Mu saatuse maa

by Aino Kallas, Johannes Aavik (Translator), Mall Jõgi (Translator)

„Mu saatuse maa“ – sellise pealkirja on pannud kirjanik Aino Kallas teosele, kus avaldanud mälestuskilde Eestist ja eestlastest. Eesti oli soomlanna Aino Kallase jaoks saatuse maa vähemalt kahes mõttes. Kohtumine Oskar Kallasega sidus ta Eesti külge perekondlike sidemetega. Samuti sõlmusid Eestis rohked sõprused ja tutvused, mida kirjanik mälestustes meenutab. Aino Kallas suhtles paljude eesti haritlastega abikaasa konservatiivsetest mõttekaaslastest Noor-Eesti moodsate noorte intellektuaalideni. Ka Aino Kallase kirjanduslik areng on seotud Eestiga. Kirjanikku kütkestasid Eesti dramaatiline ajalugu ja siin elanud inimeste saatuste lood, mis said tema loomingu aineks. Aino Kallas kujunes silmapaistvaks ja Euroopas palju tõlgitud kirjanikuks just oma Eesti-aineliste lühijuttude ja proosaballaadidega.

312 pages, Hardcover

First published January 1, 2012

About the author

ENG: Aino Kallas' father was a remarkable researcher of folklore, and he died early during Aino's childhood. Aino was married to Oskar Kallas and they has three children, at the time she was still in the beginning of her career as a writer - her "best" years were in between 1920 and 1930, her style being greatly influenced by numerous people, one of which was Eino Leino. Aino spent about half a year at a hospital in 1934, healed well, yet lost her son and a daughter during Estonia's years of war. After her husband died too, Aino began writing memoirs and soon lost her other daughter too. Aino Kallas herself died in Helsinki in 1956.

FI: Aino Kallas (tyttönimeltään Aino Krohn) syntyi Viipurissa 1878. Hänen isänsä oli Julius Krohn, joka oli merkittävä kansanrunouden tutkija, jonka kirjailijanimi oli Suonio. Aino käytti Suonio nimeään myös ensimmäisissä teoksissaan. Ainolla oli mielestään ihana lapsuus ja lapsuuden kesäkotikin oli hurmaava Kiiskilän hovi. Hänen isänsä kuoli surullisen varhain Ainon ollessa vasta lapsi.

1900-luvun alussa Aino avioitui Oskar Kallaksen kanssa. He saivat yhteensä kolme lasta, kaksi tytärtä ja yhden pojan. Näihin aikoihin Aino vasta aloitteli kirjailijanuraansa. Hänelle menestyksen vuodet olivat 1920-1930. Hänen kirjallisuutensa ulottuu yli kolmen vuosikymmenen läpi. Ainoon vaikuttivat myös syvästi erilaiset vaikutteet mitä hän eri ihmisiltä sai. Eräs syvästi häneen vaikuttanut henkilö oli Eino Leino.

Vuonna 1934 Aino sairastui veritulppaan ja oli sen takia noin puolivuotta Helsingin sairaalassa. Hän parani siitä hyvin, mutta hänelle oli todella kova pala oman poikansa ja tyttärensä menetys Viron sotavuosina. Myöhemmin Oskar Kallaskin kuoli ja silloin Aino aloitti muistelmiensa kirjoituksensa. Pian saatuaan Suomen kansalaisuuden Ainon toinenkin tytär kuoli. Aino Kallas itse kuoli Helsingissä 9.11.1956.

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Kuigi see raamat on kindlasti kõigil juba ammuilma loetud, ent siiski - minu raudne soovitus. Imeline keel, terav pilk, hea portreteerimisoskus ja aegadeülesed tähelepanekud. Siit tuleb mannetu ilukõne, aga mulle tõesti sedavõrd meeldis siinne kooslus. Tuttavad paigad, tuttavad nimed, tuttavad tunded. Ja kõike mõõdetud kogustes. Sa ei jõua veel tüdineda kõnealustest paikadest ega inimestest, kui juba ongi teemavahetus.
Eriti nauditavad olid muidugi killud Suuremõisast, Kassarist ja Reigist, kuid ka Saaremaa, Tallinn, Tartu ja... Viljandi :) Kahetsusväärselt vähe muidugi. Viljandi, küll imelühikese, killukese tegi mu jaoks põnevaks, et kohtasin taas kord veidrat perenime Sangernebo. Mõni aeg tagasi veel isegi esines seda nime seal, kuis praegu, ei tea. Kallas jutustas aga ühest eelmise sajandi alguse Sangernebost, kes küll Viljandisse abiellus, ent vist siiski mehe perekonnanime ju sai... ei tea, kuidas see kummaline nimi siis tänasesse päeva kandunud on.

[ele373 · Rating 3 out of 5]

Mu suhteliselt leige suhtumine Aino Kalda loomingusse on võtmas üllatuslikult soojemaid kraade just "Mu saatuse maad" lugedes. Nimelt avastasin AK forte - lühikesed laast-kirjedused. Ma ei kannata ta ilukirjandusüllitiste valitud arhailist kõnepruuki, isegi teemavalik ei suuda mind inspireerida raamatut läbi lugema. Päevaraamatutest olen lugenud vaid ühte, mis vaid keskmiselt huvitav oli. Aga näed, pane AK inimesi ja sündmusi kirjeldama ja ongi näha, kuidas temas ikka lausa hea kirjanik peidus oli. Tänapäeval tegelevad vist temasugused kirjutajad blogimisega.

"Mu saatuse maa" on seega päris muhe kogum mälestuskilde ja portreesid. Head lühikesed on nad küll - kui üks ära tüütab oma liigse sentimentaalsusega, siis saab järgmise ette võtta.

[Mona · Rating 4 out of 5]

Väga mõnus lugemine, kuigi ma pole ühtegi autori teost lugenud, veel. Samas peab tõdema, et sarnasest ajast kirjutab ka Elo Tuglas ja tema päevik (esimene osa), meeldis mulle veel rohkem.