Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi

Minu... #46

by Kristina Kallas

„Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama.

Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev!

Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.

Genres: Travel

276 pages, Paperback

First published July 20, 2012

Reviews

[Anu · Rating 3 out of 5]

Autoril iseenesest sulg jookseb ja on aru saada, et tegemist on intelligentse inimesega. Aga raamat ise jäi kuidagi lahjaks, ei olnud läbivat joont, mis kisub raamatut üha edasi lugema. Ja see tema abikaasa, temast jäi küll väga ükskõikse inimese mulje (seda siis enda naise suhtes). Vietnamis käinud ei ole ja selle raamatu põhjal ei kutsu ka (millest on kahju).

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

„You get a strange feeling when you leave a place. Like you’ll not only miss the people, but you miss the person you are at this time and place.“ See tsitaat tuli pähe, kui lugesin „Minu Vietnami“ raamatut. Kristina läkski tagasi, toetudes mälestustele ja kogemustele mis tal eelmisest korrast olid ja siis tuli välja, et elu on ikkagi väheke teistsugune ning mälestusi ei saa täpselt samal moel läbi elada. Ma ise õpin ka leppima sellega, et koht, kust ma olen kunagi saanud unustamatud elamused, ei suuda teistkordsel külastusel enam sama pakkuda ning head mälestused võivadki seetõttu tuhmuda... Nii et mõnikord on parem külastada korra ja edaspidi külastada ainult oma mälestustes.

Muidugi oli ka toredaid hetki, aga mulle tohutult meeldis see, et autor rääkis ka negatiivsetest momentidest ja sellest, kuidas ta inimesena kasvas. „Mina, endine õppejõud, tulen ja aitan ja näitan, kuidas asjad käivad,“ muutus tõdemuseks, et tegelikult on ta lihtsalt külaline ning ehk ei saagi alati tahta ühesugust kohtlemist kohalikega.

Pani ka iseennast mõtlema jälle sellele, et kuidas reisimine sõltub sellest, mis eluperioodis sa parasjagu oled. Kaks aastat tagasi polnud mul probleem minna seljakotiga Uus-Meremaale, teadmata kus ma töötama ja elama hakkangi. Aga kui tulevikus endal lapsed on, siis vast sama kerge südamega niimoodi seljakotimatkale ei läheks. Rääkimata maailmaparandamise soovist. Elu ei ole nii lihtne, et enda teadmistega tulla ning kõik üks-kaks-kolm paremaks muuta ja puhtalt entusiasmi peal ei jaksa ka igavesti joosta.

PS: Vietnami tahaks minna küll, aga ma ei kujutagi ette millal. Suvel on palav ja niiske, talvel on külm ja niiske!

[Kaur · Rating 3 out of 5]

KK on tore inimene ja räägib soravalt & huvitavalt, aga sulg tal eriti ei jookse. Kiri on kuidagi puine, ka emotsionaalsed lõigud ja hetked jäävad kuivaks.

Vietnamist endast jäi ka üsna sitt mulje: märg ja külm koht ja halvad inimesed.

[Evelin · Rating 1 out of 5]

Loetud juba päris ammu, aga jäänud siia märkimata. Minu meelest inimesed, kellele ei meeldi reisida, ei peaks reisima ja kindlasti ei peaks nad sellest kirjutama. Ei saagi aru, kas oli jäetud eeltöö tegemata, aga milleks sõita Vietnamisse vihmaperioodil ja siis vinguda pool raamatut, kuidas on külm ja märg ja niiske?? Vietnam tundub väga põnev huvitavate inimestega riik olevat, aga sellest raamatust sellist muljet kahjuks ei jäänud. Samas see ütleb ühtteist pigem raamatu, mitte riigi kohta.

Väga piinarikas lugemine.

[Kertu · Rating 4 out of 5]

Mõnus lugemine, tekst läks soravalt ja teos oli hästi üles ehitatud. Olles ise samal ajal Hoi Anis, aitas raamat paremini mõtestada kohalikku elu ja mõtteviisi.

[karin · Rating 2 out of 5]

võite vaid arvata, mis riigis ma selle raamatu läbi lugesin

[Marca · Rating 1 out of 5]

No kes see normaalne inimene ikka sülelapsega võõrale maale kolib? Üldiselt mõeldakse ju lapsepuhkusele jäädes, et tore, nüüd saab vähemalt poolteist aastat rahus kodus passida ja kustutatakse kõik reisipakkumisi täis reklaamkirjad postkastist avamata ära, no heal juhul poole aasta pärast vaadatakse, et kodu lähedale spa-sse vist võiks isegi minna. Laps tahab ju rahu, kuni aastase imikuga perekonna külastamine ja külaskäigud on tegelikult kuritahtlik hoolimatus nagu ühest paarkümmend aastat vanast pereelu õpikust lugeda võib. Eks see ole tänapäeval juba ekstreemsus, kuid ausalt öeldes ei jäänud ka sellest Vietnami-raamatust muljet, et autor seda seiklust täiel rinnal nautinud oleks. Üldse jäi mulje, et ega see tema südamesoov ja tahtmine olnudki, mees lihtsalt tuli välja geniaalse ideega, et lapsepuhkus kombineeritult vanemapalgaga on ju ideaalne tasustatud puhkus. Ahjaa, esiteks tahtis ta ju suisa Iraani sõita. No ma ei tea, ma oleks ilmselt sellise mõttearenduse peale mehele tigedal toonil seletanud imikuga kooselu eripärasid, aga nagu näha ei olegi kõik eesti naised sellised vastikud vigisejad nagu mina. Moslemimaa võlud jäävad küll kõrvale aga reisimõttest mees ei loobu - tundub, et naine püüab eelseisvast seiklusest mõelda nii vähe kui võimalik, isegi lähedastele teatatakse viimasel minutil ning alles siis tunneb ta, et noh, nüüd siis vist peab minema kui juba lubatud sai. Ausalt öeldes muutub see seiklushimuline abikaasa juba raamatu alguses mulle vastumeelseks ning raamatu käigus suudab ta seda muljet vaid süvendada. Eks muidugi esmamulje ongi peamine ja tegelikult ju leidub raamatuski kohti, kus isa lapsega kahekesi koju jääb ja ema kinno saab minna või kus on selgelt kirjas, et mees on nõus naise soovil alati kodumaale tagasi pöörduma aga siiski olen ma oma peas otsustanud, et see mehike on üks ebaküps ullike. Ma tõesti vabandan asjaosaliste ees, sest kujutan ette, et ma suudaks ka vabalt oma mehest nii rääkida, et inimesed mul pead paitaks ja küsiks, et miks me ometi lahku pole läinud. Igatahes on peategelane vapper naine, kes lisaks enamasti üksinda võõra riigiga kohanemisele (mehel pole kohaneda vaja, tema seikleb pidevalt üksinda ringi) sõidab veel kuuendat kuud rasedana rongiga Vietnamist Hiina ja Venemaa kaudu Eestisse - sest no mehe meelest oleks lennuk liigne priiskamine kui saaks palju huvitavama seikluse endale lubada ning jätab mehe kurvastuseks sünnitamata kohalikus riigihaiglas - kuigi see oleks ju mehe meelest ülivinge kogemus ning pealegi saaks laps eluaeg uhkustada, et dokumentides on tema sünnikohaks Vietnam. Ehk on tegemist tõelise eesti naise etaloniga, kes kõik vaikides ära kannatab ja jõudumööda kannatusi ka nautida püüab? Muidugi on lihtne kritiseerida elustiili, mis su enda omast kõvasti erineb - olen ma ju kellapealt päevagraafiku pooldaja ning leian, et see on laste kasvatamiseks üks valutumaid meetodeid, kuigi nullib ära igasugused eksprompt otsused, aga no eks neid on saanud teha ja saab ka hiljem kui lapse esimestel eluaastatel, mil tal normaalne päevakava välja võiks kujuneda. Võib-olla on minu negatiivse suhtumise põhjuseks pigem kahtlus, et tegelikult on lastega reisimine kukepea ja otsin raamatust tunnistust sellele, et see mitte nii ei ole? Inimloomusele on ju omane negatiivsete asjade unustamine ja kindlasti on tagantjärele mõeldes igasugune reis pigem positiivsete mälestuste allikas, nii et kui suudate, siis andke aga minna.

[Epp Petrone · Rating 4 out of 5]

Kristina Kallas (jah, see on seesama Eesti 200 Kristina Kallas!) ja tema poolakast elukaaslane on selle teksti põhjal otsustades - ja selles elufaasis oles - tõelised rändurid, maailmakodanikud. Elukaaslane Adrian on seda kohe eriti, kõik tundub talle sobivat, kogu elu on kultuuriline kogemus, mida aina juurde ahmida, ja kõigega annab ilma virisemata harjuda. Kristina ise on alalhoidlikum, ilmselt mängib oma osa ka titega ema hormoonindus, võibolla loodus ikkagi ei taha, et sellises olukorras naisele seiklused sobivad?
Kuni selle raamatu lugemiseni pidasin ma Vietnami imeliseks lõunamaaks. Praegu olen aga Kristina kirjelduste mõju all. Hallitav, niiske ja kohati ikka väga külm? Ning kohalikud, kes igal juhul sul nahka üle kõrvade tahavad tõmmata? (Nojah, aga kus nad ei tahaks? Igal maal, kuhu reisida on meile odav, tahavad kohalikud oma manti saada sellest elatustasemete vahest. Kristinal oli raamatus hea arutlus. Miks me üldse arvame, et meid peaks sellisel odaval maal nö võrdselt koheldama, kui maailma majandus nagunii meie kasuks kaldu? Ja veel, tegelikult on ju igal pool peremehele rohkem lubatud kui külalisele...)

Vietnamile kui reisisihtkohale, sellegipoolest, raamat head maineteenust ei teinud. Ma loen küll tagakaanelt ja saan mõistusega aru, et ümbermaailmareisil käinud Adrian ja Kristina tegid oma kogemuste pühjal teadliku valiku: enamvähem soe, odav, turvaline. Nii et Vietnam pidi olema kõvasti üle keskmise lahe koht, kui nad otsustasid vanemapuhkuse-aastaks just sinna mina. Aga jah, peale jäävad Kristina katsumuste kirjeldused seal elamisest. Nagu näha, on reisimine üks asi ja kohapeal elamine teine asi. Kehtib ilmselt enamiku maailma maade ja elusituatsioonide kohta - argipäev ei ole kunagi nii veetlev, kui ta kaugelt vaadates paistab.

Ma saan aru, et see ei läinud raamatu praeguse fookusega hästi kokku, aga ma oleksin tahtnud rohkem lugusid ka sellest, kus maades Adrian ja Kristina veel rännanud on, kui pikalt, mis kogemustega. Vilksamisi lendavad läbi faktid sellest, kuidas nad töötasid vaestemajas Indias ja kuidas nad Vietnamist tulid tagasi Eestisse läbi Venemaa rännates. Kes teab, äkki Kristina ise kirjutab kunagi raamatu oma teistest reisilugudest... Kui tal kunagi selleks aega peaks tekkima.

[Liis · Rating 2 out of 5]

"Miks me siin Hanois üldse oleme? Ma tahan ära sõita. Ükskõik kuhu. Mul on kõrini."

Täpselt nii tunnen mina selle raamatu puhul. Täitsa arusaamatuks jäi, miks sinna üldse mindi ja veel väikse lapsega. Ma saan aru himust reisida ja maailma näha, mälestusi luua ja midagi uut kogeda. Aga niisama kohvrid pakkida ja uude riiki kolida kaheksa kuud pärast lapse sündi jääb mulle arusaamatuks - kahjuks või õnneks. Raamatust ma vastust ka ei saanud.

Sain küll mõnda huvitavat Vietnami kohta teada, aga mitte piisavalt palju, et sinna reisima minna.

Naeratuse tõi näole arusaam vietnamlaste püüe inglise keelt rääkida, aga tean omast kogemusest, et enamikust neist on täitsa võimatu aru saada.

Autorist oli mul kohati kahju ning lootsin, et tal oleks tugevam iseloom, et oma sõna maksma panna ning mehe hullumeelsetele soovidele vastu hakata. Kohati tundus, et meest oma naise ja lapse heaolu üldse ei huvita nii kaua kui tema saab mis tema tahab. Kahju.

Kaks tärni ning Minu-sarja soovituste nimekirja ei lähe.

[Kairi Kreek · Rating 4 out of 5]

Istud oma kodutalu pliidi ees, soendad varbaid (sest mais on hakanud lund sadama ja maja on külm) ning loed raamatut kaugest kaugest maast. Ja tabad end autoriga kohati samamoodi mõtlemast, kuivõrd ära hellitatud me oleme. Soe vesi peab tulema kraanist ja kui elekter läheb ära, jääb maailm justkui seisma ja kõiki asju peab olema poest kohe saadaval, ükskõik, kus sa oled.

Kui Vietnamisse või mujale eksootilisemasse paika reisida ei kannata, siis võta kätte ja osta endale talumaja. See aitab korralikult karastada ning peagi avastad, kui palju rõõmus sa tunned mitte uuest käekotist või teksastest, vaid sellest, et sul on tuba soe, duššist tuleb sooja vett ja pärast ootamatut lumesadu hakkab päike taaskord pilve tagant paistma.

(Paras aeg panna soojad riided selga ja lasta kelgukoerad õue, jooksma).

[Katri-Helena Allas · Rating 5 out of 5]

Hindasin väga selle raamatu ausust. Erinevalt teistest Minu sarja raamatutest läheb autor kaugele maale seiklema värske emana, kõigest 8 kuuse pojaga (ja tagatipuks rasestub Vietnamis uuesti), ja on selle tõttu kindlasti alalhoidlikum ja näeb riiki hoopis teisest perspektiivist. Igal juhul oli teos mulle väga põnev vahelduseks lugeda.

[Kaire Saarse · Rating 5 out of 5]

Hea realistlik lugemine Vietnamist

[Taali · Rating 3 out of 5]

Lugeda oli ok, sujuv jutt, veidi isegi põnev aga peale esimest poolt enam midagi ei toimunudki ja kohalikust elust jäi ka puudu. Veidi jäi mulje, et riik kurnas autori ära.

[Eve · Rating 4 out of 5]

Ladusalt veerev Hanoi (ja pisut muu Vietnami) elu kirjeldus (kirjutamise ajal noorelt) sotsiaal-/poliitikateadlaselt, kes otsustas EV pakutava emapuhkuse ajal elada perega välismaal. Boonuseks, et saab üht-teist teada autori (toonase) mõtteviisi ja hoiakute-arvamuste kohta.

[Kadri · Rating 4 out of 5]

Reading this again because I couldn't find anything interesting in the library but I need to read a travel book for school.

First read in January 2015.