on Siim Veskimees ja Maniakkide Tänav. Veskimehe jutt "Asteriuse kodutee" on vaieldamatult minu lemmiktekst autori sules. Tavaliselt Veskimehe tekstides olevad puudused ei häirinud seekord ning minu üllatuseks oli kirjanik ka huumorisoone üles leidnud. Läbi sajandite toimunud tulnukate inimröövidele lihtsa ning samas geniaalse põhjenduse väljapakkumine oli meeldiv üllatus (kosmilisele loomaiale on lihtsalt uusi "puuriloomi" tarvis). Maniakkide Tänava tekst "Au ei olegi vaja" viib meid estronautide juhtimisel tagasi postapokalüptilisse Eestisse, mida tutvustati kogumikus "Saladuslik tsaar". Puhtalt estronautide poolt kõneldava estinglish'i keele tõttu soovitan seda juttu lugeda. Varsti polegi selline segakeel enam ulmekirjanduse pärusmaa.
Ulmemaastiku uustulnukad on Manfred Kalmsten ("Põgeneda Rottidelinnast") ja Helena Alexandra Altroff ("Defectis"). Mõlema jutu puhul jäi vajaka maailmade lahtikirjutamisest ja mastaapsusest. Mõlemad tekstid meenutasid natuke sajandi alguses "Algernonis" ilmunud juhuloomingut. Mõte on olemas ja siht silme ees, kuid tarvis läheb lihtsalt suuremat ulme kirjutamise praktikat. Kuid mõlema autori puhul on selgesti näha, et pideva harjutamise tagajärjel võivad neist meistrid saada.
Olen mitut puhku mõelnud, et Stalkerite juurde tuleks luua ka "Aasta artikli/essee" kategooria, kuid selle võiks ilmselt kohe nimetada ka "Aasta Sulbi" kategooriaks. Samas ehk innustaks sellise kategooria loomine enam kirjutajaid/lugejaid ka ulmekirjandust ning sellega kaasnevaid nähtusi enese ja teiste jaoks lahti mõtestama. Loetud romaani, luuletuse või lühijutu teistega koos arutamine/analüüsimine on minu jaoks alati lugemiselamusele vähemalt kolmandiku lisandväärtust juurde andnud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kogumiku kahe kandvama teksti autoriteks on Siim Veskimees ja Maniakkide Tänav. Veskimehe jutt "Asteriuse kodutee" on vaieldamatult minu lemmiktekst autori sules. Tavaliselt Veskimehe tekstides olevad puudused ei häirinud seekord ning minu üllatuseks oli kirjanik ka huumorisoone üles leidnud. Läbi sajandite toimunud tulnukate inimröövidele lihtsa ning samas geniaalse põhjenduse väljapakkumine oli meeldiv üllatus (kosmilisele loomaiale on lihtsalt uusi "puuriloomi" tarvis). Maniakkide Tänava tekst "Au ei olegi vaja" viib meid estronautide juhtimisel tagasi postapokalüptilisse Eestisse, mida tutvustati kogumikus "Saladuslik tsaar". Puhtalt estronautide poolt kõneldava estinglish'i keele tõttu soovitan seda juttu lugeda. Varsti polegi selline segakeel enam ulmekirjanduse pärusmaa.
Ulmemaastiku uustulnukad on Manfred Kalmsten ("Põgeneda Rottidelinnast") ja Helena Alexandra Altroff ("Defectis"). Mõlema jutu puhul jäi vajaka maailmade lahtikirjutamisest ja mastaapsusest. Mõlemad tekstid meenutasid natuke sajandi alguses "Algernonis" ilmunud juhuloomingut. Mõte on olemas ja siht silme ees, kuid tarvis läheb lihtsalt suuremat ulme kirjutamise praktikat. Kuid mõlema autori puhul on selgesti näha, et pideva harjutamise tagajärjel võivad neist meistrid saada.
Olen mitut puhku mõelnud, et Stalkerite juurde tuleks luua ka "Aasta artikli/essee" kategooria, kuid selle võiks ilmselt kohe nimetada ka "Aasta Sulbi" kategooriaks. Samas ehk innustaks sellise kategooria loomine enam kirjutajaid/lugejaid ka ulmekirjandust ning sellega kaasnevaid nähtusi enese ja teiste jaoks lahti mõtestama. Loetud romaani, luuletuse või lühijutu teistega koos arutamine/analüüsimine on minu jaoks alati lugemiselamusele vähemalt kolmandiku lisandväärtust juurde andnud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
August 21, 2019
Julgen öelda, et see on siiani minu loetud "Täheaegadest" üks parimaid. Oli mitmeid häid (ja ehk isegi väga häid) lugusid. Mis aga eriti meeldiv - mitte ühtegi halba (või noh, mitte minu maitsele) lugu kogumikku sattunud ei olnud. Üsna tugev ja ühtlane tase.
Catherine Asaro "Virmalised neljal häälel" mind alguses käima tõmmata ei suutnud. Ilmselt on autori kirjutamisstiilis midagi, mis vajab veidi aega sisse elamiseks. Ent kui olin juba loos sees, muutus see väga nauditavaks ja põnevaks.
Siim Veskimehe "Asteriuse kodutee" oli kogumiku üks tugevamaid lugusid. Loodud maailmad, õhustik ja ka tegelased olid väga usutavad ning kandsid lõpuni välja. Palju põnevaid ideid - just erinevate kultuuride (liikide) kokkupuutest ja ühiste väärtuste leidmisest. Väga nauditav lugemine.
Manfred Kalmsteni "Põgeneda Rottidelinnast…" oli igati okei. Puänt oli olemas, lugu ka... Midagi jäi aga siiski puudu. Ilmselt ei suutnud autor mind tegelastele piisavalt kaasa elama panna, et oleksin suutnud lugu lõpuni nautida & uskuda. Aga kuna tegu on Kalmsteni debüüdiga, on see igati andestatav - potentsiaali on kõvasti.
Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja" oli minu jaoks vist kogumiku nõrgim lugu - ja see on juba kogumiku tugevuse näitaja, kuna üldiselt MT mulle väga meeldib. Aga eks ilmselt siia oli ka koer maetud - millegi uuega MT mind seekord üllatada ei suutnud. No ei kiskunud lihtsalt kaasa.
Helena Alexandra Altroffi "Defectis" jäi minu jaoks samuti nõrgaks. Loodud maailm oli väga äge (röövretkedel seiklevad rändteadlased, asustatud kuud, kloonid...), aga lugu ise jäi tühjaks. Ent taaskord - kuna tegu on debüüdiga, on see andestatav. Olen kindel, et järgmised lood (mida tõesti tahaks lugeda, kui neid kunagi tuleb) on juba oluliselt kõnetavamad.
Lew R. Bergi postuumselt ilmunud (ja lõpetatud) "Musta Roosi vennaskond" oli minu jaoks samuti üks kogumiku tippudest. Mulle ei ole kunagi istunud "Uhkus & eelarvamus" stiilis lood, ent kui see on kirjutatud ulme võtmes, on tegu väga nauditava lugemisega. Ainus, mida ette heita - lugu jäi pooleli kõige põnevama koha pealt ja kas seda üldse kunagi edasi lugeda saab, ei oska ilmselt ka tähed ennustada.
Raul Sulbi "150 aastat «Erakordseid reise»" oli väärt ülevaade Jules Verne loomingust. Ega siin väga midagi arvustada ei oskagi - on väga tänuväärne, et ka eesti keeles ulmekirjanduse ajalugu avavaid artikleid (küll vähe, aga siiski) ilmub.
Catherine Asaro "Virmalised neljal häälel" mind alguses käima tõmmata ei suutnud. Ilmselt on autori kirjutamisstiilis midagi, mis vajab veidi aega sisse elamiseks. Ent kui olin juba loos sees, muutus see väga nauditavaks ja põnevaks.
Siim Veskimehe "Asteriuse kodutee" oli kogumiku üks tugevamaid lugusid. Loodud maailmad, õhustik ja ka tegelased olid väga usutavad ning kandsid lõpuni välja. Palju põnevaid ideid - just erinevate kultuuride (liikide) kokkupuutest ja ühiste väärtuste leidmisest. Väga nauditav lugemine.
Manfred Kalmsteni "Põgeneda Rottidelinnast…" oli igati okei. Puänt oli olemas, lugu ka... Midagi jäi aga siiski puudu. Ilmselt ei suutnud autor mind tegelastele piisavalt kaasa elama panna, et oleksin suutnud lugu lõpuni nautida & uskuda. Aga kuna tegu on Kalmsteni debüüdiga, on see igati andestatav - potentsiaali on kõvasti.
Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja" oli minu jaoks vist kogumiku nõrgim lugu - ja see on juba kogumiku tugevuse näitaja, kuna üldiselt MT mulle väga meeldib. Aga eks ilmselt siia oli ka koer maetud - millegi uuega MT mind seekord üllatada ei suutnud. No ei kiskunud lihtsalt kaasa.
Helena Alexandra Altroffi "Defectis" jäi minu jaoks samuti nõrgaks. Loodud maailm oli väga äge (röövretkedel seiklevad rändteadlased, asustatud kuud, kloonid...), aga lugu ise jäi tühjaks. Ent taaskord - kuna tegu on debüüdiga, on see andestatav. Olen kindel, et järgmised lood (mida tõesti tahaks lugeda, kui neid kunagi tuleb) on juba oluliselt kõnetavamad.
Lew R. Bergi postuumselt ilmunud (ja lõpetatud) "Musta Roosi vennaskond" oli minu jaoks samuti üks kogumiku tippudest. Mulle ei ole kunagi istunud "Uhkus & eelarvamus" stiilis lood, ent kui see on kirjutatud ulme võtmes, on tegu väga nauditava lugemisega. Ainus, mida ette heita - lugu jäi pooleli kõige põnevama koha pealt ja kas seda üldse kunagi edasi lugeda saab, ei oska ilmselt ka tähed ennustada.
Raul Sulbi "150 aastat «Erakordseid reise»" oli väärt ülevaade Jules Verne loomingust. Ega siin väga midagi arvustada ei oskagi - on väga tänuväärne, et ka eesti keeles ulmekirjanduse ajalugu avavaid artikleid (küll vähe, aga siiski) ilmub.
November 11, 2013
Üle pika aja jälle päris okei Täheaeg
June 25, 2014
mitu hääletamisväärt lugu
Displaying 1 - 6 of 6 reviews