What do you think?
Rate this book
Peotäis põrmu
Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat «Peotäis põrmu» ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku.
Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb.
Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus «Tuhk» avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis «Hanumani teekond Lollandisse» eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.
Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb.
Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus «Tuhk» avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis «Hanumani teekond Lollandisse» eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.
287 pages
First published January 1, 2011
1 person is currently reading
37 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
Read
May 16, 2023"Sest et Turgenevi kangelased ei sure nagu ka Turgenev ise. Ta elab seniajani. Ta on kusagil meie keskel. Ta rõivastub teatrikülastajaks, muuseumisõbraks, restorani, kohviku, panga kundeks. Ta hiilib, kaamera käes, botaanikaaia märkamatu külastajana ligi, et pildistada liiliaid. Turgenev elab meie keskel niivõrd märkamatut elu, et ei aima seda ise ja arvab, et on surnud. Kuid ta ei saa surra. Taolised inimesed ei lase tal surra. Oma eksistentsiga hoiavad nad seda tagasi. Nemad on ju olemas ja sellepärast on ka tema olemas, kuigi ta seda ise ei tea. Ta on elus ja kirjutab oma romaane. Just sellistest igavatest inimestest. Nende elud ongi tema käsikirjadeks. Nad sahistavad rõivastega, rahatähtedega, sussidega, haigutavad, igavlevad, joovad viina ja teed, korrutavad päevast päeva ühte ja sedasama. Miski ei muutu. Räägitakse, et maailm veereb kusagile. Jama, ta pöörleb ühe koha peal ringi, vaakumis." (lk 87)
Read
March 19, 2025põhimõtteliselt: teda ajavad need idikad yhes oma madalate hõimuinstinktidega masendusse, nad laastavad teda, hajutavad tema inimese-illusiooni. vaatab neid ega suuda enam inimesse uskuda. tal on häbi olla inimene! ja vastik ja jälk ka ja tal on tylgastav olla yhte verd kõigi nende idiootidega! (ja samas tal suht suva ka sest nad ju nii tyhised ja ei saa sittagi aru nagu tema) aga inimkond hulbib iseenda pasas ja sylitab välja needusi. pmst.
August 26, 2013
Hindasin esialgu seda romaani neljaga, aga ei saanud siiski rahu. See meeldis mulle liialt. Meeldis enam, kui „Hanumani teekond“.
Mis mind esialgu kõhklema pani?
Minategelane on minu jaoks poliitiliselt (närviajavalt) korrektne. See poliitiline manipulatsioon – see kahe rahvusgrupi üksteise vastu ässitamine valimisvõidu saavutamiseks, minus (kui puhtaverelises põliasukas) nii leebeid emotsioone ei tekitanud. Samas võibolla oli kõrvalseisja hoiak vajalik, et romaan ilmuda saaks – või et võetaks omana?
Lisaks pani minategelase kõhedusttekitav veenvus mind tema ja autori vahele võrdusmärki joonistama. Aga ikka kahtlesin. Ei suuda kujutleda peresuhete sellise piirini paljastamist.
Üsna häiriv on ka raamatu tagakaanele trükitud (ja ühest raamatublogi postitusest teise korduv) kokkuvõte: „See on ühteaegu naljakas ja nukker raamat üleliigsetest inimestest, kes püüavad, aga ei suuda leida enesele kohta EV-s“. Päris tõenäoliselt ei ole see lauseke autori koostatud. Minu hinnangul on naljast see raamat üsna kaugel. Lisaks jääb sellest kokkuvõtvast lausest eksitav mulje, nagu painaks „üleliigsete inimeste sündroom“ ainult vene kogukonda. Tegelikult on see ju rahvusgruppe laias kaares ületav probleem. Ja see juurteta või üleliigsete inimeste teema pole ju isegi peateema. Läbiv ja minu jaoks olulisim on pigem maksejõulise ja laenuvõimelise orja teema ja seegi on rahvusgruppe ületav asi. Nimetatud vastuolu tõttu tekkis mu peakeses veider paralleel Moskvas 1959. aastal ilmunud „12 tooli“ ja „Kuldvasika“ eessõnaga, mille koostas Ilfi ja Petrovi romaanile Konstantin Simonov.
Võimalik, et see kõik on norimine. Igatahes kuskil 182. leheküljel sulasin täiesti üles ja paaril-kolmel järgneval leheküljel oli minu jaoks raamatu kulminatsioon. Väga tabav ja üldinimlik.
Mis mind esialgu kõhklema pani?
Minategelane on minu jaoks poliitiliselt (närviajavalt) korrektne. See poliitiline manipulatsioon – see kahe rahvusgrupi üksteise vastu ässitamine valimisvõidu saavutamiseks, minus (kui puhtaverelises põliasukas) nii leebeid emotsioone ei tekitanud. Samas võibolla oli kõrvalseisja hoiak vajalik, et romaan ilmuda saaks – või et võetaks omana?
Lisaks pani minategelase kõhedusttekitav veenvus mind tema ja autori vahele võrdusmärki joonistama. Aga ikka kahtlesin. Ei suuda kujutleda peresuhete sellise piirini paljastamist.
Üsna häiriv on ka raamatu tagakaanele trükitud (ja ühest raamatublogi postitusest teise korduv) kokkuvõte: „See on ühteaegu naljakas ja nukker raamat üleliigsetest inimestest, kes püüavad, aga ei suuda leida enesele kohta EV-s“. Päris tõenäoliselt ei ole see lauseke autori koostatud. Minu hinnangul on naljast see raamat üsna kaugel. Lisaks jääb sellest kokkuvõtvast lausest eksitav mulje, nagu painaks „üleliigsete inimeste sündroom“ ainult vene kogukonda. Tegelikult on see ju rahvusgruppe laias kaares ületav probleem. Ja see juurteta või üleliigsete inimeste teema pole ju isegi peateema. Läbiv ja minu jaoks olulisim on pigem maksejõulise ja laenuvõimelise orja teema ja seegi on rahvusgruppe ületav asi. Nimetatud vastuolu tõttu tekkis mu peakeses veider paralleel Moskvas 1959. aastal ilmunud „12 tooli“ ja „Kuldvasika“ eessõnaga, mille koostas Ilfi ja Petrovi romaanile Konstantin Simonov.
Võimalik, et see kõik on norimine. Igatahes kuskil 182. leheküljel sulasin täiesti üles ja paaril-kolmel järgneval leheküljel oli minu jaoks raamatu kulminatsioon. Väga tabav ja üldinimlik.
April 9, 2021
Raamatu viimased 20-30 lehekülge olid meeldivalt tempokad. Loodan, et mõistan teema tähtsust ning seega ka hindan kirjutist üldiselt, aga ülesehituse seisukohalt tahtnuks hoogsamat kulgu, teed kulminatsiooni suunas. Lugemisel esines motivatsioonipuudust, sest tajusin teost kui vorstilati-laadset monotoonset juhtumite jada.
June 25, 2014
Minu kodu- linnaosas elab eestlasi 49%. Ma ostan piima poest, mille ajakirjanduse valikus on vaid 3 eestikeelset: Kroonika, Nelli Teataja ning Õhtuleht.
Ehk siis, ma peaksin mõistma, mida tunneb vähemus riigis, kus ta ning tema esivanemad on sündinud kasvanud ning mida peab oma kodumaaks.
Aga ei mõista.
Ma võin vaid oletada, et immigrantide esimesel põlvkonnal on lihtne. Nad on siirdunud elama riiki X mingil väga konkreetsel põhjusel. Ka kolmandal põlvkonnal on ilmselt ok: sellest, et nad erinevad põlisrahvusest annab tunnistust ainult passi märgitud rahvus ning võimalik, et ka perekonnanimi.
Kõige keerulisem on ilmselt teisel põlvkonnal. Minu elu on kordi lihtsam, sest mu elust puudub suur osa, mis on mitte-eestlase elus tavapärane. Ehk vaid iga viie aasta tagant, laulupeo ajal teadvustan ma, millisest rahvusest ma olen. Aga mõelda pidevalt kas ja mis kodakonsus mul on. Kas ma oskan piisavalt mingeid võõrkeeli ning kas on ameteid, mida ma ei saa pidada, kuna ei oska üht keelt piisavalt hästi.
Teine põlvkond peab sobituma uude keskkonda, saab kiita integreerumise ja kohanemise eest. Samas täitma vanemate ja vanavanemate ootusi juurte säilitamise osas. Leidma vastuse küsimusele, kes ja mis rahvusest ta on.
Venelastega on kõik teistmoodi. Raamatus muretseb tegelane, et "paarikümne aasta pärast pole (tänu haridusreformile) Eestis enam ühtki venelast, kes oskaks rääkida korralikus vene keeles".
Öelge mulle, kas riigis X ja Y jne jne jne elavate eestlaste hulgas on keegi, kes juurdleks- kui mu lapsed saavad asukohariigikeelse hariduse, kui nad tähistavad kohalikke pühi ja söövad siinseid toite- kas on siis 50 aastat hiljem siin riigis veel inimesi kes räägiksid eesti keelt, teaksid mis on mardipäev ja kama...
Raamatu peategelane väidab, et elades muukeelsena Eestis, pead sa järgima teatud venelase stereotüüpi, rolli. Täitma teatud ootusi ja eeldusi, sest muidu pole sa "tõeline venelane".
Kas meie soome-iiri-austraalia jne eestlased täidavad seal samuti teatud "eestlase rolli". Ning milline see on- individualistlik, töökas, kinnine...?? Kas ka viis põlve hiljem panevad meie välis-eestlased lastele nimeks Mari ja Liis ja Tõnu? Muretsevad, et nad pole lugenud Tammsaaret ning ei tea, kes on Koidula?
Ilmselt jääb igavesti kestma vastuolu üksikisiku ja kollektiivi huvide vahel. Me kõik nõustume isiku vääramatu õigusega elada kus iganes, kuid saada-tarbida omakeelset haridust-kultuuri-religiooni. Aga mis saab siis riigist? Meie Eesti riigist? Kas mina, üksikisik, pean hoolima sellest, et mu riigil pole piisavalt raha? Et demograafiaga pole kõik korras? Et me sureme välja? Et me ääremaastume? Et meie keel hääbub?
Selle esimese vastutuse ( riigil pole raha) me oleme vist küll teadvustanud ning oma õlgadele võtnud. Aga teistega on keerulisem.
Kas me sellepärast lahkume nii kergelt läände, et me pole suutnud anda oma kodumaale sisu, identiteeti, väärtust? Me ei armasta oma Eestit niisama kirglikult kui näiteks venelased oma riiki ja rahvust. Miks?
Jah, miks me neid siis vihkame?
Ma olen endiselt veendunud, et eestis dikrimineeritakse naisi rohkem, kui venelasi. Minu meelest on neil päris kena elu.
Ivanovi tegelane pakub vastuseks päris huvitava versiooni. Mitte repressioonid. Ainult rumal eestlane seostab venelasi bolševismiga, venelased kannatasid seeläbi veel ja rohkem. Vastuseks on olme ja kultuuriruum."Inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga". Bolševikud segasid lääne poole vaatamist. Eestlane vihkas stalinistliku olmet ning punast kultuuri, seda, et tema kodumaa polnud enam "nagu läänes". Nüüd on, kas me nüüd oleme õnnelikud?
Veider, et ka Oksanen oma viimases romaanis viskab õhku selle ettevaatliku, ebameeldiva vihje. Eestlased armastavad värvilisi lääne asju. Kas see on tõsi?
Ivanov, nagu tuhanded enne ja pärast teda, manab väikekodanliku elustiili, pankade poolt orjastamist, igapäevaelu absurdsust ja nõmedust. "Kuni on raha ei saa olla demokraatiat", ütleb tema tegelane. Jah, ma tean seda tunnet ja mõistan seda. Jah, see on masendav ja tülgastav ja ja ja ...Aga nagu neilt teistelt, tahaks ka Ivanovilt küsida- mis on alternatiiv. Milline on siis see ÕIGE, TÕELINE elu?"Maailma ei saa muuta, maailm muutub ise", ütleb ta romaanis. Kas ei peaks siis leppima, kohanema ja üritama elust rõõmu tunda?
Mulle väga imponeeris Ivanoni stiil. Kuna see meenutas pisut Jelena Skulskaja kirjutisi, siis kahtlustasin, et ehk on "süü" tõlkes. Aga tõlkijad on erinevad. Oleks nagu eesti keel- alus, öeldis, sihitis...ja nagu poleks ka. Ma kardan, et ei leia selle iseloomustamiseks õiget sõna. Karjuv? Kirglik? Laulev? Venepärane?
Ma ei tea mitusada korda ma lugemise ajal kahetsesin, et ei võtnud seda raamatut lugeda originaalkeeles, vene keeles. Aga kuna see raamat väärib kindlasti veel teistkordset lugemist, siis ehk järgmisel korral.
Ma väga loodan, et see raamat muudetakse kõigis eesti gümnaasiumites kohustuslikuks kirjanduseks. Hoiatuseks, meenutuseks, meeldetuletuseks. Ja mõtteaineks ning nautimiseks, kui kaunis ja väljendusrikas on eesti keel. Olgugi tõlgituna.
Loe rohkem
http://indigoaalane.blogspot.com/2013...
Ehk siis, ma peaksin mõistma, mida tunneb vähemus riigis, kus ta ning tema esivanemad on sündinud kasvanud ning mida peab oma kodumaaks.
Aga ei mõista.
Ma võin vaid oletada, et immigrantide esimesel põlvkonnal on lihtne. Nad on siirdunud elama riiki X mingil väga konkreetsel põhjusel. Ka kolmandal põlvkonnal on ilmselt ok: sellest, et nad erinevad põlisrahvusest annab tunnistust ainult passi märgitud rahvus ning võimalik, et ka perekonnanimi.
Kõige keerulisem on ilmselt teisel põlvkonnal. Minu elu on kordi lihtsam, sest mu elust puudub suur osa, mis on mitte-eestlase elus tavapärane. Ehk vaid iga viie aasta tagant, laulupeo ajal teadvustan ma, millisest rahvusest ma olen. Aga mõelda pidevalt kas ja mis kodakonsus mul on. Kas ma oskan piisavalt mingeid võõrkeeli ning kas on ameteid, mida ma ei saa pidada, kuna ei oska üht keelt piisavalt hästi.
Teine põlvkond peab sobituma uude keskkonda, saab kiita integreerumise ja kohanemise eest. Samas täitma vanemate ja vanavanemate ootusi juurte säilitamise osas. Leidma vastuse küsimusele, kes ja mis rahvusest ta on.
Venelastega on kõik teistmoodi. Raamatus muretseb tegelane, et "paarikümne aasta pärast pole (tänu haridusreformile) Eestis enam ühtki venelast, kes oskaks rääkida korralikus vene keeles".
Öelge mulle, kas riigis X ja Y jne jne jne elavate eestlaste hulgas on keegi, kes juurdleks- kui mu lapsed saavad asukohariigikeelse hariduse, kui nad tähistavad kohalikke pühi ja söövad siinseid toite- kas on siis 50 aastat hiljem siin riigis veel inimesi kes räägiksid eesti keelt, teaksid mis on mardipäev ja kama...
Raamatu peategelane väidab, et elades muukeelsena Eestis, pead sa järgima teatud venelase stereotüüpi, rolli. Täitma teatud ootusi ja eeldusi, sest muidu pole sa "tõeline venelane".
Kas meie soome-iiri-austraalia jne eestlased täidavad seal samuti teatud "eestlase rolli". Ning milline see on- individualistlik, töökas, kinnine...?? Kas ka viis põlve hiljem panevad meie välis-eestlased lastele nimeks Mari ja Liis ja Tõnu? Muretsevad, et nad pole lugenud Tammsaaret ning ei tea, kes on Koidula?
Ilmselt jääb igavesti kestma vastuolu üksikisiku ja kollektiivi huvide vahel. Me kõik nõustume isiku vääramatu õigusega elada kus iganes, kuid saada-tarbida omakeelset haridust-kultuuri-religiooni. Aga mis saab siis riigist? Meie Eesti riigist? Kas mina, üksikisik, pean hoolima sellest, et mu riigil pole piisavalt raha? Et demograafiaga pole kõik korras? Et me sureme välja? Et me ääremaastume? Et meie keel hääbub?
Selle esimese vastutuse ( riigil pole raha) me oleme vist küll teadvustanud ning oma õlgadele võtnud. Aga teistega on keerulisem.
Kas me sellepärast lahkume nii kergelt läände, et me pole suutnud anda oma kodumaale sisu, identiteeti, väärtust? Me ei armasta oma Eestit niisama kirglikult kui näiteks venelased oma riiki ja rahvust. Miks?
Jah, miks me neid siis vihkame?
Ma olen endiselt veendunud, et eestis dikrimineeritakse naisi rohkem, kui venelasi. Minu meelest on neil päris kena elu.
Ivanovi tegelane pakub vastuseks päris huvitava versiooni. Mitte repressioonid. Ainult rumal eestlane seostab venelasi bolševismiga, venelased kannatasid seeläbi veel ja rohkem. Vastuseks on olme ja kultuuriruum."Inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga". Bolševikud segasid lääne poole vaatamist. Eestlane vihkas stalinistliku olmet ning punast kultuuri, seda, et tema kodumaa polnud enam "nagu läänes". Nüüd on, kas me nüüd oleme õnnelikud?
Veider, et ka Oksanen oma viimases romaanis viskab õhku selle ettevaatliku, ebameeldiva vihje. Eestlased armastavad värvilisi lääne asju. Kas see on tõsi?
Ivanov, nagu tuhanded enne ja pärast teda, manab väikekodanliku elustiili, pankade poolt orjastamist, igapäevaelu absurdsust ja nõmedust. "Kuni on raha ei saa olla demokraatiat", ütleb tema tegelane. Jah, ma tean seda tunnet ja mõistan seda. Jah, see on masendav ja tülgastav ja ja ja ...Aga nagu neilt teistelt, tahaks ka Ivanovilt küsida- mis on alternatiiv. Milline on siis see ÕIGE, TÕELINE elu?"Maailma ei saa muuta, maailm muutub ise", ütleb ta romaanis. Kas ei peaks siis leppima, kohanema ja üritama elust rõõmu tunda?
Mulle väga imponeeris Ivanoni stiil. Kuna see meenutas pisut Jelena Skulskaja kirjutisi, siis kahtlustasin, et ehk on "süü" tõlkes. Aga tõlkijad on erinevad. Oleks nagu eesti keel- alus, öeldis, sihitis...ja nagu poleks ka. Ma kardan, et ei leia selle iseloomustamiseks õiget sõna. Karjuv? Kirglik? Laulev? Venepärane?
Ma ei tea mitusada korda ma lugemise ajal kahetsesin, et ei võtnud seda raamatut lugeda originaalkeeles, vene keeles. Aga kuna see raamat väärib kindlasti veel teistkordset lugemist, siis ehk järgmisel korral.
Ma väga loodan, et see raamat muudetakse kõigis eesti gümnaasiumites kohustuslikuks kirjanduseks. Hoiatuseks, meenutuseks, meeldetuletuseks. Ja mõtteaineks ning nautimiseks, kui kaunis ja väljendusrikas on eesti keel. Olgugi tõlgituna.
Loe rohkem
http://indigoaalane.blogspot.com/2013...
February 29, 2016
Raske on Andrei Ivanovi sulest leida raamatuid, mis ei masendaks. Rohkem kui peategelase eneseotsingud, läks mulle korda tema abikaasa elukäik. Sest milles oli süüdi abikaasa? Minu silmis mitte milleski, ometi oli suurim õnnetusehunnik tema.
Vaatamata tagakaanel lubatud naljale raamatus eriti nalja ei saanud. Ainuke naljakas koht oli samamoodi välja toodud tagakaanel kõigile eestivenelastele kohustusliku tegevuste nimekirjana stiilis vii pronksmehe ette lilli ja kiru Eesti Vabariigi valitsust.
Arvan, et Ivanov kirjutas teose mitte niivõrd eestivenelase pilgu läbi, kuid pigem Skandinaaviast naasnud isiku pilgu läbi. Eneseotsingud tundusid seotud olevat pigem lääne kapitalistliku, mitte eestlaste rahvuskonservatiivse maailmavaate kriitikana.
Vaatamata tagakaanel lubatud naljale raamatus eriti nalja ei saanud. Ainuke naljakas koht oli samamoodi välja toodud tagakaanel kõigile eestivenelastele kohustusliku tegevuste nimekirjana stiilis vii pronksmehe ette lilli ja kiru Eesti Vabariigi valitsust.
Arvan, et Ivanov kirjutas teose mitte niivõrd eestivenelase pilgu läbi, kuid pigem Skandinaaviast naasnud isiku pilgu läbi. Eneseotsingud tundusid seotud olevat pigem lääne kapitalistliku, mitte eestlaste rahvuskonservatiivse maailmavaate kriitikana.
August 22, 2015
Üks parimaid kaasaja (Eestis elavaid) kirjanikke. Ja see siis vastavalt üks parimaid kaasajal kirjutatud raamatuid.
April 9, 2020
Peategelane täis negatiivsust, kuid kogu autori tekst peategelase eneseotsingut ja kompleksides vaevlemise edasiandmine oli niivõrd mahlakas ja värvikas, et mõjus tõeliselt värskelt ja naljakalt.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews