„Kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see parem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust.
Aga seda, mida mina seal nägin, Lonely Planetis ei olnud, ehkki hoiatati, et ärge te Tais sigadusi tehke, muidu alles saate, nii et paha hakkab.”
Ervin Bernhardt
1995. aasta juunikuus võeti Ervin Bernhardt Bangkoki lennujaamas kinni süüdistatuna narkootikumide veos ja mõisteti eluks ajaks vangi. Tänu riikidevahelisele kokkuleppele toodi ta kaheksa aastat hiljem, 2003. aasta kevadel Bangkokist Eesti vanglasse üle.
Autor säästab lugejat vanglaelu õudustest ja alasti ängist, kirjeldades tavamõtlemise piiridest väljapoole jäävaid olukordi ja teekonnal kohatud värvikaid tüüpe groteski ulatuva huumoriga.
Kirjastus tahtis nalja teha ja avaldas vanglas istuva narkomuula... tekstid. See oleks okei, sest ka narkomuul võib olla terava silma ja hea sulega. Aga see konkreetne ei ole. Tulemus on lihtsalt mingi jamps. Tüüp püüab kildu rebida ja filosoofiline olla, ei tule välja. Ärge lugege.
üsnagi igav ja mitte kuskile jõudev raamat. eluolust Bangkokis siin pole halli haisugi, kirjutamisstiil oli ka kohmakas ja üritas väga humoorikas olla, mida ta küll otseselt ei olnud... jäi seekord pooleli.
Iseenesest idee oli hea, aga ma ei saanudki aru, mida autor üritas sellega saavutada. Minu arvates oleks sellest väga hea lugemise saanud, kui autor oleks konkreetselt kirjutanud kus kinnipidamisasutuses kuidas oli. Asjad olid väga n-ö lüüriliseks kirjutatud ja enamus ajast ei saanud ma mitte midagi aru.
Nõustun lugejatega, et kõige nõrgem Minu sarja raamat ning kiitus kõigile, kes pooleli jätsid ja nurka viskasid!
algas see raamat ju päris paljutõotavalt, kuid mida edasi, seda igavamaks ja segasemaks läks. ma jätan haruharva raamatuid pooleli, selle jätsin. väga halb investeering nii raha kui ka aja mõttes
Ma ei saa aru, kas härra narkomuul püüdis intellektuaali panna või mis, aga mina ei saanud mitte midagi aru. Või noh, sain ikka, aga kogu see metafooride supp oli liiga sogane. Mees, kirjuta asjast, mitte ära soiu mingitest paradiisi väravatest ja golemitest!
Üks minu-sarja veidramaid raamatuid, mida olen lugenud. Kirjastusele nukid, et nii huvitava elulooga autor on õnnestunud oma lugu kirjutama saada, kuid linna kohta ei õpi lugeja küll midagi! Eluaegselt kinni mõistetud narkomuul püüab ilukirjanduslikult maalida vanglaelu argipäeva, kuid nii ümmarguselt, et vahel hakkab päris igav.
Alustuseks oleks õiglane ära märkida, et sisule kohasem raamatu pealkiri peaks olema "Minu Tai vanglad". Ja hoiatus raamatu tagakaanel peab 100% paika - "Kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see parem tagasi sinna, kust võtsite..."
Nimelt. Bangkokki ennast kirjeldab siin raamatus tõesti vaevu mõni lause, ülejäänud 99% räägib ainult elust vanglamüüride vahel, olgugi et tegu on mõne erineva vanglaga. Seetõttu ei ole minu meelest sellel kõigel Bangkokiga otseselt just väga midagi pistmist. Kuna autor poetab teksti sisse nii mõnegi vihje taimaalaste ellusuhtumise ja kultuurilise tausta kohta (mis eeldatavasti peab paika kogu riigi/rahvuse piires), siis pole väga vahet, millisel geograafilisel maalapil Tai kuningriigi piires need vanglad just otseselt asuvad.
Nüüd aga raamatust endast. Jah, ma tean. Eelpool öeldu põhjal võiks juba olla tekkinud negatiivne suhtumine antud teosesse ja nii mõnedki Minu-sarja paadunud fännid on selle pooleli jätnud ning pettumusega nurka visanud. Aga hoolimata autori lootusetust olukorrast ja elu vintsutustest ning ikkagi üpris morbiidsest "elu"keskkonnast nende 8 aasta jooksul, minule isiklikult pakkus selline veidi ülevoolav ilukirjanduslik jutustus isegi teatavas osas naudingut. Igavaid lauseid eriti ei olnud, ikka tulid vimkad sisse või tehti ümbernurgajuttu ja teksti mõttes oli seda täitsa lõbus lugeda. Ainult et noh, jah, Bangkokiga polnud sel suuremat pistmist...
Nii et tegelikult midagi umbes 2,5 tärni või nii :)
Pean kurbusega tõdema, et kõik minu-sarja raamatud ei olegi loetavad. Algul ei saanud ma mitte midagi aru, kuni ükshetk viisin siis otsad kokku, et peategelane istub vangis. Idee on ju tegelikult hea - mõtlesin isegi, et vau, nii äge on lugeda kellegi n.ö vanglapäevikut. Aga kahjuks kõneleb see minu jaoks natuke liiga keeruliselt ja pisut ülekirjeldavas toonis. Pealegi ei saanud ma 70 leheküljelt mitte midagi Bangkoki kohta teada.