Mariann's Reviews > Mesilaste salajane elu

See on raamat rassismist, saatusest, elust, surmast, kannatustest, andestamisest, meest ja mesilastest.

Tegevus toimub 1964. aastal Ameerikas lõunaosariikides. Selle ajastu raamatud mulle üldiselt meeldivad, andes paraja annuse võõrast maast ning kultuurist. Lily on 4-aastasena emast ilma jäänud ning elab koos isaga, kes teda ei armasta. Kui nende tumedanahaline majapidajanna seadusega õnnetul kombel pahuksisse satub, põgeneb neiu koos temaga ning satub elama kärtsroosasse majja kolme õe juurde, kes samuti värvilised on. Sel ajal mõistavad aga kõik mustanahaliste keskel elavat valget tüdrukut hukka ning Lily hakkab tasapisi märkama, kui ebaõiglane on maailm.

Algusest lõpuni nauditav lugemine, sest tõlge on väga ladus ning autor ise on väga nauditavalt kirjutanud. Raamat ei veninud minu jaoks kordagi, samuti ei jäänud ühed ning samad tegevused liialt edasi-tagasi ketrama.

Mõnevõrra meenutas see ka John Green'i romaani "Looking for Alaska", mis eile õhtul lõpetasin. Mõlemas on loo keskmes teismeline tütarlaps, kes end ema surmas süüdistab, aga "Mesilaste salajane elu" sisaldas kõike seda, mis teises teoses minu jaoks vajaka jäi. Kuigi järjest on mitu tõsist ning kurb sündmust, siis jookseb romaanis läbi sügav elurõõm ning -tahe.

Lily oli väga nauditav kangelanna, kes nägi maailma nagu üks 14-aastane neiu seda nägema peaks. Tema elu polnud siiani sugugi hästi läinud, ometi leidis ta endas kihu edasi võidelda ning ebaõigluse ahelad endalt viimseni maha raputada. Mulle meeldisid ka kõik tumedanahalised tegelased oma väikeste kiiksudega: kes ei tahtnud abielluda, kes jättis prussakatele küpsisepurust radasid. Igaühel oli oma lugu jutustada ning mia lugesin neid kõiki huviga.