Alice Hoffman “The River King” jõudis minu riiulisse kuskilt teise ringi poest sentide eest ja on seal juba aastaid istunud. Raamat jäi mulle uuesti silma, kui valisin lugemist palverännuteele kaasavõtmiseks, sest mõtlesin, et võin ta koti kergendamiseks mõnda tänavaraamatukokku jätta, aga lugemiseks leidsin lõpuks aega alles tagasilennul.
Tänapäev, Massachusetts. Otse jõe kaldal asub Haddan, prestiižne erakool, mille privilegeeritud õpilasi ootab helge tulevik. Carlin ja Gus on kaks uustulnukat, kes ülejäänutega kokku ei klapi. Tüdruk õpib stipendiumiga, armastab olla etteavamatu ja metsik. Poiss on kaua otsinud enda kohta maailmas, kuid ei leia seda ka siit, jäädes oma põhimõtetega teistele jalgu. Nad leiavad ühise keele, aga see dünaamika saab lõpu, kui jõest leitakse ühe õpilase surnukeha. Kohalikule politseiuurijale ei anna teismelise surm rahu ja ta hakkab oma nina kooli asjadesse toppima, armudes fotograafiaõpetajasse. Jaoskond on juhtumi juba enesetapuna lõpetanud ja rõõmustab uue hoone üle, mida linna kooli rahadega ehitama hakatakse. Politseinik pole ainus, kellele kadunuke rahu ei anna. Vahel leiab tema parim sõber oma taskust jõekive ja kalakesi või avastab, et iste tema kõrval on ühtäkki ligumärg.
“The River King” jutustab kahest teismelisest, kel on raske erakooli sisse sulanduda, ning ühest surmast, mis mõjutab mitut elu. Algus keskendub nende erinevatele kogemustele uues koolis kohanemisel ja teises pooles lahendatakse tagajärgi, kui jõest leitakse ühe õpilase laip. Loos on armastust, isekust ja hoolimatust, puhast õelust ja raha võimu. Pea iga tegelane on sügavalt õnnetu. Teismeliste kõrval saavad sõna politseinik ja kaks õpetajannat ning taustal kummitab lugu kunagisest koolidirektorist ja tema naise kurvast saatusest. Ootasin kogu aeg, millal läheb paremaks - ilmub välja keegi, kes mõistab ja hoolib; viimaks tuleb jõud liikuda edasi mannetust kodulinnast või õnnetust suhtest.
Esimene asi, mida lugedes tähele panin oli loo voogavus. Alice Hoffman armastab pikki peatükke ja kirjeldusi. Mulle meeldis väga, kuidas ta lausetesse emotsioone külvas. Kurbust ja õelus kiskusid südant, aga samas tundus kõik toimuv äärmiselt kaugena. Tahtsin teada, kuidas lugu laheneb, aga põnevus puudus. Pikad peatükid venisid ja vähene tegevus ning etteaimatav süžee ajasid igavuse peale. Müsteeriumi kui sellist, ei olnud, kuna vähemalt mulle oli kohe selge, kes on õpilase surmas süüdi. Pooleli siiski ei jätnud. Mulle meeldis, kuidas mingi otsad kokku said, aga raamatu lõpp ei olnud ootuspärane ja kriipis õiglustunnet.
Pikad kirjeldused klappisid ideaalselt kokku loos oleva maagilise realismiga - müstiline ja kummituslik õhkkond, seletamatud detailid. Surnud teismeline ilmub fotodele ja jätab maha jõevett ja kivikesi, tegelased jäävad süütundest haigeks, eikuskilt tuleb rooside hõngu. Nautisin sünget atmosfääri ja pilte, mida kirjanik mu silme ette manas: öised jalutuskäigud, märtsis õitsevad roosid, tülikad luiged, ühesilmne kass, poiste ühikat kimbutav jõevesi. Panin tähele, et eriline rõhk oli asetatud sellele, milline ilm oli päeval, mil juhtus midagi olulist. Igal tegelasel oli mingisugune elumuutev sündmus, enamasti tragöödia, millega seostuvat ilma ta kunagi ei unustanud....more
Rob Dunn "Tuleviku looduslugu: mida bioloogiaseadused räägivad meile inimese saatusest" on põnev ja silmiavav teos, mis näitab, kui vähe me teame maaiRob Dunn "Tuleviku looduslugu: mida bioloogiaseadused räägivad meile inimese saatusest" on põnev ja silmiavav teos, mis näitab, kui vähe me teame maailmast, milles me elame ja kui enesekeskne on meie maailmavaade. Panin endale igast peatükist midagi kõrva taha.
Raamatu kokkuvõtmiseks tuleks pool raamatut siia ümber jutustada, kuna autoril on igas peatükis nii head arutelud, mõtted, teemad. Ta püstitab mitmeid hüpoteese selle kohta, milliseks tulevik kujuneb, puudutab liikide rännet ja väljasuremist, kliima soojenemist, geneetilist muundamist, looduse seadusi jpt. Kui muidu kliimamuutuste kontekstis keskendutakse sellele, kes välja surevad, siis see raamat teoritiseerib ka selle üle, kes alles jääb, kelle arvukus inimtegevuse tõttu lokkab, inimeste parasiidid, voodilestad, täid, rotid, varesed, kelle peale me mõelda ei taha. Osad asjad, mis Rob Dunn välja tõi, tunduvad tagantjärgi ilmselged, aga samas polnud ma kunagi nende peale niimoodi mõelnud.
Mulle meeldis, et teos on kirjutatud neutraalsest vaatepunktist, millest kumab läbi uudishimu. Autorit huvitavad muutused. Ta ei mõista hukka ega ütle, et asjad on hullult halvasti või hästi. Lugejal lastakse ise loetu põhjal omad järeldused teha. Õige pea selgub, mis päriselt saab, kuna kõik see hakkab lähikümnenditel lahti rulluma. Kliimasoojenemise mõju on ju juba praegu aastaaegade muutumisest tunda. Elame põneval ajastul, murrangulistel aastatel. Tundub, et Eesti on kliimamuutuse suhtes hea koht elamiseks. Samas ei ole ma absoluutselt vaimustuses liigirikkuse kadumisest.
“Tuleviku looduslugu” kannab mitmeid sõnumeid, millest põhiline oli see, et loodus on meist (inimkonnast) üüratult palju võimsam. Me ei saa seda enda kontrolli alla, isegi kui võib tunduda, et oleme välja töötanud hullult head tehnoloogiad ja muud särgid-värgid. Huvitav fakt - inimesed elavad ikka samades piirkondades, kus 6000 aastat tagasi, sõltudes parimatest tingimustest loomakasvatuseks ja põlluharimiseks. Me ei taha kolida kõrbe või jäämägede vahele. Veel toob Rob Dunn väga hästi välja, kuidas tekib antibiootikumide, putuka- ja umbrohumürkide resistentsus. Ükskõik, kuidas me ei ürita loodust endale allutada, tõstab see lõpuks ikka pea. Looduse keeruliste süsteemide tehislikust järele tegemisest pole üldse mõtet rääkida. Selle asemel tuleks kiiremas korras õppida loodust enda heaks ära kasutama ilma seda enda kontrolli alla allutamata.
Raamatul on kaval ülesehitus - alustatakse sellest, kuidas inimesed planeeti mõjutavad või üritavad mõjutada ja siis lajatatakse sellega, kuidas enamikku loodusest ei moodusta üldse inimesed ega loomad-taimed, keda-mida me kasvatame, vaid suurem osa Maal elavaid liike on nii väikesed, et me ei pane neid tähele või ei näegi silmaga. Autor toob veel välja põlvnemise puu, kust isegi imetajate haru ei paista sealt välja, sest mikroobe on lihtsalt nii palju.
Me vaatame maailma väga enesekesksest vinklist, sealhulgas ka kliima muutumist. Palju liike on välja surnud või suremas, aga keskendume ainult neile, mida me näeme - loomad, linnud, lilled. Mida väiksem on elusolend ja mida ebamugavam on tema elupaik inimesele, seda vähem teda uuritud. Nende seas leidub ka selliseid, kelle jaoks tingimused maal muutuvad aina paremaks. Sellest tulenevalt jäi kummitama, kui palju me ikkagi ei tea. Oleme palju uurinud, aga põhiliselt seda, mida on lihtne uurida - loomi, mis näevad meie sarnased välja, ilusad taimed, mis koduõuel kasvavad, aga mitte baktereid.
Kui armastad tulevikuulmekaid, pakub “Tuleviku looduslugu” head raputust, milline on tõenäoline tulevikustseraarium teadlaste arvates. Selle üle, et tehisintellekt maailma endale allutab, Rob Dunn naeris.
Christine Mangan "Tangerlanna" jutustab kahe ülikooliaegse sõbranna taaskohtumisest, nende vahelistest kinnisideedest ja manipuleerimisest. Postimehe romaanisarja kallale asun julgelt, kuna kõik varasemalt loetud teosed on olnud omanäolised ning pakkunud parajalt põnevust.
1956, Tanger, Maroko. Alice abiellus hiljuti ning värske paar seab end mehe soovil sisse kaugel Tangeris. Linn tekitab naises ärevust ja ta ei lahku varmalt koduseinte vahelt, kuid samas ei meenuta siin miski kohutavat õnnetust, mis tema elu jäädavalt mõjutas. Ootamatult saabub nende ukse taha tema ülikooliaegne toakaaslane. Lucy ja Alice olid lahutamatud hoolimata nende vastandlikust päritolust, kuid kui nad viimati kohtusid, ütles Alice, et ei soovi Lucyt enam kunagi näha. Ometi ilmub ta välja, julgustades kartliku Alice'i iseseisvam olema, just nagu vanasti, aga temaga koos naaseb ka minevik, mida naine iga hinna eest unustada ihkas.
"Tangerlanna" viis mind otsejoones teise kohta ja aega, kuuma Aafrika rannikulinna. See on üks neist raamatutest, kus sündmuspaik on omaette tegelane. Tangeri kuumus lämmatab ja õhkkond on loid. Päikseline linn töötas kõheda kohana sama hästi kui udusse mattunud häärber. Võõrana võõral maal on üksindustunne sama võimas kui ihuüksi suures lossis ja liitlasi pole kuskilt võtta. Tegevus on lisaks asetatud Tangeri jaoks murrangulisse aega, kuna kohe-kohe hakkab Maroko iseseisvuma, aga need sündmused on pigem tagaplaanil ja loo kulgu niiväga ei mõjuta. Aafrikas ma küll ise käinud ei ole, aga päris uus säärane tegevuspaik ka ei olnud. Nimelt meenus Camus "Katk" nii loo aeglase kulgemise kui päikesest rammestunud õhkkonna tõttu.
Kui Tanger on üks raamatu nurgakivi raamatust, siis ülejäänu moodustab sõbrannade taaskohtumine ja nendevahelise sõpruse lahtiharutamine. Sündmustik kulgeb aeglaselt. Nende vahel aimub pinevust ja saladusi, aga kummalgi pole kiiret mineviku üles kiskumisega. Kuna lugu jutustatakse kahest vaatepunktist - Alice'i ja Lucy omast, ilmneb üsna ruttu sõpruse halvaendeline olemus. Üks duost teab täpselt, mida tahab, ja teine laseb endast üle sõita. Nõrkusele raamatus armu ei anta. Vaikselt hakkab kooruma, mis naiste vahel ülikoolis juhtus. Kumbki polnud esialgu kuigi sümpaatne, aga mida halvemast küljest üks end näitas, seda rohkem hakkasin teisele kaasa elama. Olen seda meelt, et romaan oleks olnud tunduvalt põnevam, kui enamik sellest oleks olnud Alice'i vaatenurgast ja Lucy oleks sõna saanud alles kõige lõpus. Kaks jutustajat elimineerisid küsimuse, kas üks naistest hakkab minema hulluks või on tal tõesti psühhopaadist sõbranna. Lugeja teab kogu aeg tõde. Osavast manipuleerimisest oli küll huvitav lugeda, aga see vähendas pinget ja šokeeriv lõpp ei tulnud üllatusena.
Stacy Willingham "Vilksatus pimeduses" räägib kadunud teismelistest, sarimõrvarist ja paranoilisest naisest, kes peab uuesti üle elama oma lapsepõlvetrauma. Võtsin üle pika aja jälle käsile ühe psühholoogilise põnevikku ja kuigi see ei hiilanud just millegi originaalsega, nautisin põnevust.
1999/2019, Breaux Bridge/Baton Rouge, Louisiana osariik. Chloe maailm varises kokku päeval, kui ta isa tunnistas end süüdi 6 tüdruku kadumises nende kodulinnast. Ta oli siis vaid 12-aastane plikatirts ja see, kes leidis asitõendid, mis mehe trellide taha saatsid. Ärevus ja stress on ka 20 aastat hiljem naise igapäevased sõbrad, kuid ta on õppinud neid õhtuste veiniklaaside ja endale retseptiravimite välja kirjutamisega kontrolli all hoidma. Chloe on minevikutrauma suisa enda kasuks tööle pannud, töötades psühholoogina, kes väga hästi patsientide, eriti noorte neiudega, suhestuda suudab. Naine planeerib parasjagu pulmi, kui minevik ta kätte saab. Nimelt ilmub välja ajakirjanik, kes tahab 20. aastapäeva puhul vanast tragöödiast lugu teha. Tagatipuks hakkavad jälle ümbruskonnas kaduma teismelised tüdrukud, kellest üks on Chloe patsient. Esmalt üritab naine sellest kõigest eemale hoida, aga talle tundub üha enam, et kuriteod on temaga seotud.
"Vilksatus pimeduses" on tubli debüütromaan, mille fookus on peategelase sisekaemusel ning minevikul. Korraga toimub nii mõndagi - esile kerkib mitmeid saladusi, hulk kahtlusaluseid, omadega pisut sassis peategelane. Tahaksin öelda, et olen vilunud põnevike lugeja ja arvasin kohe lõpu ära, sest nutikad saavad sellega kahtlemata hakkama, aga minu esimene kahtlus osutus valeks. Niidiotsad on loos ilusti olemas, aga ma ei osanud neid üles korjata ega kokku siduda. Kirjanik suutis päris hästi eksitada, tubli debüüt. Puudust tundsin ainult argielust ja kõrvalliinidest, kuna teos on nagu üks suur ämblikuvõrk, kus kõik on keskse krimilooga kokku põimitud. Lisaks, mõni välja tulnud saladustest ei olnud ka just kõige loogilisem.
Esimene pool teosest on rahulik, keskendudes küsimusele, kas Chloe on nii sassis, et kujutab ette, kuidas uued kadumised on kuidagi tema ja ta isa kuritegudega seotud, või peaks ta oma sisetunnet usaldama. Igal juhul teeb naine rumalaid otsuseid, topib oma nina sinna, kuhu ei peaks ja on sunnitud uuesti minevikuga silmitsi seisma. Kadunud tüdrukute leidmisest saab säärane kinnisidee, et kogu tema ülejäänud elu jääb seisma. Ma ei ole just suurim fänn süžeedel, kus alkoholist ja ravimitest abi otsiv naine leiab, et peab kuriteo uurimise enda kaela võtma, aga siin põhjendas kirjanik ilusti ära nii selle, miks peategelane meelemürke tarvitas kui ka tema kinnisidee juhtumi suhtes. Vastumeelsuse asemel tundsin kurbust, et pärast pikka rabelemist kindla jalgealuse nimel see tal taas jalge alt tõmmatakse ning naine kaotab usalduse oma kõige lähedasemate vastu. Rohkem kui lahendust tahtsin, et ta leiaks rahu.
"Vilksatus pimeduses" käsitleb mitut psühholoogiliste põnevike meelisteemat: tsiviilisik omapäi uurijatööd tegemas, väikelinn ja kaduvad tüdrukud, ebastabiilne peategelane. Minu jaoks eristas seda teistest omataolistest lapsepõlvetrauma mõjude fookusesse võtmine - millise jälje Chloe minevik talle jätnud on, kuidas ta on õppinud traumaga elama, kuidas kõik uuesti pinnale ujub, mida ta tunneb, mida ta mõtleb. Ja noh, iga teine põnevik ei alga ka sellega, et peategelase isa, üks tema suurimatest eeskujudest, osutub koletiseks, kes mõrvade eest vangi mõistetakse. Mulle see rohkete saladuste ja loopööretega lugu meeldis, aga kindlasti kallutab kõrget hinnangut see, et ma polnud tükk aega taolist psühholoogilist põnevikku kätte võtnud.
Tadhg Mac Dhonnagáin “Proua Lazare” on ajalooline romaan, mis ühendab ühe vanaema varjatud mineviku, Iirimaa rahvalaulud ja Eesti juudipere. Minus tekkis teose vastu huvi just viimase pärast. Kellel ei lähe silmad särama, kui mõni välisautor võtab vaevaks Eestit mainida?
20.-21. sajand, Pariis/Brüssel/Arani saar. Levana vanaema, proua Lazare, Hana elupäevad hakkavad lõppema ja ta tuhmuv mälu paneb naise sonima keeles, millest keegi aru ei saa. Naine väitis alati, et on unustanud oma emakeele, eesti keele, kuna nooruspõlve mälestused on liiga valusad. Nimelt oli ta ainus juut oma perest, kel õnnestus holokaustist põgeneda. Lapselaps on alati tahtnud vanaema lähemalt tundma õppida, eriti kuna jäi 7-aastasena vanavanemate kasvatada, kuid too läks lukku, kui keegi tema kohta midagi küsis. Levana loodab, et saab nüüd Hanast rohkem teada, kuna tal õnnestub tema jutt lindile saada ning leida üks eestlane, kellelt küsida, mida vana naine räägib. Eestlase vastus ei vasta aga Levana ootustele mitte üks teps.
“Proua Lazare” on tõeline maiuspala perekonnasaladustega romaanide austajatele. Sündmustik rullub lahti üle aastakümnete, kaasajast proua lapsepõlve, II maailmasõja eelsesse aega, ning tõe selgitamiseks võetakse appi mitu vaatepunkti. Loos peitub kuhjaga nukrust ja saladusi, aga sellesse ei tasu sukelduda lihtsalt müsteeriumi lahendama. Lugeja eksitamine või ootamatustega rabamine ei ole kirjaniku eesmärk. Aimasin üht-teist ette, aga see ei rikkunud lugemisrõõmu. Ennekõige on "Proua Lazare" ikkagi perekonnalugu, kus on omajagu tragöödiat, kui kaotatakse pereliikmeid ning inimene peab oma kodu ja identiteediga hüvasti jätma, hoidma saladust ning terve elu valetama. Helgema poole peal on armastus ja uus algus. Proua ja lapselaps olid mõlemad sümpaatsed. Nautisin nii olevikku kui ka ajaloolist osa, teise ajastu eluolude kirjeldusi ja huvitavat kõrvalliini, mis pajatab rahvalaulikutest ja vanade pärimuste üles tähendamisest. Mind vaimustas, kuidas kirjanik haaras lennult raamatusse erinevaid teemasid, nii et ükski ei mõjunud üleliigsena.
Mõnes raamatus on mind minevikus surkimine häirinud, aga see, kuidas Levana ihkas oma juurte kohta rohkem teada saada, oli nii loomulik. Käisin ka Rahva Raamatu kirjandusklubi vestlusõhtul, mis avas mu silmad selle osas, et juutide jaoks on päritolu veel eriti oluline. Üldse on identiteedi otsimise teema tänapäeval üha aktuaalsem. Kui inimesed elavad ühes riigis, räägivad teise riigi keelt ja omavad kolmanda kodakonsust jne, siis tekibki pidetu tunne. Raamat illustreerib seda ülemaailmastumist hästi, kuna tegevus on laiali üle Euroopa - Pariisi, Brüsselisse, Londoni ja Iirimaale.
Leidsin raamatust ühe tõrvatilga ka. Nimelt häiris see, kuidas kõige emotsionaalsematest momentidest hüpatakse üle. Mitme põneva sündmusega oli nii, et kirjanik ehitas momenti üles ja siis *hops* oli tegevus liikunud juba sellest hetkest edasi ning tagasivaatavalt võeti kiirelt kokku, mis juhtus. Lõpus jääb küsimusi õhku, aga pole kedagi, kes neile vastaks. Mina saan ka vastusteta rahulikult magada, aga ma ei tea, kas saaksin Levana nahas sama öelda. Pealegi, kuna kirjanik tuleb juba mais HeadRead festivalile, on täitsa võimalus otse talt endalt järgi uurida, kui miskit ikka veel kripeldab. Ootan juba väga, mida põnevat tal oma romaani kohta on. Ja raamatusse autogrammi tahan ka! :P
Kui rääkida seosest Eestiga, siis sel asjal on oma konks, mille hammustab tegelikult läbi juba romaani kirjeldust lugedes, aga see ei vähenda lugemise lusti. Nii isutekitajana kui loo seisukohast oli Eesti mainimine hästi õnnestunud, välja arvatud ehk see, et ühe mehe eesnimi on Leib....more
Dave Grohl “Tõsilugusid elust ja muusikast” on muusiku koroonaprojekt ehk pandeemia ajal kirjutatud autobiograafia. Võtsin selle lugemisse pärast fiktiivsest bändist kõnelevat Taylor Jenkins Reidi romaani "Daisy Jones & The Six", kuna tahtsin päris muusiku lugu. Ma ei ole küll kuskilt otsast autori fänn. Nagu viimati loetud biograafia puhul, pean taas tõdema, et ei teadnud enne sellest mehest midagi, kuigi tema bändid on maailmakuulsad. Ühesõnaga, avastamist oli palju.
Tänapäev, USA. Dave Grohl kasvas üles Virginia osariigis. Ta käis alles keskkoolis, unistades muusikukarjäärist, kui tekkis võimalus liituda trummarina ühe oma lemmikbändiga. Kool jäigi pooleli ning nooruk sai maitsta alustava muusiku elu, kui koduks on tuuribuss ning raha napib. Ta on olnud bändide Scream, Nirvana, Foo Fighters, Them Crooked Vultures liige. Aastate jooksul õnnestub mehel kohtuda mitmete oma eeskujudega ja osadega ka koos esineda. Muusika kõrval jagub Davel armastust ka oma emale, abikaasale ja kolmele tütrele, kelle nimel ta on valmis sõna otseses mõttes teisele poole maakera lendama.
"Tõsielusid elust ja muusikast" oli puhas nauding, ajas naerma, tõi heldimuspisara silma ja kurvaks tegi ka. See on ilmselgelt märk suurepärasest biograafiast, kui selle keskmes olev isik sind otseselt ei huvita, aga tekst haarab täielikult endasse. Grohl kirjutab siiralt ja südamlikult oma muusikaarmastusest ja karjäärist. Mees on näinud tohutut vaeva, aga jääb tagasihoidlikuks, kõrvutades saavutatud edu õnnega. Kõige rohkem kumas tekstist tema uskumatus, kuidas tal on vedanud. Kui ühest küljest on Grohl tuhandete fännidega muusik, siis teisest on ta ise rokifänn ning kirjeldab kohtumisi oma iidolitega nii alustava nolgina kui juba siis, kui endale nime on teinud ja imestab, kui teda Valgesse Majja või Grammyde jagamisele esinema kutsutakse. Nii mõnigi kohtumine, vähemalt nii nagu ta neid raamatus kirjeldas, paistis küll jumalikku kokkusattumusena. Säärastest sündmustest lugemine innustab küll suuremalt unistama.
Teos kulgeb enam-vähem ajalises järjekorras, tehes vahel põikeid minevikku. Dave'i noorusaastad on ikka üsna metsikud, no kujutage ette nälgiva kunstniku elu, millega kanep käsikäes käib. Pea üleöö saabub läbimurre ja kiire kuulsuse kogumine, millele järgnevad kontserdid, kus bändiliikmed oma elu pärast kartsid. Muusika valmimise detailidesse autor väga ei lasku, kirjeldades pigem esinemisi ja üldist eluolu. Nautisin eriti seda, kuidas ta avas oma pereelu, kus muusik otsib karjääri ja laste kasvatamise vahel sümbioosi. Härdaks tegi, mida mees oma lähedaste heaks oli valmis tegema, viis surnud sõbra ema kokku tema muusikaikooniga, lendas Austraaliast edasi-tagasi, et tütardega paar tundi tantsupeol osaleda.
Dave Grohli fännidele ja teistele rokkmuusika austajatele on see teos kindlasti maiuspalaks!
Marilyn Jurman "Mul hakkasid päevad: #eionei" ootas päris kaua riiulis oma aega. Nüüd kui tegin eesti kirjanduse kuu, otsustasin, et ka selle noorteromaani aeg on käes. Tänapäev. Susanna Maria on 14-aastane. Tal ei ole veel päevi. Ta ei ole veel kedagi suudelnud. Ta ei pea end ilusaks. Ta ei tea, millisesse poissi ta on armunud. Ta ei tea, kuidas öelda ei. Ja siis tal hakkavad esimest korda päevad.
"Mul hakkasid päevad: #eionei" on veidi lohiseva pealkirjaga, aga see võtab täpselt kokku raamatu alguse ja lõpu, mille vahele jääb avastamine, mis kaasneb uue eluetapiga. Üllatusin positiivselt, kui hästi loetavalt ning konkreetse sõnumiga on romaan kirjutatud. Paksust pole sel ollagi, aga süžeesse on põimitud pea kõik teemad, mis kaasnevad teismeliseks olemisega: seksuaalsus, suhted vanemate ja sõpradega, vaimne tervis, alkohol ja muud meelemürgid. Seejuures ei jäänud ülepingutatud tunnet. Kui karmimad teemad kõrvale jätta, siis just sellisel tasemel draamat mäletan oma teismeeast, küll mitte 8. klassist. Kõige rohkem kõnetas, kuidas peategelasel päevapealt vahetus, milline kutt tema eluarmastus on. Täiesti normaalne asi, kui hormoonid möllavad, aga ma ei mäleta, et üheski teises noortekas see teema oleks olnud.
Kristi Piiper "Tõde või tegu. 1.-3. osa" koondab triloogia teismelisest tüdrukust, kes harutab lahti oma perekonna ja lastekodu asukate saladusi. Mulle jäi kunagi ammu silma, et neid raamatuid kiidetakse ja tundus paras seeria ühe köitena ette võtta.
Tänapäev, Eesti. Stella 14. sünnipäev algab tema ema kadumisega. Järgneb keeruline aasta, aga tüdruk kohaneb koos vanatädiga elamisega. Kuid ta ei suuda leppida ema kadumisega ja on kõigeks valmis, et ta üles leida, aga mida rohkem ta perekonna minevikus kaevab, seda rohkem soppa lendab. Tasub hoolikalt mõelda, enne kui saladustes sorima hakata. Stella satub kohaliku gängi musta nimekirja, saab teada, kes on tema isa, saadab parima sõbranna hullumajja, sõidab Vormsile võimaliku õe jälgi ajama, kolib lastekodusse, kus samuti toimub midagi ülimalt kahtlast.
"Tõde või tegu" pakub tõepoolest põnevust. Igav ei hakka kolme raamatu jooksul kordagi, kuna kogu aeg on midagi pöörast lahti. Kui kirjeldada triloogiat ühe sõnaga, oleks see hullumeelne - igasse ossa jagub hulle ning peategelasel on pidevalt mingi hullumeelne asi käsil. Minu jaoks oli draamat isegi liiga palju. Oleksin tahtnud rohkem realistlikkust, usutavust. Ei saa öelda, et see on halb teos, aga ta ei olnud minu jaoks.
Noorte seebiooper, mis üle kolme osa lahti rullub, sisaldab kõikvõimalikke teemasid, mis pähe võiks tulla - esimene armastus (olemas), rase teismeline (olemas), alaealiste peod (olemas), alkohol ja uimastid (olemas), armukadedus (olemas), homo- ja biseksuaalsus (olemas), keldribaari gäng (olemas), vaimuhaigused (olemas), kahtlane äritegevus (olemas), kadunud ema, kadunud isa, kadunud õde (olemas). Ainuke, mis puudub, on tülid vanematega, kuna täiskasvanuid lihtsalt ei ole - Stella ema on kadunud, isa pole kunagi pildil olnud, vanatädist ei saa hoolitsejana asja, parima sõbranna ema on ka eemalolev, isegi lastekodus on turvanõuded puudulikud. Seega jagub vabadust ringi hiilida või Eesti teise otsa sõita. Enamik tegevusest toimub suvel, nii et takistuseks pole ka kool.
Probleemid ei ole väikesed, vaid igaühega kaasneb terve raamatu jagu draamat. Iga järgnev teema oli eelmisest veel rohkem ülepaisutatud. Ma isegi ei oska valida, milline kõige rohkem üle võlli oli. Näide - teismeline on rase; (view spoiler)[isa on üks õpetaja, kes on abielus ja just abikaasaga beebi saanud; teismelisel on kinnisidee, et õpetaja jätab oma noore pere, et temaga olla; ta on valmis sellele isegi kaasa aitama, kui muidu ei saa; kui lõpuks aru pähe tuleb, on vaja õpetaja majja sisse murda, et üks jama lahendada; ja siis tuleb veel välja, et õpetajal on teisegi alaealisega suhe. (hide spoiler)] Minu draamavajaduse kattis juba üks selline sasipundar, aga igas osas on taolisi mitu, mida Stella üksi või sõprade abiga harutama asub.
Tegelased ise on noored ja rumalad. Ebameeldivad omadused kaalusid positiivsed üle, mistõttu ei läinud mulle kellegi käekäik eriti korda. Stella mängib ühest küljest detektiivi, aga teisalt on taipamatu vusserdis. Eriti ärritav on tema parim sõbranna Kärt ja mul ei olnud mingit tõmmet ka Johannese poole. Ilmselt süvendas mu antipaatiat ka kohmakas dialoog. Ainuke meeldiv tegelane oli Priit.
Ootamatused ja närvikõdi hoidsid siiski lugemas ja raamat läks ludinal. Kristi Piiper pole end tagasi hoidnud ja raske on aimata, mis tal tegelaste jaoks varus on. Üldise loosuuna võib veel ära arvata, aga mitte seda, mida teismelised sinna jõudmiseks ette võtavad. Erinevad liinid olid hästi kokku põimitud, eka kõik need keerulised sasipuntrad. Lõpuks jooksid paljud niidiotsad ilusti kokku, aga jäi ka lahtiseid. Õhku jäi rippuma piisavalt teemasid, et kirjutada veel järgesid.
Raamatut lugedes oli kohe tunda, et tegevus toimub Eestis, aga ma ei oskagi täpselt välja tuua, mis see salapärane miski on, mis eesti noortekaid muu maailma omadest eristab. Põhiteemad on ju samad. Küll oskan välja tuua kaks detaili, mida kodumaised autorid eriti paistavad armastavat - räämas majakesed eraldatud maakohas ja salapärased varemed. Mul sattus nüüd üsna järjest lugemisse kaks väga erinevat eesti kirjaniku noorteromaani ja ma ei saa neid võrdlemata jätta. Esimeses uskusin iga sõna, aga tundsin draamast puudust, teises keerati tuurid täiega üles, aga toimuvat oli raske uskuda. Eelmine oli muidugi Ene Sepp "Sügis, hobused ja vabadus".
Kui suured probleemide segapuntrad meeldivad, lisaks perekonnasaladused ja teismeliste draama, siis on "Tõde või tegu" täiega sinu raamat!
Madle Timm "Minu Filipiinid. Katastroofide keerises" räägib vabatahtlikust humanitaarabist maal, mida ähvardavad kõikvõimalikud looduskatastroofid. Olen kunagi ammu sattunud Madle blogi lugema, milles ta kirjutas stan-riikides reisimisest ja jättis endast väga positiivse ja seiklusliku mulje. Ootasin sama ka sellest raamatust.
2019, Filipiinid. Madlele meeldivad reisid, mis lükkavad kastist välja, ja sündmused, mis nagu kukkuvad doominoklotsid, järgmisteni viivad. Nii kirjeldab ta ka oma seitsmekuulist kogemust Filipiinidega, kus ta töötab vabatahtlikuna Saksa Punase Risti meeskonnas. Põhiliselt tegeleb Madle looduskatastroofideks ettevalmistumise jäädvustamisega. Katastroofe jagub saarestikku igasuguseid taifuunidest vulkaanipurseteni. Lisaks kogeb ta miljonilinna elu ning läbipõlemise äärele jõudes pageb turistide meelissaartele.
"Minu Filipiinid" on kiire lugemine. Madle jagab oma muljeid ja seikluseid just täpselt nii muhedalt kui ootasin, aga samas tundsin, et Filipiinid ei olnud talle südamesse pugenud. Raamatus ei olnud seda kirge, mis mõnes teises reisiraamatus autori ja sihtkoha vahel tunda on. Sellest tulenevalt, ükskõik kui ägedad olid autori kogemused, ei olnud teos kõige meeldejäävam. Rõhk on vabatahtliku tööl ja, nagu pealkiri vihjab, looduskatastroofidel. Kaetud saavad nii Punasesse Risti kandideerimise protsess, karm ettevalmistav koolitus kui ka kohapealsed telgitagused. Abiorganisatsioonis töötamine võimaldab Madlel näha riiki mitme nurga alt - elu monsterlinna pilvelõhkujas, kohalikke väikeasulaid, kuhu turist naljalt ei satu, džunglit. Lisaks külastab ta seda turistikamat poolt ka. Igatahes annab raamat kohalikest oludest päris hea läbilõike.
Katastroofide ennetustöö on selles mõttes igav, et ära hoitud kahju ja päästetud elusid on väga raske hinnata. Juba hädas olevate inimeste aitamisel on aga tulem kohe näha. Ka kohalikud ise pole just kõige innukamad koolitustest osavõtjad ja leiavad neile jagatud nännile muid praktilisi kasutusvariante. Madle annab endast parima, et edasi anda erinevate katastroofide mõjusid, aga kuna ta ise nende keskele otseselt ei satu, jääb teema ikkagi kaugeks. Üldse tiksus mul lugedes terve aja peas mõte, kui kauge ja võõras maa Filipiinid on. Eksootilisemate minu-sarja raamatute puhul on alati üks peatükk toidule pühendatud ja "Minu Filipiinid" pole siinkohal erand. Kohalikku kööki iseloomustavad imelikud hõrgutised ja riisi üleküllus. Ühesõnaga midagi vaimustavat Madlele hamba alla ei satu. Ei jäänud muljet, et Filipiinidele tuleks sõita toiduelamuste pärast ja ka muud aspektid ei tekkinud tunnet, et tahaks kohe kohvrid pakkida, aga olenemata katastroofiohust ei tekitanud raamat ka vastupidist tunnet, et saarestikust tuleks eemale hoida.
Mart Kivastik "Taevatrepp" jõudis minuni, sest paari päeva pärast on linastumas selle ainel tehtud film. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud ega ole tuttav kirjaniku ülejäänud loominguga, nii et enne lugemist puudusid igasugused eelarvamused.
70ndad/tänapäev, Tartu. Uu ehk Ulf sõbrunes lapsepõlves Georgiga, kuulsa kunstnikuga, kes tema kodutänaval elas. Mõlemal on nüüd hulk aastaid turjal. Uu armastab oma naist, käib kontoris tööl, koeraga jalutamas, basseinis ja vahel ka Georgil külas. Ühel külaskäigul jagab vana mees Uuga oma mõtteid aja olemusest ning James Webbi teleskoobist, millega saab minna algusesse, näha maailma sündi. Ta tahaks seda oma silmaga näha, kuid tunneb, et tema aeg hakkab otsa saama. Niisiis usaldab Georg Uule kummalise saladuse - ei olegi mingit teleskoopi vaja, tuleb vaid ratta selga hüpata ning käed lahti lasta, ja saabki möödanikku näha. Sagedad minevikureisid hakkavad lõpuks Uu olevikku segama.
"Taevatrepp" on üpris kummaline teos keskeakriisis mehest, kes jalgrattaga lapsepõlves käib. Nagu tänapäeval popp, jooksevad paralleelselt mitu ajajoont, aga mälestustes sorimise asemel külastab Uu neid päriselt. Ajahüpe on siiski vaid vahend möödunud aegade meenutamiseks, mitte omaette teema. See ei ole ulmeromaan, vaid lugu vananemisest, elust ja surmast, erinevatest inimsuhetest.
Algus ei tahtnud mul kuidagi vedu võtta. Tundsin, et ei kuulu sihtgruppi, kuna ma ei ole nõukaaja väljalase. Täpselt sama põhjus muutis Uu ajarännud huvitavaks. Kasvamine Nõukogude Eestis, kus kõige kuumem kaup on kuluvad, kilekotid ja närimiskumm, on tänapäevast niivõrd erinev maailm. Üks ja teine teos on seda mulle killukeste haaval avanud, viimati näiteks Hvostovi "Sillamäe passioon". Tartu poiste huvid ei erinenudki väga palju Sillamäe omadest. Uu tutvustas lisaks vinüüliäri. Nagu pealkirigi vihjab, on muusikal teoses oluline koht.
Keskeakriis ja nõukogude aeg on mõlemad mulle väga kauged teemad, aga ometi tekitas see omamoodi ood lapsepõlvele nostalgiat ning pani mõtisklema elu ja surma ja aja möödumise üle. Kange soov rattaga sõitma minna tekkis ka. Olen väga põnevil, mis emotsioone film tekitab....more
Tiina Laanem "Katariina kaaperdab kooli" jutustab 10-aastasest tüdrukust, kes hüperaktiivsuse tõttu kooli vahetab, aga sekeldused teda muidugi maha ei jäta. Võtsin raamatu oma eesti kirjanduse kuu raames ette ja nautisin väga.
Tänapäev, Eesti. Katariina on see laps, kellega alati midagi juhtub. Ta tahaks väga olla tavaline ja klassikaaslastega sõbrustada, kuid mõtted saalivad peas ringi ning raske on pööraseid ideid mitte ellu viia. Väärikas pealinna koolis õpetajad tüdrukut ohjeldada ei suuda ja psühholoogid soovitavad rahulikumat keskkonda, niisiis alustab tüdruk neljandat klassi maal uues koolis. Muidugi satub Katariina ka seal sündmuste keskele. Kool asub vanas mõisahoones ja igas korralikus häärberis on oma kummitus. Tüdruk kohtub temaga keldris ja vaimolend usaldab talle segasevõitu ülesande.
"Katariina kaaperdab kooli" räägib teistest erinemisest, kooli vahetamisest, sõprade leidmisest ja hoidmisest, kiuslikest poistest. Lugu on mõnusalt tempokas ja seikluslik. Mulle meeldis eriti lapse vaatevinkel, ühelt teemalt teisele hüppavad mõtted, mis annavad hästi edasi peategelase olemust. Tüdruk ei ole loomult kuidagi pahatahtlik, aga siiski õpetajatele paras peavalu. Kindlasti meenub igaühele mõni selline klassikaaslane või laps, kes pudeliski paigal ei püsi. See raamat aitab neid mõista, näha, et väikeseid pättusi ei tehta üldse mitte paha pärast. Teksti täiendavad väga vahvad illustratsioonid. Jälgiksin meeleldi ka Katariina edasist käekäiku ja krutskeid!
Ene Sepp "Sügis, hobused ja vabadus" on helge noorteromaan sügisvaheajast hobusetallis. Võtsin selle käsile eksperimendi korras - mis mulje jätab raamat, kui eelnevad osad lugemata ja hobusefännide sihtgruppi ei kuulu?
Tänapäev, Eesti. Sigrid ootab väga sügisest koolivaheaega, et rohkem aega oma hobusega veeta. Lisaks on neil sõpradega mustmiljon ideed, mida kõike tallis ette võtta. Kindlasti ei takista neid talli saabuv praktikant Agnes. Küll aga selgub äkitselt, et talli omanik Anneli peab ära sõitma ning tundub, et toredal vaheajal on kriips peal. Noored pakuvad välja, et võivad kõik tööd enda peale võtta ja noor praktikandineiu saaks neil täiskasvanuna silma peal hoida. See plaan läheb käiku ning sõbrad saavad tunda, mida tähendab talli eest hoolitsemine. Tööd on palju ja ohjad on Agnese käes.
Tulemus - "Sügis, hobused ja vabadus" on mõnus lugu, mis jääb kuskile laste- ja noortekirjanduse vahele ning annab hea ülevaate, milline on talli igapäevaelu. Otseselt ei seganud, et kohe kolmanda osa kallale asusin, eelmisi lugemata. Nende süžeele oli palju vihjeid-viiteid. Tegelastega lähemalt tutvumiseks oleks kogu sarja lugemine kindlasti kasuks. Ühe osa kohta oli neid veidi liiga palju. Peategelane tabab hästi teismelise tujukust. Sigridi ärritunud mõttelõnga lugedes tuli enda see eluetapp hästi meelde.
Raamatusse jagub kuhjaga kambavaimu ja tsipake liblikaid kõhtu. Ootasin, et on veidi rohkem draamat, kui noored omapäi jäetakse, aga hobusearmastuse kõrvalt ei jagu selleks ruumi. Nad on tõesti südamega asja juures, ent mõni äpardus ikka juhtub. Selliseid helgeid noorteromaane on rohkem vaja!
Kertu Jukkum "Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" on reisiraamat, milles nelja kuuga tuhisetakse läbi poole Lõuna-Ameerika ja põigatakse veel Antarktikasse ka. Kuulasin vist kunagi üht podcasti, kus Kertu reisimisest rääkis ja see oli nii sümpaatne, et tema raamat sattus mu huviorbiiti.
2018-2019, Uruguayst Antarktikasse. Kertu tohutu reisikirg ajendab tal võtma palgata puhkuse, et neli kuud seljakotiga Lõuna-Ameerikas ringi reisida. Iga päev on arvel. Linnast linna ja riigist riiki kiirustades ei jõua vaatamisväärsusi kokku lugedagi. Uruguays vaadeldakse ornitoloogide paradiisis linde ja hipikülas merilõvisid. Paraguays väärivad mainimist varemed, mis on maailma kõige harvemini külastatav UNESCO maailmapärand. Boliivias avaldab muljet soolajärv. Peruus võetakse muuhulgas ette Machu Picchu. Argentinas vallutatakse läänepoolkera kõrgeim mäetipp Aconcagua. Tšiilis tehakse esmalt põgus peatus pealinnas ja hiljem ringiga tagasi jõudes väisatakse vapustavat Patagoonia loodust. Ecuador lisandub plaani džunglikülastuseks. Colombias tutvutakse värvikirevate linnadega. Panamasse põigatakse muidugi kanalit vaatama. Pika reisi kirsiks tordil on Antarktika.
"Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" ja Antarktikas (!) kirjeldab maailmaränduri unelmaid. Kui juba teisele poole maakera lennata, siis tuleb võtta viimast ja kavva pressida nii palju kui vähegi võimalik. Raamatusse jõudis vastupidiselt kogetust vaid killuke. Loos säravad mõned kõrghetked, mille kõrval kõik muu kahvatub. Aconcagua mäetippu tõusmisest, ehtsa džunglihõimu külastusest ja kaugest lõunamandrist on Kertul rohkelt muljeid jagada. Ülejäänud teos koosneb külastatud kohtade loetelust mõne omapoolse kommentaariga. Nautisin küll sihtkohtade kohta kogutud põnevaid fakte, aga oleks tahtnud rohkem vahetuid muljeid. Viimaseid esineb enim siis kui Kertu kohtub mõne loomariigi esindajaga - roosad delfiinid, kodutud koerad, pingviinid. Pea sama palju kui vaatamisväärsustega tutvumist, kirjeldatakse ühest kohast teise kiirustamist, bussis loksumist, et ületada järgmine piir ja vallutada järgmine riik. Enda reisiplaani koostades saaks raamatust üht ja teist kõrva taha panna. Raamatut tasub lugeda juba puhtalt selle džungliküla pärast, kuna Kertul avanes (kalli raha eest) harukordne võimalus viibida paigas, mida aastas külastavad huvireisijad saab sõrmedel kokku lugeda.
Lyyli Suuk "Veri mäletab" on lugu Liannast, naisest, kellele on saatusest määratud roll mõjutada maailma tasakaalu. Tegu on autori debüütromaaniga.
Neli kuningriiki, erinevate elementide kaitse all, ja viies, mis rändab ringi. Tänini valitses tasakaal, kuid üks mees otsustas, et tahaks valitseda kogu maailma. Kõik ähvardab kaosesse langeda, kuid legend räägib naisest, kelle roll otsustab tuleviku. Liannal on just õnnestunud pääseda vangistusest ning ta ei taha oma saatusest midagi kuulda, vaid valida endale ise rada, mida käia. Paraku ei saa kaua rahu, sest oma plaaniga saabub Jan, Elukonna valitseja.
"Veri mäletab" lonkab igast küljest. Mulle meeldis algus ja maailmaloome, viited pühale maale, vanadele loitsudele, kadunud preesterkonnale, aga edasi läks kõik riburadapidi allamäge. Dialoogid on konarlikud, tegelased ühekülgsed ja igavad, armastuslugu jube kuiv. Raamat on tempokas, aga see ei tule kasuks, kuna kordagi ei teki tunnet, et hetkel toimuv on oluline murdepunkt. Tegevus libiseb mööda jälge jätmata ja raamatus ei olnud midagi meeldejäävat. Ühesõnaga sündmustik vajaks tublisti liha luudele juurde. Tegevuskaval iseenesest midagi viga ei olnud, mõni nauditav stseen oli ka ning sõnakasutus on autoril hea. Loodan, et see ei jää tema ainsaks raamatuks.
Stanley Tucci "Maitsed minu elus" on autobiograafia, mis on kirjutatud toiduarmastuse kastmes. Autori nimi ei pane mul peas ühtki kellukest helisema ja nägu on vaid ähmaselt tuttav. Ühesõnaga, tema eluloo vastu polnud mul vähimatki huvi, aga raamatut on palju kiidetud, nii et muidugi pidin seda lugema.
Tänapäev. Stanley Tucci on itaalia juurtega ameerika näitleja ja filmitegija. Tema kirglik suhtumine toitu saab alguse lapsepõlvest New Yorgi osariigis, kus ema igal õhtul perele mitmekäigulise õhtusöögi valmistab. Lapsed said selle jäägid järgmisel päeval kooli kaasa võtta, samal ajal kui nende eakaaslased sõid lõunaks ameerika maiustusi. Mees on elanud peost suhu nagu algajad näitlejad ikka, teinud filme üle maailma, kaks korda abiellunud. Hea toidu nautimist ei suutnud murda ka võitlus suuõõne (!) vähiga.
"Maitsed minu elus" on lihtsalt võrratu teos. Stanley Tucci kirjutab raamatus nii oma lapsepõlvest, näitlejakarjäärist kui pereelust selliselt, et kõik eluetapid on sümbioosis toiduga. On tõsi, et teost ei tasu tühja kõhuga lugeda, aga õnneks ei tekita see isu suvalise näksimise, vaid tõelise kvaliteetse toidu järgi. Ühest küljest pakub raamat meelelahutust, teisest küljest saab palju kasulikku kõrva taha panna. Kõik on väga nauditavalt kirja pandud ja tõlgitud.
Kõige rohkem meeldis mulle pilguheit itaalia-ameerika perekonna traditsioonidesse ning näitlejakarjääri kulisside taha. Ma ei ole kuskilt mujalt kuulnud sõnagi selle kohta, milline on filmivõtetel toitlustamine ja väike võrdlus oli väga paeluv. Teose südameks on muidugi itaalia köök. Kui sa ei ole just itaallane või pastagurmaan, siis vaevalt sa kõiki pastasorte tead ja neid õigete roogadega kombineerida oskad. Stanley teeb hästi selgeks, miks bolognese kastet ei tuleks spagettidega süüa või kui väär on pasta kõrvale saia närida. Mind vaimustasid tema pere vägevad õhtusöögid, kus pasta oli alles eelroog. Itaalia köögi trumbiks on imemaitsvad toidud, mille koostise saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Selliseid retsepte leiab ka raamatust, nii et kulinaarne elamus ei pea sugugi ainult raamatulehtedele jääma. On ka teisi roogi, mis kõlavad imelikult või vajavad valmistamiseks poolt päeva ja mida ma kunagi ei hakka järgi katsetama. Pelgalt nende olemasolu annab aga raamatu tervikule palju juurde. Lisaks retseptidele pillub autor ka restoranisoovitusi, kahjuks tihti koos tõdemusega, et seda kohta enam ei leia.
Rene Satsi "Minu matkarajad. Ekslemised mööda Eestit" jäi esmalt silma minu emale. Oleme mõlemad matkasellid, mistõttu raamat tekitas huvi.
Suvi 2022, Eesti. Rene, kes muidu elab Iirimaal, sõidab koos oma naise Justynaga paariks nädalaks Eestisse, et külastada looduskauneid kohti ja kõigest kogetust raamat kirjutada. Mees muidu matkamas ei käi ja pole Eestis eriti linnast välja saanud. Trajektoor kulgeb ringiga mööda sõpru-tuttavaid Padiselt Kõnnu külla Tartumaal.
Eestis matkamisega seostub mul kohe Oandu-Ikla või siis näiteks Ranniku matkarada, ikka sajad kilomeetrid, telkimine ja lõkketoit, aga Rene Satsi ei ole seda tüüpi mees. Lugesin paar aastat tagasi läbi tema "Minu Iirimaa" ja oleksin pidanud seda kohe teadma. Ühesõnaga, matkaradade osa jäi lahjaks. Kõige veidram oli see, kuidas ta tutvustab radu, kuhu ise tegelikult ei jõuagi. Muhedad olustiku kirjeldused lõikab läbi justkui turismibrošüürist pärit reklaamtekst, milles tutvustatakse Eestis matkamise võimalusi. Ma ei kujuta ette, et keegi selle teose järgi oma reisiplaane hakkaks tegema, aga võib-olla on need infokillud kasuks, kui pole kodumaa nii risti-põiki läbi sõidetud nagu mul.
"Minu matkarajad" vääriks pigem pealkirja "Minu suvi Eestimaal". See ei tähenda aga üldse, et raamat pole tummine. Kui Iirimaa raamatus ilmnes oskus eriskummalisi tegelasi ligi meelitada, siis Eestis seigeldes meelitab kirjanik avaliku elu tegelasi endaga matkama. Enamik neist on tema sõbrad ja tuttavad, kelle juurde nad ka sisse sajavad. Vahel väisatakse ka majutusasutusi ning palju ei jää puudu, et telk jääks üldse kasutamata. Lõbusaid seiku tuleb ette palju.
Soovitan seda raamatut, kui tahad lugeda ühest lõbusast Eestimaa suvest, kus matkamine võrdsustub näiteks koos Andrus Kivirähkiga seente korjamisega. Ent kui otsid pigem teost mehest, kes matkal ei käi, aga ühel hetkel otsustab loodusesse pikemalt kõndima minna, siis võta ette Bill Brysoni "Jalutuskäik metsas". Ja Rene Satsile soovitaks, et tule järgmine suvi jälle ja proovi mitmepäevane seljakotiga matkamine ka ära!
Robert Galbraith "Tintmust süda" jutustab, kuidas Strike'i detektiivibüroo palgatakse otsima isikut, kes on aastaid ahistanud internetis populaarse joonissarja autorit, kes hiljuti surnuks pussitati. See on sarja kuues osa ja autoriks on muidugi pseudonüümi taha peituv J.K. Rowling. Olen lugenud ja jaganud muljeid ka esimesest "Käo kukkumine", teisest "Siidiuss", neljandast "Surmav valge" ja viiendast "Vere sund".
2014-2015, London. Büroo on edukate juhtumitega kuulsust kogunud ning tööst puudust pole. Abi tuleb paluma Edie Ledwell, üks populaarse joonissarja "Tintmust süda" autoritest. Naine on kimpus anonüümse isikuga, kes peitub internetis aliase Anoom taga ja õhutab tema vastu viha üles. Pool internetisensatsioonile siginenud fännibaasist on keeranud naise vastu. Kuna detektiividel on käed-jalad tööd täis ja neil puudub kogemus online-kuritegudega, ei võta Robin ja Strike uut juhtumit vastu. Siis aga Edie mõrvatakse ja tuleb uus palve välja selgitada, kes on Anoom, seekord naise agendilt. Üha enam näib, et vihaõhutaja võib olla ka mõrvar.
Haaran kohe härjal sarvist - jah, "Tintmust süda" pakub üle 1000 lehekülje lugemisrõõmu, tuletades meelde, miks ma pakse raamatuid armastan. Kui seal on tegelased, kellest lugemist ma naudin, siis pole vahet, kas pidevalt toimub midagi põnevat või on lihtsalt vaikne kulgemine. "Tintmust süda" kaldub sinna viimase poole. Sellise paksusega on aega iga kahtlusalust põhjalikumalt tundma õppida. Muidugi on neid palju. Nautisin väga aeglast jälgimisprotsessi, aga lõpp oli mu jaoks liiga järsk ja dramaatiline.
"Tintmust süda" segab kompotiks internetikiusu, tohutu fänluse, kunstikommuuni ja terroristirühmituse. Strike ja Robin sukelduvad internetiavarustesse, et tabada internetitroll, kelle tulemüüride taha politsei pole pääsenud. Ka lugejale antakse valus ninanips, et tuleks olla hoolas, mida internetis jagada. Saada jälile kellelegi, kes toimetab virtuaalmaailmas, pole lihtsate killast. Detektiivid asuvad Twitteri säutsudest vihjeid otsima ning püüavad pääseda mängu, mille Anoom "Tintmusta südame" põhjal on loonud. Osa raamatust ei olegi tavaline romaan, vaid internetivestluste lõim.
Raamatus on nii palju viha. Viha Edie Ledwelli vastu, viha naiste vastu. Suurema osa lugemisest mõtlesin, kuidas Galbraith elu antud sidrunid käiku laseb. Pole just palju isikuid, keda internet rohkem vihkaks kui J.K. Rowlingut. Sel raamatulgi on palju ühetärni arvustusi, mil pole teose sisuga mingit pistmist. Mida teeb tema? Kirjutab selle oma uude krimkasse sisse. Edie Ledwell on ikoonilise joonissarja looja, keda fännid vihkavad ja internetis lakkamatult sõimavad, näiteks seetõttu, et ta ei tegele piisavalt rassismi, puuete jms küsimustega.
Detektiividuo on sarja edenedes teinud läbi võrratu arengu. Tundeid teineteise vastu ei suuda nad muidugi endiselt tunnistada. Mulle on nad igatahes armsaks saanud ja lugesin meeleldi nii mehe kui naise eramuredest. Strike teeb jälle liiga palju tööd ja vaevab oma jalakönti. Robin tõestab oma nutikusega taas et on detektiiviks loodud. Mäletan, kuidas esimest osa lugedes tundusid detektiivid mulle õudselt vanad, aga nüüd äkki avastasin, et hakkan Robiniga samasse ikka jõudma. 2015. aasta, milles enamik raamatust toimub, tundub terve igavik tagasi olevat.
Sophie Cousens "Täpselt aasta pärast" räägib kokkusattumustest ja ettemääratusest ja pirukate küpsetamisest ja rikaste muredest ja kõige absurdsemast abieluettepanekust ja tiksuvatest kelladest ja kõhus laperdavatest öökullidest. Ma ei olnud raamatust varem midagi kuulnud, aga võtsin kohe aasta alguses kätte, sest suur osa tegevusest keerleb ümber 1. jaanuari, nii et on raske ette kujutada ideaalsemat ajaviiteromaani, millega uut aastat alustada.
1990-2020, London. Minnie Cooper sündis uue kümnendi esimestel minutitel. Naine on veendunud, et ta sünnikuupäev on neetud, sest just 1. jaanuaril juhtuvad temaga alati kõige nõmedamad asjad. Täpselt samal päeval ja samas haiglas, napid sekundid varem nägi ilmavalgust Quinn Hamilton. Osa oma ebaõnnest tahaks naine mehe kaela ajada, kuigi nad pole tuttavad. Minnie kireks on küpsetada ja laiali jagada heategevuslikke pirukaid, tulles ots otsaga kokku. Quinn on samuti ettevõtja, kuid temal rahaga probleeme ei ole. On see juhus või saatus, aga nad kohtuvad viimaks taas just oma sünnipäeval.
Kas Minniel lasub needus? Kas saatusesõrm toob ta Quinniga kokku? Need küsimused meenutasid mulle filmi "Just my luck", kus Lindsay Lohan kaotab suudlusega kogu oma õnne, aga hiljem leiab muidugi kompu kuti ja suure armastuse. Saatusega mängimine veab süžee muinasjutu piiri peale, ja kuigi on 2020, on see pandeemiaeelne maailm, nagu ka kirjanik ise järelsõnas ütleb: "2020, mis eksisteerib ainult raamatutes". Üldjoontes seisab lugu ikkagi kahe jalaga maa peal. "Täpselt aasta pärast" on elujaatav, muhe ning täpselt parajalt pöörane ajaviiteromaan.
Nautisin väga pilguheite möödunud aastavahetustele, mis vihjasid, et Minnie ja Quinn on ammu kokku köidetud. Olevikus pole kõik aga sugugi nii klaar. Tegelased kõhklevad-kahtlevad, neil on juba kaaslased ja muud mured. Lisaks on Minnie kaua ihunud vihakirvest mehe vastu, keda ta isegi ei tunne. Algusest peale on siiski teada, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, kuigi romantika areneb maruaeglaselt, tahaksin ikkagi öelda, et tegu on armastusega esimesest silmapilgust, nii et imestasin, kui kaua kohale jõudmine aega võttis.
Kuigi naine-ja-mees-kohtuvad moodustab raamatust suure osa, siis rohkem on see jutustus Minnie enesearengust - 30. eluaasta, karjääri, elukaaslase ja lasteta, sunnitud vanemate juurde tagasi kolima. Tal on, nagu raamatutes tüüpiline, värvika iseloomuga parim sõber ja kass ning, mis mulle eriti meeldis, hea suhe oma vanematega. Ka Quinn ei ole mingi iseloomutu muinasjutuprints, kuigi pani imestama, et ta tahtis Minniega tegemist teha, kui naine korduvalt tüli üles kiskus.
Minu jaoks oli raamatus veel põnev avastus, et Londonis asub selline koht nagu Hampstead Heath, nõmm suurlinnavaatega, kus saab tiikides ujuda! Etteruttavalt, veel huvitavam oli see, et juba järgmine loetud raamat viis mind sinna tagasi....more
Alexandra Benedict “Jõulumõrvamäng” pakub mõrvamüsteeriumi, kus maamaja lumises eraldatuses käib mäng mõisa peale. Muidugi pidin selle pühade paiku läbi lugema.
2022, Endgame House, Yorkshire Dales. Nagu vanadel headel aegadel, koguneb perekond jõuludeks Endgame House'i jõulumängule. Lapsepõlves juhatasid vihjed kingitusteni, kuid seekord on panused kõrgemad ja mõistatuse lahendaja preemiaks on häärber ise. Lily jaoks on jõulud aeg, mil ta kaotas oma ema ning ta ei naase sugugi meelsasti kohta, kus tragöödia aset leidis. Ta loodab, et saab lõpuks mineviku selja taha jätta ning ema surmas selgust. Häärberi omandiõigus ei lähe Lilyle karvavõrdki korda, kuid ilmneb, et keegi teine ihkab võitu nii väga, et on valmis maha jätma laibarea. Ilm on Endgame House'i muust maailmast ära lõiganud, nii et ei jää muud üle kui mängida.
"Jõulumõrvamäng" pakub mitut moodi mõistatamist. Esiteks muidugi kõik need sõnamängud ja vihjed võtmetele, mida Armitage’d taga ajavad, siis juba mõrvamüsteerium ja tagatipuks on eraldi ülesanded ka lugejale. Igaüks saab ennast proovile panna tekstist anagrammide ja jõulukrimkade pealkirjade tuvastamisega. Mulle jäid silma vaid üksikud, aga ma ei pane tavaliselt tähele ka trükivigu ega kehva tõlget. Igal juhul põnev oli. Kogu selle sõnamängu tõlkimise eest müts maha!
Süžee koha pealt niimoodi kiita ei saa. Iga säärase raamatu puhul on latiks ees Agatha Christie “Ja ei jäänud teda ka”. “Jõulumõrvamäng” ei suutnud üle selle hüpata, jäädes vaid kahvatuks varjuks. Kogu kirjaniku aur on läinud sõnamängudele ja mõistatustele, nii et tegelased on kui papist, nii ühekülgsed. Ei ole huvitavaid taustalugusid ja hästi läheb ainult (view spoiler)[samasoolistel paaridel (hide spoiler)]. Kohe kahju hakkas sellest perekonna mustast lambast, keda autor lehekülgede kaupa materdab, nii et ei jää kahtluseraasu ka. Mul tekkis nii palju küsimusi kogu suguvõsa omavahelise suhtluse osas. Ma ei uskunud motiivi ega tegelaste reaktsioone, kui nende nõbud surema hakkasid. Kuhu jäid emotsioonid? Tore, et neil oli jääkelder, kuhu laibad visata, et majas haisema ei hakkaks, ja saaks rahus mõisa peale edasi mängida. Kõige segadusttekitavam oli muidugi see, mis selles majas nii erilist oli, et mitu põlvkonda on valmis selle nimel tapma.
Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!...more
Helene Holmström "Armastus ja haputainas" on armas jõuluromaan, kus on palju küpsetamist, kuna tegeletakse peategelase kondiitriäri päästmisega. Mulle nii meeldib see kaanepilt, kohe kutsub lugema.
Tänapäev, Västervik, Rootsi. Noral on kaks reliikviat, mida põlvest põlve on pärandatud: linna vanim kondiitriäri ja juuretis. Tema ema suri 8 aastat tagasi ja sellest ajast on naine äri üksinda pidanud. Talle meeldib mälestusi säilitada ning kõike endisena hoida: menüüs on ikka 13 koogikest, juustukukli ja kohvi kombo maksab endiselt 25 krooni. Aga ajad on muutunud ja äri on pankroti äärel. Viimase õlekõrrena on Nora valmis osalema telesaates, kus kuulus pagar Henrik aitab hättasattunud kohvikuid. Naine pole siiski valmis oma tõekspidamisi mutta trampima ega laskma end kogu rootsi ees lolliks teha. Henriku ja Nora konflikt võib tuua mehele kõrged vaatajanumbrid, mida ta väga tahab, aga kas see on kõige olulisem?
"Armastus ja haputainas" räägib sellest, kuidas vändatakse telesaadet, kui pikad on üksinda kondiitriäri pidava naise päevad ning milline näitemäng peitub ekraanilt nähtud ideaalsete pühade taga. Just see televinkel eristab romaani teistest omasugustest. Pingeid on kaamera taga palju ja romaan pole üksnes muinasjutt, kus kaks pagarit teineteist leiavad, vaid mõlemal on oma mured, millega tegeleda. Kuigi raamatus näidatakse kahe jõulusaate telgitaguseid, siis minu jaoks jäi õigest pühadetundest vajaka. Piparkookide küpsetamist, glögi joomist ja kaunistuste ülesseadmist küll oli, aga midagi jäi ikka puudu.
Kõige rohkem on raamatus juttu küpsetamisest. Ma ei jaksanud kokku lugeda, kui mitu korda lendas jahukott lauale ja hakati tainast sõtkuma. Kuigi alguses on õhk Henriku ja Nora vahel vastumeelsusest paks, siis nähes mõlema armastust kerkivate leiva- ja saiapätside vastu, on selge, et nad leiavad ühise keele. "Armastus ja haputainas" paneb uskuma saatusesse, sidudes peategelased ka mitme põlve tagant. Minevikupeatükid ei olnud mu lemmikud, kuna juba esimene pilguheit 1945. aastasse ütles tegelikult kõik ära. Üllatama pani ainult, kui palju oli rootslastel viha soomest tulnud põgenike vastu. Kaevu mürgitamise ja vargussüüdistuste peale kukkus täitsa karp lahti. Sellest teemast loeksin meeleldi eraldi romaani, aga juuretise lugu oleksin eelistanud Nora või Henriku suu läbi kuulda.
Midagi on väikeste kondiitri- ja pagariäride juures, mis lausa karjub: "ideaalne jõuluromanssi materjal". Eelmiste jõulude paiku loetud "Armastus jõuluturult" segas samuti ahvatlevad küpsetised mesimagusa armumisega. Nii et soovitan seda ka, kui "Armastus ja haputainas" meeldib!
Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!...more
Timo Parvela ja Pasi Pitkänen "Varjud. Kõlin" on seikluslugu päkapikkudest, jõuluvanast ja teismelisest poisist, kes loobub sõbra päästmiseks oma varjust. Juba üksnes see vapustav kaanepilt tõotab põnevat lugemist.
Tänapäev, Soome. 13-aastase Pete ainus jõulusoov on see, et tema parim sõber Sara terveks saaks. Tüdruk on raskelt haige, aga keegi ei tea, mis tal viga on ega oska teda ravida. Poiss usaldab oma palve kaubamaja jõuluvanale ning öösel ilmub päkapikk temaga kaupa tegema: Saraga saab kõik korda, kui Pete annab ära oma varju. Muidugi on poiss sellega nõus. Hiljem selguvad õudsed kõrvalmõjud, mis kaasnevad varjust loobumisega. Kaugel päkapikkude maal on miskit korrast ära.
Mida lugeda jõululaupäeval? Fantaasiarikas jõulumuinasjutt kõlab ideaalselt! Pealegi on "Varjud. Kõlin" põnev algus uuele triloogiale. Kui tavaliselt on jõulumuinasjutud helgeimast helged, siis see on müstiline ja kurjakuulutav. Vana hea sünge põhjamaade kirjandus, aga laste ja fantaasia võtmes. Mind vaimustas hullupööra kogu raamatu kontseptsioon, kuidas kirjutada jõulud sisse seiklusjuttu, nii et see ei meenuta ameerika pühadefilme. Süngus kajastub ka Pasi Pitkäneni illustratsioonides, millest nii mõnigi ajab hirmu nahka.
Suurem osa raamatust keerleb ümber varju ära andmise. Nagu ikka, selgub millegi väärtus alles siis, kui oled sellest ilma. Pete ei tule ilma varjuta üldse hästi toime. See meenutas mulle väga lühijuttu, mille kunagi ühe võistluse tarbeks kirjutasin. Lugedes kangastub selgelt, et tegu on sarja esimese osaga, kuna see ehitab usinalt üles erinevaid looliine. Vahelduseks hüppabki tegevus päkapikkude juurde. Oma senise kujutluspildi neist tegelastest võib muidugi kohe ära unustada. Silme ette kerkivad pigem kaadrid õudusfilmist kui jõulumultikast ja peategelanegi kirjeldab esmakohtumisel, et nägu tema ees ei kuulu ei inimesele ega loomale, vaid pigem deemonile. Kuigi leheruumi antakse talle Petega võrreldes kasinalt, sai südikas pooleldi päkapikuverd Uudit kohe mu lemmikuks.
"Varjud. Kõlin" mõjub siiski vaid sissejuhatusena suuremale loole. Vastuseta küsimusi jääb palju õhku ja samuti vihjeid eesootavatele seiklustele. Ei jää muud üle kui pingsalt järgmist osa oodata.
Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari" on romaan, milles leitud raamat kujundab ühe noormehe elu, kui ta hakkab selle salapärase autori jälgi ajama. See on esimene kord, kui kirjutan blogis teist korda samast raamatust, eelmine postitus: "Tuule vari". Lugesin seda uuesti kahel põhjusel. Esiteks jõudis raamat viimaks minu riiulisse, kuna Varrak andis selle kuldsarjas taas välja. Teiseks külastasin esimest korda Barcelonat.
1945-1966, Barcelona. Ühel päeval viib Danieli isa, raamatukaupmees, poja Unustatud Raamatute Surnuaeda, salajasse raamatute labürinti. Poiss leiab sealt Julián Caraxi romaani "Tuule vari" ning satub sellest vaimustusse. Kui ta üritab autori kohta rohkem uurida ilmneb, et nii kirjanik kui ka tema teosed on kui peoga pühitud. Keegi on võtnud oma elu eesmärgiks kõik Caraxi raamatud tuhaks põletada. Daniel aga jätkab müstilise kirjaniku otsimist ning saab kildhaaval teada tema traagilise eluloo.
"Tuule vari" on ja jääb minu lemmikute hulka. Ka teistkordsel lugemisel valdas mind sama lumm. Sellest õhkub nii palju armastust raamatute ja lugemise vastu. Ma olen võlutud mõttest suunduda Unustatud Raamatute Surnuaeda, ekselda riiulite vahel, kuni üks raamat mind enda poole tõmbab. Müsteeriumite austajana olin vaimustuses kogu salapärast, mis ümbritses "Tuule varju" ja Julián Caraxi. Mulle meeldis, milline mõju oli romaanil poisi üle. Oli tohutult vaimustav, millist seiklust pakkus üks raamat ning selle mineviku lahti harutamine. Mulle meeldis Danieli noor uljus. Mulle meeldis kentsakas Fermin, kelle pikk nimi mul kuidagi meeles ei püsi. Mulle meeldis Fumerot vihata ja Juliani pärast südant valutada. Jumaldasin Barcelonat, mis seekord lehtedelt eriti teravalt ellu ärkas.
Loo detailid olid vahepeal mälus tuhmunud ja ma ei üritanud neid meeleheitlikult meenutada, vaid lasin tegevusel end kaasa kanda. See oli mõnus rahulik kulgemine, mille käigus üht-teist meelde tuli. Panin rohkem tähele taustal läbi käivat sõda ning seda, kui sarnaseks muutusid Danieli ja Juliáni elud. Mäletasin suurt nukrust, aga lõpus valasin ikka pisaraid. Loodan sel aastal lõpuks läbi lugeda Zafóni viimaseks jäänud romaani "Vaimud labürint" mõlemad köited, mis juba ammu riiulis oma aega ootavad.
Laura Ingalls Wilder "Väike maja suures metsas" on esimene raamat klassikalises sarjas, mille autor kirjutas omaenda lapsepõlve põhjal. Kui see ei tule tuttav ette, oled kindlasti kuulnud kolmandast osast - "Väike maja Preerias". Ma ise pole seda ei lugenud ega näinud ja kuna eelistan kronoloogilist järjestust, siis alustasin seda sarja algusest, kus ei ole mingit preeriat, on väike maja paksu metsa sees.
1872, Wisconsin, Ameerika. Laura on 5-aastane tüdruk, kes elas koos ema, isa, vanema õe Mary ja pisikese õe Carriega väikeses hallis palkmajas keset metsa. Asunikuperel leidus iga päev toimetamist. Esmaspäevast laupäevani rabati, et toit laual oleks ja katus peakohal, ning pühapäevad olid jumala päralt. Vahel leidus hetk ka linna või külla sõitmiseks ja pidustusteks.
"Väike maja suures metsas" on huvitav lugemine hoopis teistsugusest ajast ja elust. Laura kogemused on hästi lihtsalt kirja pandud, aga annavad üllatavalt hea ülevaate, milline oli argielu ja millised pidulikumad päevad. Toimetused sõltusid väga valitsevast aastaajast. Suur osa jutustusest keerleb ümber toidu hankimise ja valmistamise - kuidas suitsutatakse talveks liha, kuidas tehakse vahtrasiirupist suhkrut, kuidas suvel tuleb lihata läbi ajada, kuidas metsast leitakse mesipuu, kuidas võetakse ette juustu tegemine. Metsas elamise võluks on naabrid - karud. Neid kohtumisi kirjeldab kirjanik eriti värvikalt. Kindlasti loen sarja edasi!
Clare Mackintosh "Viimane pidu" on kriminaalromaan, milles vana-aastaõhtul mõrvatakse Inglismaa ja Walesi piiril kohalik kuulsus, nii et kahe piirkonna uurijad peavad juhtumit lahendades koostööd tegema. Teos oli minu esmatutvus kirjanikuga.
Tänapäev, Peegeljärv Walesi ja Inglismaa piiril. Cwm Coedi elanikud leiavad uut aastat traditsiooniliselt suplusega vastu võttes järvest hulpiva surnukeha. See on vastaskaldal asuva uusarenduse eestvedaja Rhys Lloyd. Mees ei olnud kohalike seas armastatud, vaid otse vastupidi. Kahtlusaluseid on palju, sest kadunu korraldas oma viimasel õhtul enda pool suure peo, kust terve küla läbi käis. Kuna järv, millest laip leiti, jaguneb Inglismaa ja Walesi vahel, määratakse mõlemast piirkonnast vastutav detektiiv. Ffion Morgan tunneb Cwm Coedi hästi, kuna on seal üles kasvanud. Naine peab juhtumi lahendama ja kandma hoolt, et uurimise käigus ta enda saladused välja ei tuleks. Inglane Leo Brady tahab samuti end tõestada, kuna on ülemuse pilkealuseks.
"Viimane pidu" on huvitavalt üles ehitatud. Vahelduvad olevik ja minevik ja erinevad vaatenurgad. Minevikus liigub aeg esmalt tagurpidi ja hakkab siis tagasi selle saatusliku vana-aastaõhtuni tiksuma. Neil on üks kindel eesmärk - näidata, et igal tegelasel on põhjus Lloydi vihata. Pea kogu küla saab sõna! Mu meelest läks kirjanik veidi üle piiri surnu ebameeldivaks muutmisega. Mehel ei olnud ühtki head ega isegi mitte halli omadust. Lloyd oli läbinisti vastik tegelane. Ma olin valmis uskuma, et ta oma teismelised lapsed tegid talle lõpu peale.
Romaanis on sümpaatne uurijate duo, waleslane ja inglane. Eriti nautisin nende vahelist keemiat. Ma ei ole ammu niimoodi itsitanud, kui sel momendil, mil nad surnukuuris kohtusid. Lloydi surma uurimise kõrvale mahub parajalt Ffioni ja Leo eraelu ning isiklikke probleeme. Naine on kergelt salapärane. Mees on esiti möku, aga areneb loo jooksul kõvasti. Üksiku krimiromaanina oli "Viimane pidu" hea, aga kuna see on uue sarja esimene osa, siis oli veidi imelik. Ma ei kujuta ette, kuidas järgmistes osades sellisele uurijale kaasa elada, kes isiklikes huvides asitõenditega jamab jne. Pigem tekkis huvi teiste Mackintoshi põneviku vastu.
Kõige rohkem meeldisid mulle romaani juures lõbus kokkusattumus alguses ning maaliline tegevuspaik. Kohe ei meenugi ühtki teist loetud raamatut, mille tegevus toimuks Walesis. Peegeljärve ümbruses tahaks isegi elada....more
Allie Reynolds "Kildudeks" on suurepärane põnevik ühest talvehooajast Alpides ja lumelauduritest, kes kohtuvad taas 10 aastat hiljem. Ma ei oskagi öelda, mis mind raamatu poole tõmbas. Enne lugemist ei olnud ma sellest mitte midagi kuulnud.
Tänapäev, Alpid, Prantsusmaa. Milla veetis 10 aastat tagasi ühe hooaja Le Rocher' suusakuurortis lumelauasõitu lihvides ja tipptasemel võisteldes. Talveks mäele tulnud noored nii rivaalitsesid kui sõbrustasid. Juba esimesest päevast saati oli Millal pinnuks silmas Saskia, aga samas pole midagi paremat arenguks kui tihe konkurents. Hooaeg lõppes traagiliselt, kui Saskia suurel võistluspäeval päeval jäljetult kadus ja üks teine sõitja rängalt kukkus. Vahepealsetel aastatel pole nad sidet pidanud, aga kui tuleb kutse mäekeskusesse, naaseb osa vanast kambast: Milla, Curtis, Dale, Brent ja Heather. Hooaeg ei ole veel alanud, nii et kogu kuurort on nende päralt. Lõbusast taaskohtumisest ei tule midagi välja. Kohe alguses tekib segadus, kes kogunemise korraldas, ning üles mäele jõudes kisuvad asjad esiti imelikuks ning siis juba ohtlikuks. On viimane aeg välja selgitada, mis 10 aastat tagasi ikkagi mäel juhtus.
"Kildudeks" võtab fookusesse selle, kui kõrilõikajalik on tippsport, tulvil suuri riske ja ebaausaid võtteid. Raamatus on ka paras inimsuhete segapundar, palju keerulisem kui harilik armukolmnurk. Kolmandaks kihiks on müsteerium - mis juhtus Saskiaga? Selliseid saatanlikke tüdrukuid nagu tema, kellele meeldib piire kompida ja inimestega mängida, olen raamatutes varemgi kohanud. Milla vaatepunkt maalib neiust üsna vastiku pildi, nii et tõesti on võimalik igaüht kahtlustada.
Kõigi nende teemade lahendamiseks on vaja appi võtta kaks ajaliini. Mõlemad olid põnevad, kuigi veidi rohkem paelus mind mineviku rivaalitsemine ja ohtlikud mängud. Allie Reynolds on ise ka tipptasemel lumelauda sõitnud, mis kandub ilusti raamatusse. Mina ei tea sellest alast mitte mõhkugi, aga sportlaste pingetest lugedes meenus kohe iluvõimlemist kajastav põnevik "Sa saad mind tundma". Olevikus on teistlaadi närvikõdi, kui tegelased üritavad aru saada, mis toimub. Autor kasutab suusakuurorti eraldatust loo huvides suurepäraselt ära. Lumine eraldatud ja kasvav ärevus olid nii sarnased Ruth Ware'i põnevikuga "Üks teise järel", et kohati tundsin, nagu oleksin seda lugu juba lugenud.
Ma ei mäleta ühtki teist põnevikku, kus ma iga loopöörde ära olen arvanud. Teiste arvamusi lugedes tundub, et raamat ei olnud äärmiselt etteaimatav, vaid lugu jälgis ilmselt lihtsalt minu loogikat. Kui püss on laval, peab sellest ju millalgi pauku ka tulema. Olin algusest peale kindel ka selles, kes niite tõmbab. Sellest hoolimata oli nauditav lugemine, kuna see pakkus mõnu, et kõik täpselt nii läks, nagu arvasin. Ainuke asi, mida ma ära ei arvanud, oli motiiv. Lõpp oli ühest küljest vaimustav, teisest debüütautorilikult muinasjutuline. See (view spoiler)[me-pole-kümme-aastat-sõnagi-vahetanud-aga-ma-armastan-sind-ikka (hide spoiler)] pani silmi pööritama.
Loading...
