What do you think?
Rate this book
Hobusehullud
Üksik ja tõrjutud tütarlaps leiab uue kooliaasta alguses ootamatu hobi – hobused ja ratsutamise. Hobiga kaasneb hulk seiklusi, uusi sõpru ja vaenlasi ning isegi armumine.
„Hobusehullud” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil teise koha.
„Hobusehullud” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil teise koha.
352 pages, Paperback
First published October 24, 2013
1 person is currently reading
17 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
October 25, 2015
Mina olen oma elus ainult korra hobuse seljas istunud ja midagi ratsutamise laadset simuleerinud. See juhtus esimeses klassis, kui kooliekskursiooni käigus külastasime Ruila talle Harjumaal. Mõeldes tagasi sellele päevale pole ma enam üldse kindel, et tookord oli tegu hobusega. Pigem oli tegemist parajalt piraka poniga, kes meie jumbude kasvu arvestades paistis meile suure hobusena. Minu hilisemad kokkupuuted hobustega on toimunud Tallinn-Tartu-Tallinn marsruudil, kui olen rongi- või bussiaknast silmitsenud mööda vilksavat Eestimaad. Kõik võivad neist suurepärastest näidetest järeldada, et minu puhul ei ole kindlasti tegemist hobusehulluga. Seda põnevam on sattuda raamatute vahendusel maailma, millest sul enne polnud kõige ähmasemat ettekujutustki.
Marian Suitso noorsooromaan "Hobusehullud" on üldjoontes kõige tavalisem noortekas. Võiks isegi öelda, et teos on 90% ulatuses täielik klišee. Tegemist "päevikuvormis" kirja pandud looga üheksandas klassis õppivast Johannast. Johanna kuulub "nähtamatute" gruppi. Tal on head hinded, parim sõbranna ja korralik perekond. Muidugi on Johanna unistuseks tõusta sotsiaalses hierarhias ja saavutada omaksvõtt "poppide" poolt. "Poppide" hulka kuulub samuti klassi kõige lahedam poiss, kelle vastu on Johannal salaja tunded tekkinud. Kahjuks satub ta "poppide" silmis hoopis pilke ja tagakiusamise sihtmärgiks. Nad suudavad isegi Johanna oma pinginaabri ja parima sõbrannaga tülli ajada. Nõnda hakkavad mustad pilved aina enam kogunema noore neiu pea kohale.
Ainsaks positiivseks asjaks Johanna elus saavad ratsatreeningud (10% raamatust, mida võib pidada uudseks temaatikaks meie noorsookirjanduses). Eneses kahtlema löönud ja kogu enesekindluse kaotanud neiu avastab Hirve tallides trennis käies uue maailma, uued sõbrad ja uue eesmärgi elus (soov õppida veterinaariks). Muidugi tutvub Johanna treeningutel võluva ja heasüdamliku noormehega ning tunded klassi ilueedi vastu tuhmuvad koheselt. Tagasi saadud enesekindlus ja oskus ennast kehtestada kanduvad peagi üle ka kooliellu ning "poppidel" kaob vähemgi soov Johannat kiusata. Sihtmärk, kes ründajad pidevalt lolli olukorda paneb unustatakse kiiresti. Lõpp hea, kõik hea.
Kardan, et just vähene originaalsus sai ka romaanivõistlusel "Hobusehulludele" komistuskiviks ning lubas Kaja Sepa romaanil "Hetk enne homset" esikoha napsata. "Hobusehullud" on küll tunduvalt terviklikum ja ühtlasem tekst, kuid revolutsioonilisusega see silma ei paista. Romaan pakub eelkõige tõelistele hobusehulludele äratundmisrõõmu ning hobusekaugetel avastamisrõõmu. Kõige suurema teene osutab Suitso romaan ilmselt meie ratsaspordile, sest kindlasti soovib suur osa raamatu lugejatest nüüd isiklikult ratsutamisega tutvust teha. Vanemad, kes selle raamatu oma lastele ostavad, parem arvestagu lisanduva kuluartikliga pere eelarvesse. Lugemine pole odav lõbu!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Marian Suitso noorsooromaan "Hobusehullud" on üldjoontes kõige tavalisem noortekas. Võiks isegi öelda, et teos on 90% ulatuses täielik klišee. Tegemist "päevikuvormis" kirja pandud looga üheksandas klassis õppivast Johannast. Johanna kuulub "nähtamatute" gruppi. Tal on head hinded, parim sõbranna ja korralik perekond. Muidugi on Johanna unistuseks tõusta sotsiaalses hierarhias ja saavutada omaksvõtt "poppide" poolt. "Poppide" hulka kuulub samuti klassi kõige lahedam poiss, kelle vastu on Johannal salaja tunded tekkinud. Kahjuks satub ta "poppide" silmis hoopis pilke ja tagakiusamise sihtmärgiks. Nad suudavad isegi Johanna oma pinginaabri ja parima sõbrannaga tülli ajada. Nõnda hakkavad mustad pilved aina enam kogunema noore neiu pea kohale.
Ainsaks positiivseks asjaks Johanna elus saavad ratsatreeningud (10% raamatust, mida võib pidada uudseks temaatikaks meie noorsookirjanduses). Eneses kahtlema löönud ja kogu enesekindluse kaotanud neiu avastab Hirve tallides trennis käies uue maailma, uued sõbrad ja uue eesmärgi elus (soov õppida veterinaariks). Muidugi tutvub Johanna treeningutel võluva ja heasüdamliku noormehega ning tunded klassi ilueedi vastu tuhmuvad koheselt. Tagasi saadud enesekindlus ja oskus ennast kehtestada kanduvad peagi üle ka kooliellu ning "poppidel" kaob vähemgi soov Johannat kiusata. Sihtmärk, kes ründajad pidevalt lolli olukorda paneb unustatakse kiiresti. Lõpp hea, kõik hea.
Kardan, et just vähene originaalsus sai ka romaanivõistlusel "Hobusehulludele" komistuskiviks ning lubas Kaja Sepa romaanil "Hetk enne homset" esikoha napsata. "Hobusehullud" on küll tunduvalt terviklikum ja ühtlasem tekst, kuid revolutsioonilisusega see silma ei paista. Romaan pakub eelkõige tõelistele hobusehulludele äratundmisrõõmu ning hobusekaugetel avastamisrõõmu. Kõige suurema teene osutab Suitso romaan ilmselt meie ratsaspordile, sest kindlasti soovib suur osa raamatu lugejatest nüüd isiklikult ratsutamisega tutvust teha. Vanemad, kes selle raamatu oma lastele ostavad, parem arvestagu lisanduva kuluartikliga pere eelarvesse. Lugemine pole odav lõbu!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
December 30, 2023
Raamatus oli juttu nii hobustest kui ka noorte omavahelistest suhetest, koolist ning kiusamisest. Minu arvates olid kõik teemad tasakaalus ja oli aru saada, et Johanna oli täielik hobusehull, kes pidevalt hobustest ja ratsutamisest mõtles.
Väga argipäevane oli ka "poppide" ja "nähtamatute" teema. Mulle meeldis, kuidas raamatus räägiti ka ühe tavalise koolilapse mõttemaailmast. Väga tuttav tuli ette, kuidas üritati ennast muuta ja ei tahetud olla mina ise vaid selleks, et kuhugi kuuluda.
Tallis sai Johanna endale uusi sõpru, mida ta poleks osanud oodata. Kui koolis tundis Johanna ennast ebakindlalt kuna ta ei saanud olla tema ise, siis tallis tundis ta ennast täiesti vabalt ja sai olla tema ise, kuna ta ei pidanud pingutama selle nimel, et kellelegi meeldida või kuhugi kuuluda.
Mulle see raamat meeldis. Ma arvan, et paljud tunnevad seda raamatut lugedes ära iseennast, kes rohkem ja kes vähem. Kindlasti soovitan lugeda just hobusehulludel, kuid minu arvates sobib see lugemiseks ka neile, kellele meeldivad loomad ja kes ise ratsutamisega ei tegele.
Väga argipäevane oli ka "poppide" ja "nähtamatute" teema. Mulle meeldis, kuidas raamatus räägiti ka ühe tavalise koolilapse mõttemaailmast. Väga tuttav tuli ette, kuidas üritati ennast muuta ja ei tahetud olla mina ise vaid selleks, et kuhugi kuuluda.
Tallis sai Johanna endale uusi sõpru, mida ta poleks osanud oodata. Kui koolis tundis Johanna ennast ebakindlalt kuna ta ei saanud olla tema ise, siis tallis tundis ta ennast täiesti vabalt ja sai olla tema ise, kuna ta ei pidanud pingutama selle nimel, et kellelegi meeldida või kuhugi kuuluda.
Mulle see raamat meeldis. Ma arvan, et paljud tunnevad seda raamatut lugedes ära iseennast, kes rohkem ja kes vähem. Kindlasti soovitan lugeda just hobusehulludel, kuid minu arvates sobib see lugemiseks ka neile, kellele meeldivad loomad ja kes ise ratsutamisega ei tegele.
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 14, 2015
Minu jaoks on veidi jahmatav see, et peategelane on paigutatud 9.klassi. Ise oleksin küll pakkunud, et tegu on äärmisel juhul 7. klassi õpilastega, mitte mingil juhul vanematega. Stiililise poole pealt hakkas häirima ka liigne moraliseerimine, väljendid ja sõnad, mis lihtsalt olid niivõrd valed (võimalik, et siin on jälle asi selles, et ma ei suutnud tegelasi ette kujutada 9. klassi õpilastena, kelle suust need oleksid õige tsipake loogilisemad). Tõenäoliselt seetõttu jäi ka mulje, et autor on eeskuju saanud raamatutest "Kadri" ja "Kasuema". Aga olgu, et ei tuleks ainult virisemist, siis tegelikult oli see lihtne ja kiire lugemine. Endise ratsutajana oli mul väga hea meel avastada, et hobustemaailm on adekvaatselt kirjeldatud, ei ole suud lahti jätvaid vääratusi (varasemalt olen teinud märkusi, et hobused ei liputa heameelest saba ega hirnu iga kolme sekundi järel!), mis on seletatav sellega, et autor ise tegeleb (FB järgi vähemalt) ratsutamisega.
Ratsateemalisi raamatuid on Eestis vähe, mis on mõneti täiesti naljakas, arvestades sellega, kui palju ratsutamisega tegelevad. Natuke võin kade ka olla, et Marian Suitso minust ette jõudis, aga mis siis sellest. Igaljuhul on tegu mõnusa noortekaga, mis tõi meelde nii head kui ka halvad mälestused ja tekitas soovi ise ka uuesti ratsutama minna ja kogeda seda võimast tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa hobusega põllu peal galoppi teed, juuksed tuules lendamas.
Ratsateemalisi raamatuid on Eestis vähe, mis on mõneti täiesti naljakas, arvestades sellega, kui palju ratsutamisega tegelevad. Natuke võin kade ka olla, et Marian Suitso minust ette jõudis, aga mis siis sellest. Igaljuhul on tegu mõnusa noortekaga, mis tõi meelde nii head kui ka halvad mälestused ja tekitas soovi ise ka uuesti ratsutama minna ja kogeda seda võimast tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa hobusega põllu peal galoppi teed, juuksed tuules lendamas.
March 30, 2014
Algul oli tunne, nagu loeks mõne 13-aastase kirjutatud raamatut. Kõik oli kuidagi nii lapsik. Samas oligi raamat päevikuvormis 9nda klassi neiust.
Positiivne on aga see, et hobuseid ja ratsutamist kirjeldati nii kutsuvalt, et nüüd on minu elu to-do listis ka ratsutamise ära proovimine. Hea seegi.
Positiivne on aga see, et hobuseid ja ratsutamist kirjeldati nii kutsuvalt, et nüüd on minu elu to-do listis ka ratsutamise ära proovimine. Hea seegi.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews