Meie kodude kraam

by Mirjam Peil

Kunstiajaloolasest autor tutvustab meid lähemalt vanematelt ja vanavanematelt päritud «eestiaegsete asjadega». Tuttava välimusega igapäevaesemed on pärit ajast 19. sajandi lõpukümnendeist Teise maailmasõja alguseni.

Selle aja eesti kodu puhvetkapis peitusid Lorup ja Langebraun, kapinurgal seisis RET-i raadio, raamaturiiulil Nobeli laureaadid ja Taska köites «Kalevipoeg», kohvilaual oli fileepitsist lina ja kirjutuslaual marmorist jalaga lamp, köögis Tallinna vaadetega plekist purgid ja AEG kodutehnika.

Neist kõigist ongi raamatus juttu. 19. sajandi lõpukümnendid oli murranguaeg, mil uus moodne eluviis hakkas vana ja traditsioonilist välja tõrjuma, kuid vana ja uus kulgesid siiski veel kõrvu.

176 pages, Hardcover

First published January 1, 2011

Reviews

[Kitty · Rating 4 out of 5]

ma olen alati selle lähenemise poolt, et igasugused asjad tuleks panna muuseumi ja raamatusse, et siis ei peaks neid ise enam sellise hoolega alles hoidma ja nendega koos elama tingimata. sest eks neid tuleb kogu aeg juurde.

see ongi selline tore raamat, kus nii on tehtud - pildid asjadest kellegi teise kodus või muuseumis või vanakraamipoes, aga tore sisutihe jutt juures, misasi see on, milleks kasutati (sest jah, ega ma ei ole kunagi kindel olnud, milleks oli vaja kirjutuslauagarnituuri), kes-kus-kuidas tegi, kuidas populaarseks sai ja... mis edasi sai. mõned asjad tunnen muidugi endagi vanaemade kodudest veel ära - kohviveskid ja hiiglaslikud heegeldatud päevatekid, eks ole. mõned - pressrauad või petroolilambid - on mu jaoks ikka juba puha muuseumikraam olnud lapsest peale.

päris kena pildi sai kokku sellest, millised need eestiaegsed kodud võisid välja näha ja kuidas seal asju aeti. huvitav oli sinna juurde see, kui suures osas see kõik juhtus ka mingite kampaaniate toel, oli see siis ettevõtete osav reklaam või keskvalitsuse korraldatud eestistamine, mis tekitas standardi, et kõik peab hirmus rahvuslik olema. no et ei ole ikka nii, et muhu mänd istub meil sügaval alateadvuses ja igaüks omast tahtest nikerdab, tikib või maalib selle iga ettejuhtuva majapidamiseseme peale :)

[Martti · Rating 1 out of 5]

Raamat inimestele, kes arvavad, et võidavad need, kel surres kõige rohkem asju. Raamat tühjast-tähjast, pudist-padist, taldrukutest ja kannudest, lambist ja triikrauast, pudelitest ja karpidest. Võtaks kah kätte ja pildistaks suvalist prahti valgel taustal korraliku fotokaga ja teeks kah "asjade ajalooraamatu".
Seda raamatut skimmides meenus mulle elavalt erinevad UK teleshow'd, mille kogu sisu oli otsida antikvariaadist vanu asju ning neid siis oksjonil kallimalt maha müüa. Sellest oli TV tarvis mõistagi võistlus tehtud, kuid käesolev raamat tõenäoliselt ongi selle telesaate andunud fännidele.
Ma loodan, et ülejäänud inimesed saavad aru, et need on kõigest tühised asjad, mida pole mõtet tagasi nutta. Aga vat, selline kummaline raamat sattus ette.

[Toomas Nipernaadi · Rating 3 out of 5]

Minu jaoks suurepärane öökapiraamat - mõnusat meenutamisainet ja nostalgiat andsid nii esemed, mis elu jooksul nähtud-tuntud (kappkell, kohviveski, kummut,Singeri õmblusmasin näiteks), kui ka sellised, mida esmakordselt nägin (vanade eestlaste teemalised mängukaardid, keraamilised seinakaunitarid, Elektrotehnilise Tööstuse firma föön juuksuritöökodadele).

Kas keegi veel lapsepõlves üritas peale 7 kitsetalle muinasjutu lugemist kellakappi pugeda? Minul siiamaani meeles pettumus, et mina hundi käest ei pääse - kellakappi ma lihtsalt ei mahu!

[Roosi · Rating 4 out of 5]

Väga mitmeid toredaid ära tundmisi.
Siiski kuidagi oleks tahtnud veel laiahaardelisemat ülevaadet. Aga üldiselt väga soovitan!

[Marca · Rating 4 out of 5]

Mirjam Peili raamat "Meie kodude kraam" tutvustab kunstiajaloolase pilgu läbi eestiaegseid asju. Kurb oli vaadata - kui ilus oli tollane disain ja peened kombed ning sinna juurde lugeda pea iga eduka ärimehe, poepidaja ja andeka inimese kohta "viidi Siberisse, suri vangilaagris." Milline oleks tulevik olnud siis kui okupatsiooni ei oleks tulnud? Kuidas suutsid inimesed peale kõige selle hävitamist üldse edasi eksisteerida? Mis tunne võis olla tulla asumiselt tagasi ja eest leida hävitatud kodud ning kultuur? Mis tunne oli sundida end olukorraga kohanduma?
Teine mõte, mis tekkis oli see, kui palju tublimad olid tollased inimesed. Heegeldada valmis laia voodi päevatekk või kardinad. Selle kõrvalt teha süüa, pesta pesu - seda kõike ilma igasuguste abivahenditeta ja ei olnud, et nad poleks palgatööl ka veel käinud. Kas ma oleks sel ajal elades ka nii tubli olnud või pean tänama õnne, et moodsal ajal elan, sest muidu oleksin oma laiskuse ja käpardlusega paaria? On see ikka progress kui me ilma elektrita täiesti hädas oleme ja midagi oma kätega valmistada ei oska?

[Aet Altement · Rating 4 out of 5]

Ilus raamat ilusatest asjadest. Kurb on tänapäevale mõelda, maha jääb meist põhimõtteliselt ainult rämps. Asjad lagunevad kiiresti ja midagi hoida polegi mõtet.