Noortele mõeldud vabavärsiline romaan „Mina ja August“ märgiti ära kirjastuse Hea Lugu 2022. aasta ajalooliste romaanide võistlusel. Maapoiss Heinrichi murdeiga jääb 1930ndatesse. Oma vähese elukogemusega on ta jäänud kahe tule vahele ja peab otsustama, kuidas edasi elada, kui kellelgi pole õigus, kuid keegi ka otseselt ei eksi. Kas kuulata südant või külajutte? Mis on tugevam, kas esimene armastus või armutus? Kas inimeseks olemine tähendab inimlik olemist või jumalaks olemist – otsustamist teiste elu ja surma üle? Kas kellelgi on üldse kunagi lõpuni õigus? Kas keegi meist on üdini hea inimene või oleme kõik oma saatuse ohvrid? Romaani sündmustikku on inspireerinud Mulgimaa sündmused ja inimesed aastail 1933–1934. Konfliktid olid siis kerged tekkima. Tühi kõht tegi kurjaks, kuid seda tegi ka hirm ränga töö ja loobumiste hinnaga saavutatu kaotamise pärast. Lille Roomets (snd 1977) on Eesti Noortekirjanduse Ühingu asutajaliige ja noortekirjanik, kelle debüütromaan “Üks väike valge tuvi” võitis 2018. aastal ELK ja kirjastuse Tänapäev noorteromaanivõistluse.
Awards "Üks väike valge tuvi" 2018 YA Novel Competition Winner , Tänapäev "Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane" 2019 Children's book competition "My First Book" Winner, Tänapäev, ELK, Täheke · "Mina ja August" 2022 Historical Novel Competition Honorable Mention, Hea Lugu "Mina ja August" 2023 longlisted for Book of the Year, Rahva Raamat · "Härjasoo hingevaras" 2024 Crime Novel Competition Winner 2024, Tänapäev "Härjasoo hingevaras" 2024 longlisted for Book of the Year, Rahva Raamat "Mina ja August" 2023 Hea noorteraamat, Lastekaitse Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus "Mina ja August" 2024 White Raven Award, International Youth Library
Lille Roometsa uus romaan üllatab nii sislu kui ka vormilt. Kogu tekst on lühikeste ridadega, nagu on ka Sarah Crossani raamatutes. Kuigi raamatukaanel on öeldud, et tegemist on esimese vabavärsilise romaaniga, siis ma päris sellega ei nõustu. Vabavärsilt ootaks rohkem poeetilisust. Kuigi nii mõnigi peatükk oli tõepoolest väga poeetiline, siis peamiselt jutustatakse ikka lugu. Samas kardan ka, et kui kaanel on kirjas, et tegemist on vabavärsiga, siis peletab see teismelise lugeja eemale, juhul kui ta luulet ei armasta. Aga sisu on põnev ja räägib 1933.-1934. aasta Eesti elust ühe teismelise poisi pilgu läbi. Elu oli sel ajal keeruline, pered erinevad, kuid noored ikka samasugused. Esimene armumine tuleb hoolimata sellest, et isa sellele vastu on. Ja kuigi ema hoiatab, et esimene armastus ja esimene lumi sulavad alati, siis armumise lõpp on paraku ootamatu ja tekib asjaolude tõttu, mida keegi ei osanud ette näha. Raamatust saab hea üle vaate selleaegsest maaelust ja -inimestest. Mis mind mõnes kohas häiris, olid üksikud tänapäevased väljendid, mida tollel ajal minu teada ei kasutatud, nt kommunisti nimetamist lumehelbekeseks tundus kohatu. Kokkuvõttes oli raamat põnev ja mõtlemapanev, loodetavasti jõuab see ka koolide kirjandustundi, et siis kirjandust ja ajalugu lõimida. Soovitan.
"Mina ja August" eristub teistest viimase aja eesti noorteromaanidest oma ainulaadse formaadi ja teema poolest, nimelt on tegu vabavärsilise romaaniga Eesti 1930ndatest.
Üldjoontes mulle raamat täitsa meeldis. Suhteliselt luulevõõrana ei oska ma küll hinnata teose kvaliteeti värssromaanina; ehkki tuli ette n-ö luulelisema loomuga rütmi ja kujundeid, siis enamasti mõjus lugu minu jaoks pigem nagu lühematesse ridadesse hakitud proosa. Sellele vaatamata on värssromaan ehk sõbralikum variant tutvustamaks nooremale lugejale 1930ndate Eesti elu ja olusid. Oli kõnekaid tähelepanekuid inimsuhetest ja -psühholoogiast, kuigi mõned sõnad olid silmariivavalt tänapäevased (nt “prioriteet”, “lumehelbeke”).
Teose fookus jäi aga minu meelest natuke häguseks. Kuigi raamatu pealkiri on “Mina ja August” ja August on tõepoolest oluline osa teose kulminatsioonist, ei tundnud ma, et Heinrichi sõprus temaga oleks loo keskpunktiks olnud. Samamoodi jäid lõpuks ka Heinrichi suhted teiste inimestega tema elus pigem tagaplaanile ja koos ajahüppega teose lõpus omandab romaan sünguse, mis on rohkem omane tollel ajal kirjutatud teostele. Ehkki viimastel lehtedel kirjeldatud vägivald on noortele ilmselt nii koolitundidest kui ka perelugudest tuttavad, mõjub selle väga napp käsitlus kuidagi kohatult (mõttes on just nimelt kirjeldus sellest, kuidas ). Seetõttu jäi just teose lõppedes natuke ähmaseks, et kellele raamat sellise sünge vaatena 1930ndatele ilma aktiivse peategelaseta täpsemalt suunatud on.
Esmatutvustus millegipärast ei inspireerinud lugema, võib-olla hirmutas värsivorm, kuigi võiks ju juba olla kogemus, et sellest žanrist leiab teinekord haruldasi pärle. Kui raamatu lõpuks kätte võtsin ja lugema hakkasin, siis ei jõudnud oma esialgset rumalat (eel)arvamust ära kiruda. Ja kui alguses olin kahtleval seisukohal ka selles, kas selline formaat ja teema noori kõnetab, siis nüüd julgen küll rõõmsalt seda lugemiseks soovitada, nii noorematele kui ka vanematele. Teost on inspireerinud Mulgimaa 1930. aastate sündmused ning peategelane Heinrich maadleb kitsi ja kitsarinnalise isaga, kelle jaoks poja esimene armastus ei tule kõne allagi, sest tema perekond pooldab vale riigikorda. Pinna all hõõguva pingega sündmused päädivad ootamatu lõpplahendusega. Ühelt poolt on see teos hea ülevaade Eesti ajaloo keerdkäikudest, teisalt noorte inimeste armastusloost ja nende teele veeretatavatest takistusest ja nipest-näpest veel. Väärt ettevõtmine ja tulemus.
päris mitu asja mulle siin meeldis - see (vabavärsis) värssromaani formaat, mida eesti keeles ei olegi veel kohanud; see ajastu valik, pigem varajaste 1930ndate Eesti; see, kuidas varakult sai selgeks, et pahad/head piirid ei jookse maailmavaadete, vaid ikka inimeste vahel.
meenutas kohati Krossi "Tiit Pagu", pigem siis temaatika osas, kuigi ka vormiga tekkis paralleele. aga meenutas ka mingeid... Holger Puki raamatuid. nii nõukaaegseid kui hiljem kirjutatud. noored poisid, kes satuvad liiga suuri mänge kaasa mängima. kõik ei jää alati ellu. see kõik on ühe noorteraamatu jaoks täiega sobiv temaatika.
aga mis mulle ei meeldinud ja lõpuks suisa häirima hakkas, oli anakronistlikkus. võibolla on see autori teadlik valik, et oleks tänapäeva noorele ladusam ja arusaadavam. aga siin pannakse peaaegu saja aasta taguste inimeste suhu mõtteid ja sõnu, mida neil pigem ikkagi olla ei saanud. kohe alguses kriibib võõrsõnade kasutus - mitte et ma arvaks, et eesti ajal juba ei olnud olemas sõnu "prioriteet" või "korruptsioon", aga kas neid tõesti kasutanuks külamehed kõrtsivestluses või 14-aastane koolipoiss? kriibivad ka mingid väljendid "õlut libistama", "lumehelbeke", mis ilmselt lähemat aastakümmetki üle ei ela, rääkimata tervest aastasajast. ja see koht, kus vapper noorkotkas nendib, et vapside tõrvikurongkäik oli tema jaoks "liiga Ku Klux Klan"? (noorkotkastest rääkides, ma olen üsna kindel, et noorkotkaks ei "löödud" ja et neil ei olnud "miitingud", aga noh.) ma võiks jätkata, aga las ta jääb. vb see kõik ei olegi tegelikult mingi probleem. lihtsalt minu jaoks võttis loolt kaalukust kõvasti maha.
Ma ei tea midagi vabavärsist, küll aga lugu oli väga ehe ja hinge puudutav vaade noore mehe ellu väga tormilisel ajal Eesti ajaloos. Võibolla on see lugu (just lõpp) muserdav, aga mis mõte on sõda ilustada? Jah, pole kerge lugemine (hingeliselt), kuid oluline.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Mina olen sündinud keset kiireimat heinaaega. Sellest patust piisas kogu ülejäänud eluks.
Tavaliselt ma mõtlen, et "Ohh, sellest kohast võiks raamatus pilti teha, too rida välja kirjutada, see mõte meelde jätta" ja mõtteks see jääbki. Seekord läks teisiti. Loe niimoodi, et telefon on teises käes stardivalmis, sest kogu aeg jääb ette mõni rida, mis ajas muigama või oli vaja lihtsalt kindlasti tallele panna.
Vanaema uskus nii uusi kui ka vanasid jumalaid, parem karta kui kahetseda, ütles ta. Ta ei tahtnud kedagi välja pahandada, vaid olla kõigile meele järgi. Kiitis kõigile takka. Ta ütles, et jumal on selleks, et kohut mõista, mitte inimene. Inimene on selleks, et tööd teha.
Esimene eesti autori kirjutatud vabavärsis noorteromaan. Mida see tähendab? Esmapilgul seda, et 232 lehekülge teksti läheb kui ludinal, sest read ulatuvad vaid poole leheni. Kes on Sarah Crossani raamatuid lugenud, neile tuleb tuttav ette.
Kellel on vaja jumalat kohtumõistjaks, kui on olemas meie vanaemagi, /.../
Lugemiskiirust tõmbab (lisaks ilusale sõnamängule) alla ka tõsine teemavalik. 1930. aastad, vapsid ja kommunistud ja alati valmis maadlema-kõrgust hüppama-suusatama noorkotkad. Selle taustal kulgeb ka peategelase murdeiga. Või ei, pigem vastupidi. Peategelase murdeea taustal kulgeb see muu elu. Ja kommunistid on tähtsad seetõttu, et on üks Elviira. Oma täidlaste huultega.
Kannatusterajal käimine kangestab konte ka kõige kangekaelsematel kangelastel.
Mulle meeldis, tõesti. Ajaloolisi noorteromaane on meil jube vähe ning iga täiendus on oodatud. Veel parem, kui see täiendus on sedavõrd voolavalt ja mõnusalt loetav, kaasahaarav ja vähedaste sõnadega saab palju öeldud.
Ta surnukeha visati poolel teel rongist välja ning hundid matsid selle aupaklikult oma kõhtudesse.
Sama hea kui Meelis. Nii südantsoojendav ja põnev!
Lugu oli väga huvitav, haarav ja põnev! Ma ei suutnud üldse raamatut ära panna. Tore oli, et lõpp ei olnud nii kurb, siiski neile kellele ei meeldi kurvad sõjaraamatud, siis ma ei soovitaks seda aga kui tahaksid lugeda midagi põnevat ja haaravar, kus kunagi ei tea mis järgmisena juhtub, siis see on kindlasti sulle!
Nüüd natuke raamatust lähedamalt. Raamat räägib poisist nimega Heinrich, kellel ei ole just kõige mõnusam lapsepõlv. Ta isa on erakordselt range ja ainukene kes tema eest seisab kodus on ta ema ja vana sulane. Loo kurvem koht algab siis, kui Heinrichu parim sõber (tasub meeles pidada, et kuna ta pere ei olnud nii tore, siis August oli Heinrichule väga tähtis) sureb, sest üks vene spioon laseb ta maha, kui ta luurab tema järele. Rohkem ma ei hakka teile ette reetma, kuid ütlen seda, et see oli alles 50% sellest mis raamatus toimub!
Olen täiesti lummatud. Lootsin värsivormis ja Hea noorteraamatu kleepsuga raamatut valides lihtsalt toredat vaheldust tekstimassiividele, aga "Mina ja August" on midagi palju enamat. Poole raamatu pealt, kui lugu järjest enam haaras, hakkasin mõtlema, kas autori nime puhul on tegemist pseudonüümiga ja kes kirjutaja võib olla. Küll mul on hea meel, et eksisin ja lihtsalt ei olnud autorist varem kuulnud...
/-/ Heades kodudes kasvavad head lapsed. Teistsugustes kodudes kasvavad teistsugused lapsed - uimased, tõrksad, lollid, kasutud. (lk 26)
/-/ ema istutab maja ette jorjenid ja igal soojal suveõhtul istub ta taburetiga õues ja vaatab pilvitunud pilguga jorjeneid. (lk 226)
Seesugune sissevaade 1930. aastate maapoisi ellu annab kindlasti noorele hea ettekujutuse tollasest eluolust ja meelsusest. Samas oli romaanis nii meeletult palju ebaloogilisust, eriti topograafilisel tasandil. Tegevuspaika Jäärja-Allikut pole mitte kunagi ju eksisteerinudki, oli vaid samanimeline algkool. Lisaks polnud Jäärja osa Mulgimaast ja vaevalt et keegi sealt 1930ndatel Hallistesse kirikusse käis, lihtsalt "huvi pärast". Tõenäoliselt polnud ka poliitilised teemad 14-aastaste koolipoiste jaoks nõnda köitvad, kui tekstist mulje jääb. Ent siiski tasub lugeda juba vabavärsilise romaani vormiga tutvumise nimel : )