Mariann's Reviews > Enderi mäng

Kui lõpetasin Ernest Cline romaani "Ready Player One", siis jäi kõrva palju soovitusi, et "Enderi mäng" on sarnane ja veel parem. Nüüd võtsingi ta raamatukogust suure hurraaga, kuigi sci-fi ei kuulu just mu lemmikžanrite hulka. Olen lugenud väga head ulmet, aga ka raamatuid, mis üldse ei meeldi. See teos jäi nüüd veidi keskmisest kõrgemale, aga mingit erilist elamust mulle ei pakkunud.

Esiteks ei meeldinud mulle, et peategelase vanus nii madalaks oli venitatud. Mina ei saanud aru, miks ta pidi 6aastane naga olema, et sõjamängudega alustada. Spordis ja mujal on tõesti nii, et mida varem pihta hakkad, seda suurem tõenäosus on tippu jõuda, aga mulle oleks tõesti romaan veidi küpsemate kangelastega rohkem meeldinud.

Kuum viha oli halb. Enderi viha oli külm ja ta sai seda kasutada. Bonzo kuum viha kasutas Bonzot.

Teiseks on 80% raamatust nagu pealkirigi vihjab MÄNG. Lehekülgede kaupa mängulahingute ja -treeningute kirjeldusi. Kuidas poisid ikka tõukasid end sellest ja tollest seinast lahti ja olid nii kavalad, et külmutasid oma jalgu. 8-aastane komandör Ender, imelaps võitis kõik vastased(kordagi kaotamata!), sest lõi nii-nii uudseid taktikaid. Muud süžeed eriti polnud, ainult mäng ja mäng.

Kusjuures raamatu peale oli kokku 3 naist - Enderi ema, õde ja üks Petra, kes ka lapskomandör oli. Kõik Enderi mängukaaslased sai jagada kaheks - tema poolehoidjad ja siis kadedad vastased. Nimeliselt pole kedagi välja tuua, iseloomud olid neil sama moodi kaht tüüpi ja peale mängusisese arengu mujalt ma seda tegelaste puhul küll ei näinud.

... ainus oskus, mis midagi loeb, on oskus haiget teha. Võime tappa ja hävitada. Sest kui sina ei tapa, oled sa nende ohver, kes tapavad, ning miski ega keegi ei päästa sind.

Kui nüüd positiivse poole peale tulla, siis tegelikult idee oli raamatul hea ja lõpplahendus lausa super. Järgmise osa jaoks loodi igatahes hea eellugu ja olen täitsa põnevil, et sarja edasi lugeda.

Raamatust tuli välja tugev sõnum mängusõltuvuse kohta: see on nii tugev, et ei saa enam aru kus läheb piir päriselu ja virtuaalreaalsuse vahel. Ühel hetkel ei saa enam aru, kas kõmutad (tulnukaid) ekraanil või päriselt. Samuti toodi välja interneti teine oht: kunagi ei tea, kes mingi kasutaja taga võib olla. Seda siis kujutasid Enderi õde-vend, kes said põhikooliealistena netifoorumites arvamusliidriteks.