Usun, et raamatu-elu ei tulnud sünge, igatahes mitte süngem, kui oli tema prototüüp – tõeline elu. Kui teos tuli traagiline, siis olen endale seatud ülesande täitnud. Traagiline sfäär, kui katsutakse meie inimsust: kui me siin murdume või jätkame rändu püstipäi, ei ole meile seda olulisel määral antud. Sellest katsumusest algab, sellesse suubub ka Niika-Nganassaani elurännak.
"leksikoloogiline delikatess". Arusaamatul kombel jõudis minu teadvusse Nikolai Baturin kui eesti kirjanik alles televisioonist tema surmast rääkiva uudislooga. "Karu süda" esmatrüki kaanepilt on mälusopis juba 90ndatest ja koostöös keskkooli kirjanduses käsitletud katkendiga sai see teos pealiskaudsusest ning eelarvamustest kammitsetud oiu poolt lahterdatud mittemidagi ütlevate suvaliste teoste nimistusse. Selliseid eksimusi on juhtunud väga harva. Seda suurem elamus on viga parandada ja nautida loetut täiega. Kuigi kohati lugu voogab väga rahulikult, on tegemist väga hea rahuliku lugemise teosega. Kiirelt ei saa:)