Tee isa juurde

by Raimond Kaugver

Ma oleksin pidanud selle loo üles kirjutama palju varem.
Miks ma seda ei teinud?
Miks asun ma nonde sündmuste kallale alles nüüd, mil kõigest on möödas juba kaheksa aastat?
Mulle tundub, et ma sarnanesin tollal mehega, kes on kuskil meres laevalt vette kukkunud, endalegi teadmata kuidas pärast tundidepikkust olemisse jäämise ja olemisest lahkumise vahel pendeldamist kaldale jõudnud ja nüüd kohkvelsilmi vaatab tagasi kohale, kus õnnetus juhtus. Ta püüab seostada paika, kus ta viibib, paigaga, kus ta oli enne neid tunde, ning aimab, et see kipub tal üle jõu käima.

272 pages, Paperback

First published January 1, 1987

Reviews

[Eva · Rating 5 out of 5]

Kaugveri "Tee isa juurde" oli minu jaoks absoluutne tipp kohustuslikus kirjanduses gümnaasiumipäevil. Ei "Kuristik rukkis" ega "Hamlet" või "Faust" või Tammsaare teosed suutnud mind puudutada nii nagu see lihtne, siiras ja inimlik lugu tegi. Armastada ei saa natukene. Saab kas armastada või mitte armastada, poolikult pole võimalik. Eks ta ole jah. Keeruline lugu see armastus, aga Kaugver suudab vähemalt siin raamatus sellest õhetamapanevast teemast väga lihtsalt ja valehäbita kõnelda. Isade tähtsusest niikuinii. Ja Viru ärikatest ja kõigest muust nõukanostalgilisest.

[Snewahr · Rating 4 out of 5]

„Tee isa juurde“ oli palju enamat, kui jutustus kodusoojuse tähtsusest ja vanemate huvist oma laste tegemiste suhtes. Mõnes mõttes võiks seda pidada isegi eksistentsialistlikuks romaaniks. Otsis ju peategelane Jürgen Moorast vastust küsimusele, et miks ta on selline nagu ta on? Ja filosofeerimist oli teoses omajagu. Õnneks ei olnud see mitte tühi targutamine, vaid päris korralik filosoofia, mis pani kaasa mõtlema. Piisavalt oli ka äratundmist. Ilmselt on teismeliste mõttemaailm sarnane olnud läbi aegade ja paljudes kohtades paralleelide tõmbamine lihtne.

Kaugveri stiil on veatu. Tekst on kaasahaarav, pikad laused ei lohise. Oma ülesehituselt oli see nagu kriminaal- või põnevusromaan. Omajagu kriminaalset seal ju ka oli – Viru ärikate tegemisi puudutati üsna põhjalikult. Samuti oli kogu romaani vältel piisavalt kaheti võetavaid sündmuseid, mis andsid lootust ootamatuteks pööreteks. Ja pöördeid oli seal piisavalt. Sündmused kulgesid kiirelt. Dialoog oli loomulik, sundimatu. Karakterid olid kõik köitvad, ehk tõesti pisut sirgjoonelised, aga piisavalt huvitavad, et neile kõigile kaasa elada, et lugejana nende saatusest hoolida. Pisikesi saladusi oli neil kõigil ja romaan tegi hea töö, et mitte ühtegi neist õigustada ega hukka mõista. Mulle meeldis, et Kaugver hoidus ülemäärasest traagikast ja moraalitsemisest. See on täpselt selline romaan, kust lugeja saab täpselt nii palju, kui palju ta kaasa mõtleb.

[Raigo Loide · Rating 3 out of 5]

Pikkadest sisemonoloogidest ja kohati ebareaalsest sündmistikust ning igavalt selgetüübilistest tegelastest hoolimata on see loetav raamat. Kaugver valdab sulge ja oskab edasi anda oma ajastu olusid. Nii mõnigi filosoofiline arutlus on ka täna aktuaalne ning kaasa mõelda või iseenda eluseigaga paralleeli leida on lihtne.
Näiteks järgnev lõik: "Inimest ei lähenda teisele inimesele mitte ainult head iseloomujooned, vahel üldsegi mitte need, vaid just tema nõrkused. Neis on midagi ... lapselikku ja sooja. Pelk vooruslikkus on sageli kuradi külm."
Tasub lugeda küll, nii ajaviiteks kui kaasamõtlemiseks.

[Anny · Rating 3 out of 5]

Kaugver pudutab hinge. Läks väga korda, kahju, et teatrietendust ei jõudnud vaatama.