Pärast jõulutraditsioonide edukat seljatamist, hakkas äi mulle jälle enda valdusse saadud raamatuid sokutama. Kuna me juba üsna mattume nende alla ja vaba seinapinda ka enam väga pole, kuhu uusi riiuleid riputada, siis vaidlesin viisakalt vastu ja läksin moepärast lappama.
Kohe esimesena sattus kätte see trükis. Kaugverit lugenud polnud, ruumala oli positiivselt väike ning hing ihkas pärast pühade helgust ning Coelho õhkamisi midagi süngemat.
Ei pettunud. Lood olid kiirelt loetavad, isegi novellilikud, ja suures osas masendavad.
Natuke enne seda teost, olin lugenud Dovlatovi "Tsooni". Paratamatult hakkasid peas jooksma paralleelid ja võrdlused.
Dovlatov valvas küll pesueht retsidiviste, demoraliseerus teenistuse käigus ja lõpuks tunnistas, et kinnipeetavad ja valvurid olid kõik üsna ühesugused.
Kaugveri põetatavate hulgas, Vorkuta laagrites, oli suur osakaal "poliitilistel". Läbi kõigi nende lugude säilitas kirjanik teatava üleoleku "päris kurjategijate" suhtes ning mõningased aated, mis seal elu liiga keeruliseks ei teinud.
Kuna olen viimasel ajal pigem uuemaid ja edevamaid raamatuid lugenud, oli see hajatrükiga sõnade rõhutamise trikk täitsa meelest läinud. Andis sellise nostalgianoodi juurde.
Soovitan.