What do you think?
Rate this book
Rebasetund
Kaante vahel on kohtumised meie metsloomadega, nii suurte kui ka kõige pisematega. On fakte, on mõtisklusi ja reportaažlikke koomilisi olukorrakirjeldusi otse metsarajal, teisisõnu: on Fred Jüssi oma tuntud ja armastatud headuses. Aastakümned tagasi ilmunud raamatu teksti on kaasajastatud, lisatud tänapäevane andmestik Eesti metsas toimuva kohta. Värvilised loomafotod on loodusfotograaf Remo Savisaarelt.
- GenresNature
119 pages, Paperback
First published January 1, 1977
11 people are currently reading
82 people want to read
About the author
Fred Jüssi
26 books15 followersFred Jüssi was an Estonian biologist, nature writer and photographer.
Jüssi was born in Aruba, Netherlands Antilles, where his father worked for a Venezuelan oil company. His family returned to Estonia and settled in Tallinn when Jüssi was 3 years old. After finishing high school in Tallinn he studied biology and zoology at the University of Tartu, graduating in 1958. He worked as a school teacher (from 1958 to 1960 in Emmaste, Hiiumaa), as inspector for nature protection (1962–1975), radio broadcaster for Eesti Raadio, freelance writer and nature campaigner. In Eesti Raadio he ran the program Looduse aabits (ABC book of nature) from 1976 to 1986.
In October 1980, Jüssi was a signatory of the Letter of 40 Intellectuals, a public letter in which forty prominent Estonian intellectuals defended the Estonian language and protested the Russification policies of the Kremlin in Estonia. The signatories also expressed their unease against Republic-level government in harshly dealing with youth protests in Tallinn that were sparked a week earlier due to the banning of a public performance of the punk rock band Propeller.
In the beginning of the 1990s he was for a few years the president of Estonian Nature Fund. Jüssi published numerous books, articles and audio recordings related to nature. He was the first recipient of Eerik Kumari Award, given to him in 1989.
Jüssi was probably the most influential person in Estonia engaged in writing, talking and popularising nature.
Jüssi was born in Aruba, Netherlands Antilles, where his father worked for a Venezuelan oil company. His family returned to Estonia and settled in Tallinn when Jüssi was 3 years old. After finishing high school in Tallinn he studied biology and zoology at the University of Tartu, graduating in 1958. He worked as a school teacher (from 1958 to 1960 in Emmaste, Hiiumaa), as inspector for nature protection (1962–1975), radio broadcaster for Eesti Raadio, freelance writer and nature campaigner. In Eesti Raadio he ran the program Looduse aabits (ABC book of nature) from 1976 to 1986.
In October 1980, Jüssi was a signatory of the Letter of 40 Intellectuals, a public letter in which forty prominent Estonian intellectuals defended the Estonian language and protested the Russification policies of the Kremlin in Estonia. The signatories also expressed their unease against Republic-level government in harshly dealing with youth protests in Tallinn that were sparked a week earlier due to the banning of a public performance of the punk rock band Propeller.
In the beginning of the 1990s he was for a few years the president of Estonian Nature Fund. Jüssi published numerous books, articles and audio recordings related to nature. He was the first recipient of Eerik Kumari Award, given to him in 1989.
Jüssi was probably the most influential person in Estonia engaged in writing, talking and popularising nature.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 18 of 18 reviews
July 19, 2023
Mõnus lugemine Eesti metsaasukatest!
March 8, 2023
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
March 26, 2023
Mõned mõtted, mis lugedes tulid:
- Eestis on 450 ilvest, mis tähendab, et minu ootamatu öine kohtumine metsiku ilvesega on tõenäoliselt kõige erilisem loodusega seotud juhtum terves minu elus
- ainus asi, mis sellest veel erilisem on, on teadmine, et ma ei ole siiani oma elus kunagi kobrast näinud, kuigi Pärnus on neid omajagu ja ma jalutan ühest nende tegutsemispaigast peaaegu igapäevaselt mööda
Mulle väga meeldisid fotod, tahaks samalaadset raamatut, kus on Remo Savisaare enda loodusjutud.
Fred Jüssi oli sama hea nagu alati.
- Eestis on 450 ilvest, mis tähendab, et minu ootamatu öine kohtumine metsiku ilvesega on tõenäoliselt kõige erilisem loodusega seotud juhtum terves minu elus
- ainus asi, mis sellest veel erilisem on, on teadmine, et ma ei ole siiani oma elus kunagi kobrast näinud, kuigi Pärnus on neid omajagu ja ma jalutan ühest nende tegutsemispaigast peaaegu igapäevaselt mööda
Mulle väga meeldisid fotod, tahaks samalaadset raamatut, kus on Remo Savisaare enda loodusjutud.
Fred Jüssi oli sama hea nagu alati.
April 5, 2023
Eesti loodus on rikkalik ja omapärane, kuid samas nii eriline, et ühest lihtsast loomaraamatust lihtsalt tuleb välja anda uuem trükk. 2022. aastal värvikate loodusfotodega kordustrüki saanud "Rebasetund" ilmus nimelt esimest korda 1977. aastal ning raamatu tekst on suuremas osas muutmata, kui kõrvale jätta statistilised märkused viimaste aastate loomaloenduste kohta.
On märkimisväärne, kuidas 45 aastaga, mil on tugevalt kannakinnitamist jätkanud kliimamuutused ning üha autostuv maailm, on meie metsloomade olukord pigem samaks jäänud või isegi stabiliseerunud tänu üha täpsemale jahijärelvalvele ning karusnahafännide ohjamisega. Kõikide lageraiete ja looduskoosluste hävitamise kõrval tuli isegi korraks uhke tunne, et Eesti riik on veel oma faunat säilitanud või mõnes vaates isegi suurendanud. Näiteks, kui 70ndatel võis kobrast näha vaid mõni üksik õnnelik, siis mina olen juba seda looma meil näinud, kahjuks küll mitte enam elusana- siis tuli kurb tunne tagasi. Sellegipoolest on Fred Jüssi raamatuid nii mõnus lugeda, olgu need siis tänapäevastest või minevikulistest oludest.
Soovitan nii jutu kui ka kelmikate piltide poolest, lugemine on ladus nii noorele kui vanale.
On märkimisväärne, kuidas 45 aastaga, mil on tugevalt kannakinnitamist jätkanud kliimamuutused ning üha autostuv maailm, on meie metsloomade olukord pigem samaks jäänud või isegi stabiliseerunud tänu üha täpsemale jahijärelvalvele ning karusnahafännide ohjamisega. Kõikide lageraiete ja looduskoosluste hävitamise kõrval tuli isegi korraks uhke tunne, et Eesti riik on veel oma faunat säilitanud või mõnes vaates isegi suurendanud. Näiteks, kui 70ndatel võis kobrast näha vaid mõni üksik õnnelik, siis mina olen juba seda looma meil näinud, kahjuks küll mitte enam elusana- siis tuli kurb tunne tagasi. Sellegipoolest on Fred Jüssi raamatuid nii mõnus lugeda, olgu need siis tänapäevastest või minevikulistest oludest.
Soovitan nii jutu kui ka kelmikate piltide poolest, lugemine on ladus nii noorele kui vanale.
September 2, 2024
fred pyyab lepitada meid
October 3, 2024
Fred Jüssi raamat „Rebasetund” on ilmunud 1977 ja 1981 aastal ning mõlemal korral on fotod mustvalged. „Rebasetund” on üks ütlemata armas ja hariv raamat Eestis elavatest metsloomadest. Iga looma kohta on ülevaatlik jutuke koos faktidega tema elupaikadest, eluviisidest ja toimetamistest.
May 31, 2023
On tõesti Fred Jüssi oma tuntud armastuses ja headuses. Lugesin oma sünniaastal välja antud trükki ning kuigi uues trükis võivad olla Remo Savisaare ilusad värvifotod, siis jutu sisu väärtus ajas ei kahane (uues trükis on seda küll veidi kaasaegsete andmetega täiendatud). Nautisin igal juhul neid toredaid lugusid meie metsades ringi tatsavatest ja sibavatest tegelastest, kelle kohta autor annab nii faktiteadmisi kui ka muljetab isiklikke kogemusi, millest viimased on muidugi oluliselt huvitavamad. Soovitan täitsa koos lastega lugeda.
June 15, 2025
See raamat on oma olemuselt igati kuiv. Nii nagu Hendrik Relve "Puude juurde" võtab järjepanu ette kodumaised puud ja seletab nende nimesid, sümboleid, bioloogiat ja muud, nii kirjeldab selles raamatus Fred Jüssi meie imetajaid. Aga sisu pole üldse kuiv. Isegi see osa, mis kuiv on - vähemalt minu jaoks oli see vhuvitav, kuna ma ei ole nende loomade bioloogiaga kuigivõrd hästi kursis. Eriti mis puudutab nende lõimetist ja nende hoolet, toitumist ja sesoonsust. Üldjoontes ju ikka tean, aga Jüssi läks raamatus nii piisavalt detailidesse, et ma sain palju uut ja huvitavat teada.
Lisaks sellele moodustas ligikaudu kolmandik tekstist lood autori enese kokkupuudetest kõnealuste loomadega, lood nende kohta kaugemast ja värskemast minevikust. Oleksin soovinud, et see osa olnuks kolmandikust suurem, kuid kurta siiski ei saa. Tasakaal oli minu jaoks paigas, ja üldmulje püsis küllap tänu nendele osakaaludele ikkagi tõsiseltvõetav ja asjatundlik, ning pigem teaduslik kui isiklik. Kuid isiklikkust oli piisavalt, et muuta raamat meeldejäävaks ja sisenduslikuks. Need lood, nt karihiire häälte lindistamise katsetest ühe sügisese metsatalu öödel - need lood tekitasid kõiki neid tuttavlikke tunge, minna loodusesse ja üksindusse ja et siis on hea. On rahu ja rahulik, on lihtne kuid sügav. Jüssi kirjeldustest ja mõttekäikudest aimdub läbikaalutud sõnastust ja läbimõeldud loodust. Sääraseid tekste kohtab harva, ja tänapäeval peaaegu mitte enam üldse. Tekitatud tungid tunduvad nõudvat ajas rändamist, et neist asja saaks.
Lisaks sellele moodustas ligikaudu kolmandik tekstist lood autori enese kokkupuudetest kõnealuste loomadega, lood nende kohta kaugemast ja värskemast minevikust. Oleksin soovinud, et see osa olnuks kolmandikust suurem, kuid kurta siiski ei saa. Tasakaal oli minu jaoks paigas, ja üldmulje püsis küllap tänu nendele osakaaludele ikkagi tõsiseltvõetav ja asjatundlik, ning pigem teaduslik kui isiklik. Kuid isiklikkust oli piisavalt, et muuta raamat meeldejäävaks ja sisenduslikuks. Need lood, nt karihiire häälte lindistamise katsetest ühe sügisese metsatalu öödel - need lood tekitasid kõiki neid tuttavlikke tunge, minna loodusesse ja üksindusse ja et siis on hea. On rahu ja rahulik, on lihtne kuid sügav. Jüssi kirjeldustest ja mõttekäikudest aimdub läbikaalutud sõnastust ja läbimõeldud loodust. Sääraseid tekste kohtab harva, ja tänapäeval peaaegu mitte enam üldse. Tekitatud tungid tunduvad nõudvat ajas rändamist, et neist asja saaks.
January 18, 2024
Jüssi loomalood meie metsade asukaist. Paraja pikkusega, parajalt ülevaatlikud, sekka mõni isiklik kohtingulugu ja värvikam fakt. Kuna algne variant on ilmunud 1977, teine ja täiendatud trükk 1981, siis natuke on ka seekord kohendatud, ennekõike joonealused täiendused värskemate statistiliste andmetega, eriti mis puudutab arvukust.
Tore on mõtiskleda ka mõne rahvasuus leviva väljendi algse päritolu kohta, näiteks hundiisu, kaval kui rebane, nagu mäger urus jt.
Kõneldes sellest viimasest, mägrast, tekkis omaaegsele Helvi Jürissoni luuletusele kohe kihte juurdegi.
"Mägral oli maja nii nagu vaja,
see temalt võttis kogu tema aja.
Juba tehti treppi, juba pandi voodrit,
mägra peres polnud ainsatki loodrit."
Kui siiani olin mõelnud rohkem allegooriale, siis praegu vaatan, et autor on ka sõna-sõnalt võttes vaat et tõtt kirjutanud. Mägra majaehitus on tõepoolest klass omaette. Neil on suisa mägralinnakud, tohutud labürindid, mitu korrust (päris treppi nad vast ei ehita, aga no ikkagi mitme korruse vahet liikumine on võimalik) jms. Kusjuures nad veedavadki väga suure osa oma elust seal urus (keskmisest elueast, ehk 12 aastast, umbes 9 aastat). Ja magamistubade vooderdamises on nad samuti meistrid, lisaks vahetavad "voodipesu" mitu korda suve jooksul.
Tore on mõtiskleda ka mõne rahvasuus leviva väljendi algse päritolu kohta, näiteks hundiisu, kaval kui rebane, nagu mäger urus jt.
Kõneldes sellest viimasest, mägrast, tekkis omaaegsele Helvi Jürissoni luuletusele kohe kihte juurdegi.
"Mägral oli maja nii nagu vaja,
see temalt võttis kogu tema aja.
Juba tehti treppi, juba pandi voodrit,
mägra peres polnud ainsatki loodrit."
Kui siiani olin mõelnud rohkem allegooriale, siis praegu vaatan, et autor on ka sõna-sõnalt võttes vaat et tõtt kirjutanud. Mägra majaehitus on tõepoolest klass omaette. Neil on suisa mägralinnakud, tohutud labürindid, mitu korrust (päris treppi nad vast ei ehita, aga no ikkagi mitme korruse vahet liikumine on võimalik) jms. Kusjuures nad veedavadki väga suure osa oma elust seal urus (keskmisest elueast, ehk 12 aastast, umbes 9 aastat). Ja magamistubade vooderdamises on nad samuti meistrid, lisaks vahetavad "voodipesu" mitu korda suve jooksul.
January 18, 2025
Fredi tasakaalukaid tähelepanekuid tasub aeg-ajalt üle lugeda. Eriti nüüd.
"Mõned rottide võidukäigu teetähised: 1732 – laevasõit Ida-Indiast Inglismaale, 1750 – sissetung Ida-Preisimaale, 1753 – Pariis, 1755 – Põhja-Ameerika. Umbes 1800 langeb Taani, pärast 1809. aastat variseb Šveits. 1850. aastal arvati Pariisis elavat umbkaudu viis miljonit rotti."
Ja karihiire elu: "Palavikuline rutt, nagu oleks elamisega kiire. Ikka tormates ja aina tormates, otsekui inimene, kes näib kartvat hiljaks jääda oma viimsele teekonnale. Nii vähe-vähe on jäänud elada ja nii palju-palju veel teha! Süüa, magada ja sigida, süüa, magada ja sigida!"
"Mõned rottide võidukäigu teetähised: 1732 – laevasõit Ida-Indiast Inglismaale, 1750 – sissetung Ida-Preisimaale, 1753 – Pariis, 1755 – Põhja-Ameerika. Umbes 1800 langeb Taani, pärast 1809. aastat variseb Šveits. 1850. aastal arvati Pariisis elavat umbkaudu viis miljonit rotti."
Ja karihiire elu: "Palavikuline rutt, nagu oleks elamisega kiire. Ikka tormates ja aina tormates, otsekui inimene, kes näib kartvat hiljaks jääda oma viimsele teekonnale. Nii vähe-vähe on jäänud elada ja nii palju-palju veel teha! Süüa, magada ja sigida, süüa, magada ja sigida!"
April 9, 2023
Väga tore matk selle raamatu abil taaskord Eesti kaunisse mitmekülgsesse loodusesse, mis elustas minu enda mälestused: kunagine sügisel esimene kohtumine puudekuuris pinu ümberlappimise käigus leitud veidra musta olendiga, lähivaatlusel selgus, et nahkhiir; just hiljuti halljänese jooksmine autotulede valgusvihus; metsarajal lähikohtumine mägraga; samuti metseakarjaga autoaknast maantekurvis; ohtliku kohtumise õnnelik ärajäämine suurte sarvedega hirvepulliga Lääne-Saaremaa kurvilisel kruusateel. Loodus on imeline, sellest lugemine samuti.
February 3, 2024
See raamat võiks vist kõigile eestlastele kohustuslik kirjandus olla, et saada rohkem tuttavaks meie metsa loomadega ja mõista nende elukombeid, aga ka seda, kuidas inimene oma tegevusega neid (paraku pigem negatiivselt) mõjutab. Väga kaasahaaravalt kirjutatud- iga loomaga tutvumine on natuke nagu seiklus. Ja Remo Savisaare fotod uues versioonis on kirss tordil- vaatad nende kaudu tõtt nööpsilmse lendorava või hapra kitsekesega.
December 26, 2025
Väga mõnusa meeleolu ja minu jaoks ka olulises koguses uute või taasavastatud teadmiskillukestega.
Selline õpik oleks väga tore kasutada: korraga mitte liiga palju infot, aga parasjagu uut ja silmiavavat igas peatükis. Iga loomake saab natuke erilisemaks või omasemaks.
Ja ma tõesti soovitan seda Remo Savisaare fotodega varianti (ma ei osanud isegi seda taotlust algatada, et uus trükk siia ka pandaks, aga lugesin ise just seda Petrone Print 2022 välja antud versiooni).
Selline õpik oleks väga tore kasutada: korraga mitte liiga palju infot, aga parasjagu uut ja silmiavavat igas peatükis. Iga loomake saab natuke erilisemaks või omasemaks.
Ja ma tõesti soovitan seda Remo Savisaare fotodega varianti (ma ei osanud isegi seda taotlust algatada, et uus trükk siia ka pandaks, aga lugesin ise just seda Petrone Print 2022 välja antud versiooni).
October 20, 2021
Peatükid paraja pikkusega, toredad faktid ja kohtumised omamaiste metsloomadega, ainut andmestik on muidugi päris vananenud. Siiski huvitav võrdlusmaterjal tänase seisuga meie metsades.
April 1, 2023
3,25⭐
November 2, 2025
aitäh, nii armas, siiras ja õpetlik raamat🧡
- “Umbes pooletunnist vaheaega, mis tedred kevadise mängu ajal oma kudrutamises teevad, kutsutakse monel pool „rebasetunniks". See vaikushetk päikesetousu ajal langevat kokku rebase
hommikuse jahiajaga.”
“Väikese printsi ja rebase lugu ei ole voimalik ümber jutustada. Selle loo tõeline sisu avaldub siis, kui vahel üksi olles kerid mõttes tagasi oma elulõnga, jõuad teatud hetkeni ja taipad äkki, et siis tuligi rebane.”🤎🤎
“Seda kõike oli naljakas vaadata ja kuulda, kuid mis seal siis ikka - kui mõni täiskasvanud inimene kardab hiirt, miks ei võiks siis noor põder karta toonekurge? Aga alati, kui keegi mult küsib, miks ma enam jahimees ei ole, tuleb mulle jälle meelde põder, kes uudishimuliku ja hirmunud koerakutsika kombel Tarvasjõe orus toonekurge piiras.”
- “Umbes pooletunnist vaheaega, mis tedred kevadise mängu ajal oma kudrutamises teevad, kutsutakse monel pool „rebasetunniks". See vaikushetk päikesetousu ajal langevat kokku rebase
hommikuse jahiajaga.”
“Väikese printsi ja rebase lugu ei ole voimalik ümber jutustada. Selle loo tõeline sisu avaldub siis, kui vahel üksi olles kerid mõttes tagasi oma elulõnga, jõuad teatud hetkeni ja taipad äkki, et siis tuligi rebane.”🤎🤎
“Seda kõike oli naljakas vaadata ja kuulda, kuid mis seal siis ikka - kui mõni täiskasvanud inimene kardab hiirt, miks ei võiks siis noor põder karta toonekurge? Aga alati, kui keegi mult küsib, miks ma enam jahimees ei ole, tuleb mulle jälle meelde põder, kes uudishimuliku ja hirmunud koerakutsika kombel Tarvasjõe orus toonekurge piiras.”
December 23, 2023
Lugesin 2022. a trükki. Imelised Remo Savisaare fotod loomadest, keda sa iga päev ei kohta ja metsas alati neid kuulda ja näha pole. Vau lihtsalt.
Täitsa tore lugemine oli, ei olnud ainult faktid, faktid, faktid. Löbusad seigad ja isiklikud kokkupuuted tegid selle raamatu väga nauditavaks.
Täitsa tore lugemine oli, ei olnud ainult faktid, faktid, faktid. Löbusad seigad ja isiklikud kokkupuuted tegid selle raamatu väga nauditavaks.
Displaying 1 - 18 of 18 reviews