What do you think?
Rate this book
Reisiromaan #6
Montréali deemonid
Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku.
„Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.
„Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.
236 pages, Paperback
First published September 25, 2012
1 person is currently reading
13 people want to read
About the author
Justin Petrone
16 books27 followersA native New Yorker, writer and journalist Justin Petrone has been living in Northern Europe for more than 20 years. With a dozen books to his name and hundreds of articles, he specializes in travel memoirs and experimental dream fiction. His work has appeared in Standart and Edasi.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
May 18, 2025
See ei ole lihtne raamat. (Kirjutan toimetaja seisukohast.)
Kuidas see raamat juhtus? See ei olnud mitte sugugi aastaid plaanitud, see tõesti lihtsalt tuli kirjanikule peale. Justin käis Montréalis geenikonverentsil ja tuli sealt tagasi põlevate silmade ja hunniku paberitega. Hakkas rääkima, et tuleb romaan. Romaan millest? See on selline... romaan tühjusest ja pimedusest ja kuidas seda täita... Misasja... No see on romaan Montréali linnast. ...Mhm?... Huvi tekkis mul alles siis, kui ta hakkas rääkima perekonnalegendist, kaduma läinud palvehelmestest, mis peategelasel tuleks tagasi saada. Mulle üldiselt meeldivad igasugused perekonnasaladuste lood ja see on seal raamatus, takkajärgi vaadates, ka täitsa olemas, ühe kihina.
Kui ma siis aga esimest toorikfaili lugema asusin, siis tundsin, et see on midagi Jack Kerouaci fännidele. Isegi soovitasin, et otsigu keegi teine endale toimetajaks, sest mina pole Kerouaci spontaanse proosaga nii kursis. Aga Justin tahtis ikka, et mina oleks toimetaja. Nõnda ma siis olin. Vahel vaieldes, vahel teineteist inspireerides, arutasime neid tegelaskujusid ja närisime teksti kallal tundide kaupa. Meeles on hetked, kus meil oli niiöelda kohtamine, ilma lasteta tunnike kusagil, ja meil oli käsikiri jälle ees ja elasime "Montréali deemonite" maailmas.
Kui see oleks olnud minu raamat, oleks peategelane Adam läinud oma jultunud küsimustes ja ettekujutustes jumala teemal kaugemale. Ma isegi kritseldasin midagi üles, äkki läheb endal kunagi vaja. Aga see ei olnud minu raamat. Justin oli roolis. Ja me sõitsime mingil üsna ettearvamatul ja riskantsel teel. Ühest küljest teemad, mis on nii popid ja kommertslikud, et oksendama ajab. Misasi, seksisõltuvus, pronosõltuvus!? Geneetika?! Ja teiselt pool teemad, mis on igavalt esoteerilised ja uinamuinad. Mis jumala otsing?
Ja kuidas need teemad siis ikkagi kokku kapivad?Kas neil mitte erinev lugejaskond pole, nii et üks osa rahvast võõristab raamatust ühte osa ja teine teist osa? Ja lisaks kõigele toimub seksi, katoliikluse ja eneseotsingute värk kõik vaid viie päeva jooksul? Kas nii kiiresti ikka saab midagi juhtuda?... Kõik see kokku oli igatahes ebatraditsiooniline kokteil.
Arvustusi pole raamatule eriti olnud, oota(si)n neid väga. Eesti Ekspressis oli, ja ma imestasin seal kahe asja üle. Esiteks - millest sõltub peategelane Adam? Arvustus väidab, et tarbib narkootikume. Aga teose tekstis on öeldud selgelt - Justin kartis, et liiga selgelt - , mis on tema sõltuvus. Hakkasin siia mõistatuse võtit kirjutama, aga see tundub liiga lame. Las jääb midagi ikka lugemiseks ka.
Teiseks, arvustus rääkis midagi sellest, et peategelasel Adamil olevat olnud ebatavaliselt head teadmised Eesti kohta. See oli küll imelik väide. Olgem ausad - Eestit ei olnudki raamatus sees peaaegu viimase hetkeni enne keeletoimetusse minekut, aga mina toimetajana palusin muuta üks tegevuskoht ja tegelane ära, Islandi asemel Eestisse, et oleks eestlastest lugejatel lahedam lugeda, ikkagi meie mees ka sees (ja mehe sekretär...). Samas ei olnud tähtis, kus see koht või tegelane on. Üks kiht raamatust on see üleilmselt ringi sebiv geneetikute kamp, konverentsiturism. (Meenus David Lodge´i "Väike maailm".)
Ma pean ütlema, et ma tänu raamatule sain palju paremini aru, mismoodi need konverentsid toimivad. See osa raamatust olevat väga tõelähedane, ja lugesin-toimetasin huviga. Seni teadsin mina ka vaid seda, et Justin lihtsalt läheb oma geenikonverentsidele ja peab sealt intervjuusid saama, aga mis seal tegelikult toimub. Nüüd ma tean. Nojah, muidugi mõningate liialdustega.
Ja üks kiht raamatust on muidugi religioosne. Ei kujuta ette, kui paljud seda märkavad, et enamik tegelasi kannavad sümbolnimesid. Leia näiteks üles, kus on neli oma usku jutlustavat evangelisti. Ja miks on Adam ikkagi Adam? (Täpsemini Adam Cruz). Osa sümbolismi toimib paremini inglise keeles, näiteks mees nimega Sinclair. (Patukott? :))
Üks kiht raamatust on aga Justini satiir, kentsakas oskus piinlikud olukorrad groteski keerata. Minu lemmikstseenid on näiteks konverentsi WC-s kolleegile vahele jäämine või siis geneetikust salanõbuga peaaegu-armuafäärini jõudmine.
Ma võiks neid kihte edasi lahata, aga tunnen, et kuidagi raske on ikkagi selle raamatu üldist mõju edasi anda. Mõju mulle endale.
Mina ei ole Adam. Ma ei ole nii üksinda, et peaksin karjuma oma psühhiaatri-jumala poole. Ma olen pigem Gabrielle, selline veidi naiivne ja samas õnnelik oma jumalaühenduse üle. Aga ma hakkasin pärast seda raamatut järsku märkama ümberringi neid märke, mis selle Adami nimelise tegelase on viinud kriisi. Maailm on täis mõttetuid töökohustusi ja small talk´i - ning laiatarbemeetod sellest stressist välja saamiseks on tarbida seksi ja vägivalda. Kaugenedes seeläbi üha enam sellest, mis tegelikult oluline.
Muide, olgu ära õiendatud, et mina toimetajana ei saanud aru, miks oli vaja religioosne Gabrielle teha poolpõrandaaluse garaazhiroki fänniks, miks oli vajalik see dekadentlik kontserdistseen, aga Justin oli täiesti kindel, et just sellist vastuolu on sinna "Montreali deemonite" maailma vaja, sest muidu kisuks liiga mustvalgeks, arvas ta. Ja tema teab muidugi paremini.
Kuidas see raamat juhtus? See ei olnud mitte sugugi aastaid plaanitud, see tõesti lihtsalt tuli kirjanikule peale. Justin käis Montréalis geenikonverentsil ja tuli sealt tagasi põlevate silmade ja hunniku paberitega. Hakkas rääkima, et tuleb romaan. Romaan millest? See on selline... romaan tühjusest ja pimedusest ja kuidas seda täita... Misasja... No see on romaan Montréali linnast. ...Mhm?... Huvi tekkis mul alles siis, kui ta hakkas rääkima perekonnalegendist, kaduma läinud palvehelmestest, mis peategelasel tuleks tagasi saada. Mulle üldiselt meeldivad igasugused perekonnasaladuste lood ja see on seal raamatus, takkajärgi vaadates, ka täitsa olemas, ühe kihina.
Kui ma siis aga esimest toorikfaili lugema asusin, siis tundsin, et see on midagi Jack Kerouaci fännidele. Isegi soovitasin, et otsigu keegi teine endale toimetajaks, sest mina pole Kerouaci spontaanse proosaga nii kursis. Aga Justin tahtis ikka, et mina oleks toimetaja. Nõnda ma siis olin. Vahel vaieldes, vahel teineteist inspireerides, arutasime neid tegelaskujusid ja närisime teksti kallal tundide kaupa. Meeles on hetked, kus meil oli niiöelda kohtamine, ilma lasteta tunnike kusagil, ja meil oli käsikiri jälle ees ja elasime "Montréali deemonite" maailmas.
Kui see oleks olnud minu raamat, oleks peategelane Adam läinud oma jultunud küsimustes ja ettekujutustes jumala teemal kaugemale. Ma isegi kritseldasin midagi üles, äkki läheb endal kunagi vaja. Aga see ei olnud minu raamat. Justin oli roolis. Ja me sõitsime mingil üsna ettearvamatul ja riskantsel teel. Ühest küljest teemad, mis on nii popid ja kommertslikud, et oksendama ajab. Misasi, seksisõltuvus, pronosõltuvus!? Geneetika?! Ja teiselt pool teemad, mis on igavalt esoteerilised ja uinamuinad. Mis jumala otsing?
Ja kuidas need teemad siis ikkagi kokku kapivad?Kas neil mitte erinev lugejaskond pole, nii et üks osa rahvast võõristab raamatust ühte osa ja teine teist osa? Ja lisaks kõigele toimub seksi, katoliikluse ja eneseotsingute värk kõik vaid viie päeva jooksul? Kas nii kiiresti ikka saab midagi juhtuda?... Kõik see kokku oli igatahes ebatraditsiooniline kokteil.
Arvustusi pole raamatule eriti olnud, oota(si)n neid väga. Eesti Ekspressis oli, ja ma imestasin seal kahe asja üle. Esiteks - millest sõltub peategelane Adam? Arvustus väidab, et tarbib narkootikume. Aga teose tekstis on öeldud selgelt - Justin kartis, et liiga selgelt - , mis on tema sõltuvus. Hakkasin siia mõistatuse võtit kirjutama, aga see tundub liiga lame. Las jääb midagi ikka lugemiseks ka.
Teiseks, arvustus rääkis midagi sellest, et peategelasel Adamil olevat olnud ebatavaliselt head teadmised Eesti kohta. See oli küll imelik väide. Olgem ausad - Eestit ei olnudki raamatus sees peaaegu viimase hetkeni enne keeletoimetusse minekut, aga mina toimetajana palusin muuta üks tegevuskoht ja tegelane ära, Islandi asemel Eestisse, et oleks eestlastest lugejatel lahedam lugeda, ikkagi meie mees ka sees (ja mehe sekretär...). Samas ei olnud tähtis, kus see koht või tegelane on. Üks kiht raamatust on see üleilmselt ringi sebiv geneetikute kamp, konverentsiturism. (Meenus David Lodge´i "Väike maailm".)
Ma pean ütlema, et ma tänu raamatule sain palju paremini aru, mismoodi need konverentsid toimivad. See osa raamatust olevat väga tõelähedane, ja lugesin-toimetasin huviga. Seni teadsin mina ka vaid seda, et Justin lihtsalt läheb oma geenikonverentsidele ja peab sealt intervjuusid saama, aga mis seal tegelikult toimub. Nüüd ma tean. Nojah, muidugi mõningate liialdustega.
Ja üks kiht raamatust on muidugi religioosne. Ei kujuta ette, kui paljud seda märkavad, et enamik tegelasi kannavad sümbolnimesid. Leia näiteks üles, kus on neli oma usku jutlustavat evangelisti. Ja miks on Adam ikkagi Adam? (Täpsemini Adam Cruz). Osa sümbolismi toimib paremini inglise keeles, näiteks mees nimega Sinclair. (Patukott? :))
Üks kiht raamatust on aga Justini satiir, kentsakas oskus piinlikud olukorrad groteski keerata. Minu lemmikstseenid on näiteks konverentsi WC-s kolleegile vahele jäämine või siis geneetikust salanõbuga peaaegu-armuafäärini jõudmine.
Ma võiks neid kihte edasi lahata, aga tunnen, et kuidagi raske on ikkagi selle raamatu üldist mõju edasi anda. Mõju mulle endale.
Mina ei ole Adam. Ma ei ole nii üksinda, et peaksin karjuma oma psühhiaatri-jumala poole. Ma olen pigem Gabrielle, selline veidi naiivne ja samas õnnelik oma jumalaühenduse üle. Aga ma hakkasin pärast seda raamatut järsku märkama ümberringi neid märke, mis selle Adami nimelise tegelase on viinud kriisi. Maailm on täis mõttetuid töökohustusi ja small talk´i - ning laiatarbemeetod sellest stressist välja saamiseks on tarbida seksi ja vägivalda. Kaugenedes seeläbi üha enam sellest, mis tegelikult oluline.
Muide, olgu ära õiendatud, et mina toimetajana ei saanud aru, miks oli vaja religioosne Gabrielle teha poolpõrandaaluse garaazhiroki fänniks, miks oli vajalik see dekadentlik kontserdistseen, aga Justin oli täiesti kindel, et just sellist vastuolu on sinna "Montreali deemonite" maailma vaja, sest muidu kisuks liiga mustvalgeks, arvas ta. Ja tema teab muidugi paremini.
October 30, 2014
Ma ei saa öelda, et see raamat mulle meeldinud oleks. Samas, ei olnud ka väga hull.
Jäi tunne, et autor oleks võinud selle teksti veel paar korda läbi kirjutada & mõelda. Praegu ei olnud see veel tervik, mõte ei olnud nii selge. Teos oli veel toores.
Algus läks libedalt aga kuskil keskel hakkas asi toppama. Natuke filmilik, kui peategelane striptiisibaarist ära jalutas, meenus natuke film "Enter the Void".
Kõik see seks, kirik, eneseotsing, naised.. midagi jäi puudu, mis see midagi oli, ei tea mina ka öelda.
Meeldisid igapäevaelu kirjeldused.
Jäi tunne, et autor oleks võinud selle teksti veel paar korda läbi kirjutada & mõelda. Praegu ei olnud see veel tervik, mõte ei olnud nii selge. Teos oli veel toores.
Algus läks libedalt aga kuskil keskel hakkas asi toppama. Natuke filmilik, kui peategelane striptiisibaarist ära jalutas, meenus natuke film "Enter the Void".
Kõik see seks, kirik, eneseotsing, naised.. midagi jäi puudu, mis see midagi oli, ei tea mina ka öelda.
Meeldisid igapäevaelu kirjeldused.
May 7, 2017
Kaugemale ei jõudnud kui 68 lehekülge. Iseenesest ei olnud still halb, kuid sisu oli kohutav.
April 15, 2025
Veidi segadusse ajav, siht justkui puuduks.
March 25, 2020
tore, et läbi sai.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews