|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
my rating |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 9789949661855
| 3.85
| 573
| 1989
| 2020
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
not set
|
not set
|
May 18, 2023
|
Hardcover
| |||||||||||||||||
| 9789949688913
| 4.12
| 1,250
| Aug 04, 2020
| Feb 2023
|
it was amazing
|
Kaks aastat tagasi lasin ma vahetada ära oma maja vöö (kui ma õigesti aru sain, on see see esimene ristpalk, mis vundamendile toetub), sest sipelgad o
Kaks aastat tagasi lasin ma vahetada ära oma maja vöö (kui ma õigesti aru sain, on see see esimene ristpalk, mis vundamendile toetub), sest sipelgad olid vana kahest kohast läbi närinud. Kätt südamele pannes, ma pean end keskonnasäästlikuks ja -sõbralikuks inimeseks, kuid peale selle palgi nägemist heitsin sipelgatele kinda. Alternatiivi ei olnud, nad sõid minu maja! Proovisin kõike nagu KÕIKE, rahvatarkustest ja käsimüügikeemiast tuttavalt teadlaselt saadud kotitäie mürgini. Minu tegevuse tulemusena on mul veel sellelgi aastal poole meetri laiune muruvaba tsoon ümber kogu maja – lihtsalt ei kasva midagi, loodan, et kunagi hakkab. Ja sipelgad, nad ei kadunud ära isegi mitte korraks. Ameerika mürmekoloog ja loodusteadlane ning Harvardi ülikooli emeriitprofessor Edward O. Wilson kirjutab oma raamatu sissejuhatuses järgmist: “Kõige sagedasem küsimus sipelgate kohta on: “Mida ma peaksin tegema nendega, kes elavad mu köögis?” Minu vastus on: astu ettevaatlikult, hoia neid pisikesi elusid. /—/ Soovitan köögis elavate sipelgatega sõlmida sõprussuhteid. Anna neile süüa, /—/. Sipelgatele meeldib eriti mesi, suhkruvesi, purustatud pähklid ja tuunikalakonserv. ” (lk 8) Noh … Mis mulle kohe alguses selle raamatu juures meeldis, oli see, et teadlane kirjeldas, kuidas ta üldse sipelgate uurimiseni jõudis. Ja veel enne arusaamiseni, et just nimelt loodusteadused ja putukad on need, mis teda kõige rohkem huvitavad. Teekond, eriti selle algus, kujunemine liblikaid püüdvast poisikesest maailmakuulsaks teadlaseks. See on mu meelest alati hästi huvitav, et mis on need ajendid või tõukejõud või … Kui üks teadlane kirjutas ükskord ühes artiklis: “…, et taimi uurida on väga mõnus, sest nad ei hammusta, ei situ ega jookse eest ära. Kolm kuldset omadust. Muudkui mine ja peesita niidu peal päikese käes ja teadus tuleb.” (Lauri Laanisto “Taimsusest ja taimeseisunditest,” Vikerkaar 7-8/2020 lk 106), siis see tundub täiesti arusaadav. Sipelgate, kes pole isegi kiisud, valimine kõige muu elava hulgast mulle nii mõistetav ei ole. Raamatu pealkiri on ses mõttes täpne, et ülejäänud raamat koosnebki lugudest sipelgate maailmast, millest kokkuvõttes tekib arusaam sipelgate mitmekesisusest. Kirjeldatakse sipelgaid, kes elavad erakordselt kuumas või külmas keskkonnas, sipelgaid, kes peavad loomi või kasvatavad endale seeni, sipelgad, kes on nagu kalad või buldogid, lehelõikaja-sipelgad jne. Võimalik, et autori eriline sümpaatia kuulub leegionäärsipelgatele, kellest ta räägib korduvalt ja mitmes peatükis. Leegionäärsipelgad on huvitavad peamiselt selle poolest, kuidas nad pidurdamatult uusi territooriume vallutavad ning see, et nende vastu ei aita isegi pestitsiidid. Sipelgaid on väga palju. Teada on umbes 15 000 liiki sipelgaid, kuid arvata on, et palju liike on veel täiesti kirjeldamata. Lugudes kirjeldatakse erinevate sipeldate käitumist ja iseärasusi. Raamatus olevad illustratsioonid aitavad paremini hoomata, mille poolest siis täpselt ühed või teised kolmandatest ja neljandatest erinevad. Lisaks räägib autor ühte koma teist ka oma ekspeditsioonidest erinevatesse maailma paikadesse. Selles, kuidas ta ühte või teist liiki otsis või uuris, oma õnnestumistest või mitte nii väga õnnelikest juhtumitest. Ühes peatükis kirjeldab autor põhjalikult sipelga perede ülesehitust ja elutsükli peamisi etappe. Paaris teises räägib sellest, kuidas sipelgad üksteisega suhtlevad (mh on autor püüdnud sipelgatega sipelga keeles suhelda ja mingil määral see tal ka õnnestus) ning kuidas nad tajuvad ümbritsevat maailma. Raamat on kerge lugeda ja mõista, ei mingeid lohisevaid teooriaid või pikki katsete kirjeldusi. Kokkuvõttes mõnus ja huvitav, tundus, et nt minule täpselt paras – ma palju põhjalikumalt ei olekski viitsinud. Samas sain teada terve rodu uusi ja huvitavaid fakte ja tunnen isegi, et vaatan sipelgaid täna hoopis teistmoodi kui eile. Leplikumalt. Üldse, mind on alati lihtne nö ära osta sellega, kui asjast rääkiva inimese jutust õhkub siirast huvi ja armastust teema vastu ja siin on seda kuhjaga, pmts räägib ju autor oma elutööst. Kui üldse midagi kripeldama jäi, siis autori raamatus korduvalt esitatud väide, et sipelgad on väga targad, planeedi tõelised peremehed. No olgu, et suhtlevad feromoone eritades, aga veel? Ma oleks tahtnud lugeda veel mõnda konkreetset põhjendust. A, ja sellest, kuidas sipelgatest lahti saada, ei ole raamatus sõnagi, konkreetselt mitte ühtegi. Samas on see ka kuidagi arusaadav – tegemist ei ole ulmeraamatuga. “Kui palju sipelgaid praegu maailmas inimeste kõrval elab? Väga umbkaudne pakkumine on 10 astmes 16 , mis on 10 000 triljonit ehk umbes miljon korda rohkem kui inimesi. Et ühe sipelga mass jääb ühe ja kümne milligrammi vahele (üks miljondik inimese kaalust), jõuame hämmatava järelduseni , et kõigi maailma sipelgate kogumass võrdub umbes inimeste kogumassiga.” (lk 63) On tõesti hämmastav. ...more |
Notes are private!
|
1
|
not set
|
May 09, 2023
|
May 09, 2023
|
Hardcover
| ||||||||||||||||
| 8498193427
| 3.92
| 41,785
| 1937
| 2005
|
it was amazing
|
Lapsena ma arvasin, et Aafrika on asustamata. Kauge, muinasjutuline, kummituslik. Mõõtmatud rohelised džunglid, kus luusivad majesteetlikud lõvid ja k
Lapsena ma arvasin, et Aafrika on asustamata. Kauge, muinasjutuline, kummituslik. Mõõtmatud rohelised džunglid, kus luusivad majesteetlikud lõvid ja kollased jõed täis hiiglaslike krokodille. Piiritutes savannides kappavad kaelkirjakud, sebrad ja kõik need teised loodusfilmides nähtud tundmatud sarvilised. Isegi sõna „Aafrika“ kõlab kuidagi, üheaegselt nii köitvalt kui ähvardavalt. Metsad ja mäed, sinine taevas ja eksootilised loomad … Elu nagu Kivirähki jutustuses „Kuidas elevant endale londi sai“. Lugenud ma Aafrikast väga palju ei ole ja see, mida olen (nt viimase mõne aasta jooksul LR sarjas ilmunud), mõjuvad mulle kuidagi masendavalt. Isak Dinesen on Karen Blixeni üks paljudest kirjanikunimedest. Karen Blixenil on õnnestunud kirjutada Aafrikast sellise armastusega, et tahes tahtmata tekib soov näha ja sisse hingata … pikale veninud vihmaootusest värelevat õhku või seda, kuidas lõhnavad õisi täis kohvipõõsad; astuda palja jalaga maale, mis on nii erinev; kuulda lõvide möirgamist või vee äärde koguneva karja kapjade plaginat. Otsida jões koolmekohta või süveneda piiritutesse väljadesse. Aafrika on kontrastide maa, täis leppimatuid vastasseise ja uskumatut harmooniat. Vabadus, omanäolisus ja inimese ja looduse hämmastav ühisust. Kuu oma tsüklitega on kordi tähtsam, kui kell ja seda isegi siis, kui see on vana saksa-aegne seinakell, millest hõbedane kägu igal täistunnil välja lendab. Sõnu seal ei loobita ja ajal on hoopis teistsugune mõõde. Kaks välja löödud hammast võivad mõjutada sündmusi, mis juhtuvad 10 aastat hiljem. Somaalased, kikuiad ja masaiad. Ainult seal võib näha oma koduhoovis ahvinahast kasukat kandvat suursugust hõimupealiku või kuulda otse voodisse ngomat, suurt tantsupidu, kust võtavad osa nii roosa kriidiga end hõõrunud noored, kui kiilakaks aetud peadega hambutud vanad. Ja nuusktubakat jagatakse kõigile ja lapsed saavad suhkrut. Kirjanik Karen Blixen (1885 – 1962) on sündinud Taanis nö heal järjel olevas peres. Abiellus sugulasest paruniga ning reisis koos temaga Keeniasse. Seal, Ngongi küngastiku jalamil, asutasid nad oma kohviistanduse. Perekonnaelu osutus õnnetuks. Mees pettis Karenit Masai hõimu naistega ning nakatas süüfilisse. Tulemusena jäi Karen lastetuks, mis oli üks tema elu suurimaid õnnetusi. Abielu lahutati. Karenist sai kohviistanduse ainuomanik, ta on sealse maa ja rahvaga kokku kasvanud, õppinud ära suahiili keele, peab Aafrikat oma koduks ega mõtlegi ära sõita. Lisaks kõigele muule leiab Karen Aafrikast nö eluarmastuse. Inimese, kes armastab Aafrikat sama palju kui tema, kuid lendamist üle kõige. Leiab ja kaotab, matab mäe jalamile. Ja temaga koos ka killuke enda südamest. Ilus ja traagiline lugu. Kuid see pole raamat Kareni perekonnast või meestest. See on millestki palju tähtsamast. Sellest, kuidas noorest naisest sai isiksus. Kuidas tema vaim karastus ja usk endasse kasvas. Sellest kuidas tal õnnestus saada nö „omaks“ uhketele ja traditsioone austavatele kikuiadele, inimestele, keda ta kirjeldab kui endaga peaaegu võrdseid (see „peaaegu“ on tekstis kohati tajutav, kuid mitte häiriv, eks aega ja tiitlit tuleb ka arvesse võtta). Uutele ideedele avatud, igasugusteks ootamatusteks valmis, lõbujanuliste ja suhtlemisaltide kikuiadega, kes on samal ajal ka laisad, kahtlustavad, tänamatud, kavalad ja erakordselt küünilised, ei ole parunessi sõnul lihtne sõbraks saada. Temal see õnnestus, sest ta mitte ainult ei juhtinud kohviistandust, vaid oli ka kohalikele arstiks ja isegi kohtunikuks nende tülides. Samuti oli Karen nö vahemeheks pärismaalaste ja koloniaalvõimude vahel. Mh esitas ta Briti koloniaalvõimudele terve programmi reformidest, mis tema nägemuse kohaselt tuleks Keenias ette võtta, mh osas kuidas parandada erinevast rassist inimeste omavahelist läbisaamist. Elas kohalikega koos ja nendele kaasa. Karen viibis Aafrikas 1914 – 1931, „Aafrika äärel“ kirjutas peale Taani naasmist. Ühest süžeed raamatul pole, raamat koosneb erinevatest tõestisündinud lugudest ja meenutab kõige enam päevikut. Väga isikliku, mõtliku, emotsionaalset kuid mitte hüsteerilist. Detailset, kuid mitte eriti täpset, sest kirjutatud tagant järele ja mälu järgi. Raamatu järelsõna ütleb, et ilustatud, sest tagantjärele näivad asjad ilusamatena kui nad tegelikult oli. Kohalike elu ja olu, nende tavad ja kombed, meeldejäävamad kohtumised, sh külla sõitnud või eksinud inimestega. Karen on terane ja uudishimulik loodusvaatleja, nii sisaldab raamat päris palju looduskirjeldusi ja lugusid loomadest ning need lood on mu meelest kõige köitvamad. Südamlikud ja samas liigse ninnu-nännutamiseta. Nt räägib Karen, et kui ta Aafrikasse saabus, armastas ta jahil käia, kus loomi tapeti ka lõbu pärast, kuid olles seal looduse ja loomade keskel juba mõnda aega elanud, loobus ta jahil käimistest ja loomade lõbu pärast tapmisest. Tappis üksnes, kui muud võimalust polnud (nt kui lõvid kohalike karja kimbutasid vms). Meeldis. Raamatu järgi on tehtud ka film, “Out of Africa” (1985), mida mina veel näinud ei ole. “Mombasa sadamas seisis kojusõidu ootel roostes Saksa kaubaaurik. /—/ Tekil seisis kõrge puukast ja üle kasti ääre sirutus kaks kaelkirjakupead. /—/ Kaelkirjakud pöörasid õrna pead siia-sinna otse kui üllatunult, ja üllatunud võisid nad ka olla. Nad polnud varem merd näinud. Ahtas kastis oli neil vaevalt ruumi seista. Maailm oli korraga ahenenud, muutunud ja nende ümber sulgunud. Nad ei saanud teada ega kujutleda alandust, , mille poole nad teel olid. Nad olid uhked ja süütud olevused, suurte tasandike õrnad teldrid; neil polnud vähimatki aimu vangipõlvest, külmast, lehast, suitsust ja kärntõvest ega kohutavast tülpimusest maailmas, kus iial midagi ei juhtu. /—/ Kas unistavad kaelkirjakud eelolevatel pikkadel aastatel mõnikord kaotatud kodumaast? Kus on nad nüüd, kuhu on nad kadunud: rohi ja astelpõõsad, jõed ja veesilmas ja sinised mäed? Kõrge sulnis taevas tasandike kohal on tõusnud ja pagenud. Kuhu on läinud teised kaelkirjakud, kes olid nende kõrval, kui nad teele asusid ja üle lainja maa traavisid. Nad on maha jäetud, kõik on läinud ja ei tule vist ealeski tagasi. /—/ Hüvasti, hüvasti, soovin, et sureksite teel, teie mõlemad, et kumbki väike üllas pea, mis on praegu Mombasa sinise taeva taustal üllatunult üle kasti ääre küünitunud, ei peaks ihuüksi ringi vaatama Hamburgis, kus keegi ei tea midagi Aafrikast.” (lk 190 – 191) ...more |
Notes are private!
|
1
|
Apr 24, 2023
|
May 07, 2023
|
Apr 24, 2023
|
Hardcover
| ||||||||||||||||
| 3.60
| 201,495
| Oct 1962
| 1993
|
really liked it
|
1962. a kirjutatud düstoopia tunnuseid eviv alternatiivajalooline lugu. Peamiselt toimub tegevus maailmas, kus II maailmasõja võitis natsistlik Saksam
1962. a kirjutatud düstoopia tunnuseid eviv alternatiivajalooline lugu. Peamiselt toimub tegevus maailmas, kus II maailmasõja võitis natsistlik Saksamaa ja tema liitlane Jaapan. Nõukogude Liit okupeeriti 1941, USA kapituleerus 1947. Sakslased ja jaapanlased jagasid maailma ära ning valitsevad nüüd seda (üksteist suuremal jaolt usaldamata). Meeletu hulk juute ja slaavlasi on hävitatud. Idapoolkeral toimuvast räägitakse vähe, mainitakse üksnes, et elujäänud slaavlased on pagendatud kuhugi Aasiasse, kus nad metsistusid, sõidavad eeslitega ja peavad jahti vibudega. Sakslased, seevastu, on vägagi edumeelsed, on mh vallutanud ka Kuu ja Marsi ning (miks??) kuivatanud Vahemere. Jaapanlasi kujutatakse raamatus kultuursemate, intelligentsemate ja pehmemate valitsejatena kui sakslasi. Suures plaanis on kõik sher schön. Rassiküsimused on lahendatud, Ukraina viljakad põllud nisu täis külvatud, maailmakaart on veidi ümber vormistatud, mõned kohanimed on vahetatud, kuid üldiselt on kõik ära tuntav ja erilist dešifreerimist ei nõua. Isake Hitler paneb kõrvad pea alla, natsiladvik pureleb võimu pärast. Kuid ajad on üldiselt rahulikud, nagu ma aru saan, sõda ei ole, inimesed elavad, töötavad ja loovad perekondi. Vaid üksikud spioonid ajavad taga üksikuid juute või muid valitsusevastaseid … „Nagu ma aru saan“ sest tekst on napp ja samas tihe, vaat, et kuskil piiri peal, infot väljastatakse konteksti mõistmiseks hädapärane miinimum ja mitte kriipsugi rohkem. Mingist ühte peamist tegevusliini raamatus pole, on mitu ristuvat ja kõik nad on süžee seisukohalt samavõrd tähtsad. Samas pole ka süžee teab mis eepiline. Kõik süžee liinid lõpevad kohas, kus kõik alles algab. Ükski tegevusliin ei jäänud õhku. Iga tegelane, olles läbi tulnud temaga juhtunud loost, muutus. Ja tegelasi, kes kõik on omavahel tihedalt seotud, on rohkesti: Jaapani diplomaat, vanakraamipoe pidaja, end natside eest varjav juut, judo treenerist naine, saksa luureohvitser ja palgamõrvar, kirjanik, kes kirjutas alternatiiv-ajaloolise romaani sellest, et Saksamaa kaotas sõja … Võimalik, et stiil ongi loo kõige tugevam külg. Kui mul palutaks lugu lühidalt ümber jutustada, siis … siis oleksin päris hädas. Sest midagi justkui ei juhtunudki, samas justkui ikka juhtus ja mitte vähe. Ainult, et enamasti juhtus see tegelaste peades ja see on hästi huvitav. Lisaks, tervelt kolm reaalsust: esimene on ülal kirjeldatu, see, milles enamuse ajast raamatu tegevus toimub (II MS võitsid sakslased ja jaapanlased). Teine on nö meie reaalsus (II MS võitsid venelased + nende liitlased, ameeriklased ja britid), üks raamatu tegelane mediteerides ootamatult satub korraks siia/ sellesse. Ja kolmas reaalsus (II MS võitsid ameeriklased ja britid) on siis kujutatud alternatiivajaloolises romaanis nimega „Rohutirtsude nuhtlus“, mille kirjutas Hawthorne Abendsen – üks romaani „Mees kõrges lossis“ tegelastest. Romaan „Rohutirtsude nuhtlus“ on keelatud raamat ning kirjanik varjab end võimude eest. Tegelased triivivad nende kolme reaalsuse vahel, elavad oma elu ja juhtumisi. St, see, et alternatiivajaloolises romaanis räägitakse alternatiivajaloolisest romaanist (st, raamat raamatu sees) on väga lahe ja natuke ikka pöörane ka. Sellele tuleb mõelda aeglaselt, muidu läheb sassi. Tegelikult on raamatus veel teinegi raamat, monumentaalne on „Yijing“ ehk „Muutust raamat“. Vana – Hiina nö philosophische Tradition, milles järgi (umbes) valge muutub mustaks, yang saab yiniks, situatsioon muutub vääramatult oma vastandiks. Seda raamatut kasutavad „Mees kõrges lossis“ raamatu tegelased ennustamiseks ja otsuste tegemiseks. Mis on ka veidi pöörane ja ega ma rohkem ei oskagi, mulle tundub, et mida rohkem ma praegu kirjutan, seda segasemaks lugu läheb, samas lugedes justkui nii keeruline ei olnud ...more |
Notes are private!
|
1
|
not set
|
Apr 24, 2023
|
Apr 24, 2023
|
Paperback
| |||||||||||||||||
| 4.22
| 23
| unknown
| Mar 2023
|
liked it
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
Apr 15, 2023
|
May 07, 2023
|
Apr 15, 2023
|
Paperback
| |||||||||||||||||
| 5.00
| 2
| 1897
| 1923
|
it was amazing
|
Kui Norra teadlane, polaaruuria Fridtjof Nansen (1861 - 1930) otsustas korraldada uurimisretke Arktikasse, seejuures lastes külmuda oma laeval Põhja-J
Kui Norra teadlane, polaaruuria Fridtjof Nansen (1861 - 1930) otsustas korraldada uurimisretke Arktikasse, seejuures lastes külmuda oma laeval Põhja-Jäämere jäässe, nimetati teda hulluks. Varasemalt olid polaaruurijad püüdnud korraldada oma ekspeditsioone liikudes võimalikult maismaa ligi. Ja seda igati loogilisena näival põhjusel. Kui juhtub, et laev jääb jääse kinni või saab vigastada, on meeskonnal võimalik laevalt maale lahkuda. Vaatamata igat sorti kriitikale jäi Nansen endale kindlaks. Ta leidis on ideele pooldajad ja rahastuse ning lasi ehitada täiesti uut moodi laeva, mille nimeks sai "Fram". ""Fram´i" nina, pära ja kiil, kõik sai ümmarguseks tehtud, et jää kusagil püsi ei leiaks. Laeva küljed olid kolmest paksust plangikorrast kõige paremast puust, mis seestpoolt muidugi igal võimalikul viisil tugetud said, nii et sõiduriist seest välja nägi kui ämbliku võrk palkidest, tugidest ja taladest ja endast peaaegu ühtainsat kokkukuuluvat massi kujutas. Eluruumid said nii ehitatud, et nad külmast välisseinast magamisruumide läbi lahutatud ja peale selle mitmekordsete linoleumi-, vildi-, korgi-, ja puuvooderduste läbi üleliigse jahtumise vastu kaitstud olid." (lk 5) Nansen valmistus ekspeditsiooniks kolm ja võib ju arvata, et pikka, aastat ja seda väga põhjalikult. Lisaks täiesti erilisele laevale oli ka selle varustus erakordne. Kasutati kõige kaasaegsemat tehnikat (isegi eksperimentaalset, nt tuulegeneraatorit, mis tootis elektrit) ja isegi toidu tagavara on komplekteeritud teaduspõhiselt. Samas, selga ei keeratud ka traditsioonilistele teadmistele, mida norrakad, olles sajandeid elanud sisuliselt polaaröö vahetus läheduses, nii või teisiti evisid. "Framil" oli kõik vajalik ekipaaži mugavaks äraolemiseks autonoomselt kuni viieks aastaks. Lõpuks oli kõik valmis ja "Fram" koos Nanseni ja veel üheteiskümne polaaruurijast vägilasega asus teele ning juba paari kuu pärast külmus õnnelikult jääse. St, Nanseni tolle aja kohta täiest novaatorlik ja võimalik, et geniaalne idee seisnes selles, et lasta laeval külmuda jäässe ning triivida siis ühes jääga Põhjapooluse suunas. Kui kõik eelmised ekspeditsioonid võitlesid jääga, siis Nansen sai aru, et kogu Arktika jää vastu ei saa ja milleks üldse. Selle asemel, et loodusega võidelda, otsustas ta loodust ära kasutada. Nimelt uskus tema, et Põhja-Jäämeres on hoovus, mis jääd liigutab ja kuigi ta eksis pisut hoovuse liikumise suunas, hoovus oli, jää liikus ning sellesse külmunud "Fram" sellega koos. Selge see, et ega see jääga koos triivimine eriline kihutamine polnud. Kuid vaatamata sellele ja kätte jõudnud polaarööle valitses laeval täielik hyyge. Teadlased mõõtsid vee sügavust ja jää paksust, õhutemperatuuri ja ilmselt kõike, mida seal veel mõõta sai. Ja kui mõõta enam üldse midagi polnud või mõõtmisest ära väsisid, siis kohendasid varustust, käisid jääpangal jalutamas ja jahil, mängisid lauamänge ja lugesid raamatuid ("Framil" oli biblioteek!). Kuid Nansen ei saanud ikka rahu. Olles mõistnud, et hoovus ei vii "Frami" Põhjapoolusele ning veendunud, et laev peab vastu ja jää seda kannab, otsustas lahkuda laevalt ning vallutada see jalgsi. Ma arvan, raamatus ta ütleb, et eesmärk oli liikuda nii kaugele põhja kui võimalik. 14.03.1895 lahkub Nansen koos Hjalmar Johanseniga laevalt. Mehed liiguvad suuskadel, varustus on kelkudel ja neid veavad koerad. St, veavad, kus saavad, liigutakse aeglaselt ületades kuhjunud jääd, ohtlike jäälõhesid ja iseennast. Kelguekspeditsioon oli karm, nii mehed kui koerad marssisid oma võimete piiril või isegi üle selle. Jää ei olnud tasane, kelgud läksid ümber, üle kuhjunud jää tuli varustust konkreetselt seljas tassida jne. Ilm ei hellitanud, kohati alla -50, meestel olid vaid riided, nahast karvased magamiskotid ja siidist telk. Söök ja koerad hakkasid otsa lõppema. Olles jõudnud põhja laiuseni 86° 14' (kaugemale, kui ükski inimene varem), otsustas Nansen tagasi, kodu poole pöörata (tulenevalt jääoludest edasi polnud enam võimalik minna). Kolm pikka kuud kõndisid mehed enne kui maismaani jõudsid kuid ega kannatused sellega veel otsa ei saanud. Maismaani jõudes (06.08.1895) leevenes olukord toidu osas - merilõvid olid rasvased ja neid oli palju, kuid täiesti uue ohuna ähvardas nüüd mehi ka oht ise ära söödud saada ja seda jääkarude poolt. Karusid oli palju, merilõvisid oli raske veest kätte saada ja üleüldse, polaaröö hakkas uuesti kätte jõudma. Nansen ja Johansen said aru, et enne kevadet nad edasi minna ei saa ning hakkasid tegema ettevalmistusi talve üle elamiseks. Millest ehitada maja, kui sa asud kusagil Arktilises ookeanis keset tühja, tuultele avatud, üksnes jääd ja jääkarusid täis asustamata saart? Mehed kaevasid endale koopa, kasutasid kive, milliseid suure vaevaga maapinnast lahti kangutasid. Kõige suuremaks probleemiks osutus katus. Selle nad tegid ühest leitud roikast ja morsanahkadest. Ja talvitusid seal siis. Keetsid karuliha, (ainult, muud ei olnud), magasid ja unistasid kuivadest riietest ja kakaost. "Kolmapäeval, 8. jaanuaril. Eile õhtul puhus tuul saani, mille küljes meie termomeeter oli, nõlvakust alla. Tormine ilm väljas - vihane tuul, mis peaaegu hinge kinni paneb, niipea kui pea välja pistad. Me lamame siin ja katsume magada, aega ära magada. Alati ei lähe see aga mitte korda. Oo, need pikad uneta ööd, kus sa ennast ühe külje pealt teise peale keerad, jalad üles tõmbad, et neid natuke soojendada, ja terves ilmas ainult üht soovid - und!" (lk 95) "Laupäeval, 1. veebruaril. On imelik olemine terve talv läbi maa-aluses onnis lesida ilma et sul midagi oleks, mille külge kätt panna. Kuidas igatsesime raamatu järele! Kui kena paistis meile elu "Fram´il", kus terve biblioteek oli! Kõik, mille üle meil tõesti rääkida olnud, oli juba ammugi põhjalikult läbi jahvatatud ega olnud tõepoolest mitte palju mõtteid ühistes huvides, mida me veel vahetanud polnud. Pealõbu, mis meile veel jäänud, oli vastastikku kirjeldada, kuidas me endile järgmisel talvel kodus kõige selle eest tasuda tahtsime, mis siin puudus. Me tundsime kuidas me lõpuks õppinud olime kõiki elu varasid hindama, nagu söök, jook, riided, kingad, maja, kodu, head naabrid jne." (lk 95 - 96). 21. 07.1893 lahkus "Fram" Vardö sadamast, 14.03.1895 lahkusid Nansen ja Johansen "Framilt" ning alustasid oma saaniekspeditsiooni, 08.04.1985 jõudsid põhjalaiuseni 86° 14' , 06.08.1895 jõudsid Franz Josephi maale, 19.05.1896 lahkusid Nansen ja Johansen oma talvekorterist, 17.07.1896 kohtusid inglaste ekspeditsiooniga, 13.08.1896 jõudsid tagasi Norrasse. Kümmekond päeva hiljem saabus ka "Fram". Ekspeditsioon õnnestus, Nansenist sai Norra rahvuskangelane. See raamat on Nanseni ekspeditsioonipäeviku katked. Nappidesse märkmetesse on mahtunud üsna palju. Olme, ilma ja jääolud, aga ka palju mõtisklusi ja tundmusi. Nii praktilise inimese puhul nagu Nansen seda olema pidi, on isegi kuidagi ootamatu lugeda virmaliste kirjeldusi, kaunilt kõlavast lindude laulust, merilõvi silmadest, mis eluks ajaks meelde jäävad jms. Kõik see huvi ja armastus, soe ja uudishimulik suhtumine kõige elava ja mitte elava vastu. Nappus ja siirus. Rõõm, kahtlused ja kõhklused, sentimentaalsus, emotsionaalsus, väsimus, valu ja pettumused. Selgelt loetavad meeleolude kõikumised ja vaatamata kõigele - kustumatu lootus. See kõik muudab ta muidugi erakordselt sümpaatseks ja inimlikuks. Puhas nauding, kindlasti kõige parem raamat, mis ma sel aastal lugenud olen. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Mar 20, 2023
|
Mar 26, 2023
|
Mar 20, 2023
|
Hardcover
| |||||||||||||||||
| 0670026638
| 9780670026630
| 0670026638
| 4.05
| 110,988
| Mar 11, 2013
| Mar 12, 2013
|
it was amazing
|
Raamat algab Ameerika päritolu jaapani koolitüdruku Nao Yasutani päeviku sissekandest. Nao isa ja ema kolisid kunagi Ameerikaase, kus Nao isa, Haruki
Raamat algab Ameerika päritolu jaapani koolitüdruku Nao Yasutani päeviku sissekandest. Nao isa ja ema kolisid kunagi Ameerikaase, kus Nao isa, Haruki nr 2 (kelle prototüübiks on osaliselt Hugh Everett III), tegutses edukalt IT-valdkonnas. Noorel perel läks hästi, kuni korraga enam ei läinud. Head ajad lõppesid ning saabunud majanduskriisiga kaasnenud finantsprobleemide (aga mitte ainult ja see on loo seisukohalt oluline) tõttu kolis nüüd juba kolmeliikmeline perekond tagasi Jaapanisse. Californias sündinud 16-aastase Nao jaoks on selline elumuutus vaevutalutav. Hoopis teine kultuur, koolikius, suitsidaalne isa ja ületöötanud ema. Otsides tekkinud olukorrast väljapääsu hakkab Nao päevikut pidama. Tüdruk kirjutab üles kõik oma muljed ja mõtted, mh selle, mida budistlikst nunnast vanavanaema Jiko talle oma elust, veendumustest ja ümbritsevast maailmast räägib. Raamatu teine oluline süžeeliin räägib enam mitte väga noorest abielupaarist, Ruthist ja Oliverist. Ruth on kirjutamiskrambi käes vaevlev kirjanik (tõenäoliselt kirjaniku prototüüp), tema mees Oliver on pensionipõlve pidav loodusteadlane. Paar on kolinud Kanada lääneranniku väikesele ja vaiksele saarele Oliveri terviseprobleemide tõttu. Perekonda kuulub veel kass nimega Schrödinger, keda pererahva hellitavalt Pestitsiidiks kutsub. Ühel päeval leiab Ruth merest randa uhutud koti, mille sees on Hello Kitty toidukarp, mõned kirjad, II maailmasõja aegne käekell ning Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas”. Lähemal uurimisel selgub, et raamat ei olegi raamat. Vana raamatu kaante vahele on meisterdatud päevik, mille autoriks on Nao Yasutani. Jaapanist pärit ameeriklanna Ruth valdab jaapani keelt ning süveneb päevikusse, lugedes aeglaselt ja metoodiliselt, mh oma mehele ette lugedes või jutustades. Võiks ju arvata, et millest üks koolitüdruk siis kirjutab. Lemmikseebikast ja poistest? Aga ei. Nao päevikust koorub välja tõeline tragöödia. Ruth Ozekil on õnnestunud erakordselt hästi kirjeldada teismelise tüdruku sisemaailma, kogu selle keerulisust, heitlike mõtteid ja tundeid, nii vaimseid kui kehalisi läbielamisi. Ja samasuguse täpsuse ja põhjalikkusega ka Naomile ühel või teisel moel lähedaste inimeste omailmu. Nao vahendusel on päevikusse põimitud mh üks väga eriline lugu Jiko vanemast pojast, filosoofiatudengist, kes mobiliseeritakse II maailmasõtta ning treenitakse seal kamikazeks. Osad, mis räägivad Ruthi ja Oliveri, aga ka nende naabrite ja tuttavate elust nn “surnute saarel”, on samavõrd õnnestunud. Need peatükid on täis argielulisi detaile, kuid ei jää Naomi päevikutele alla, kõik on huvitav ja elus. Minu eriline sümpaatia kuulub loomulikult kassile. Vormi poolest on see üsna lihtne lugemine. Peatükid on lühikesed, kõigest mõne lehekülje pikkused ning Ruth ja Nao räägivad kordamööda. Kõik teised raamatu tegelased räägivad läbi Ruthi või Nao. Aga see teemade ring ja kompositsioon. No on see vast peenike pits! Kolm huvitavat naist: nunnast vanaema Jiko, kirjanik Ruth ja tüdruk nimega Nao. Vaatamata sellele, et naised esindavad erinevaid põlvkondi, on nende vahel miski ääretult tugev side. Eriline vaade maailmale. Kui Ruth toimetab käesolevas hetkes, siis Nao päevikus kirjeldatu on minevik, lähemalt ja kaugemalt. Loo tegevus toimub kolmes erinevas riigis (Kanada, Jaapan ja Ameerika) nii kaasajal kui minevikus. Kaasaegne Jaapan ja pisike Kanada saar, II maailmasõja aegne Jaapan, 11. septembri aegne New York. Globaalsed katastroofid on avaldanud tugevat mõju kõigi kolme naise elule ja on huvitav lugeda, kus üks või teine sel või teisel ajal viibis ja mida seejuures tundis, mida ta sellest kõigest arvas ja kuidas see teda hiljem mõjutas. Põlvkondade järjepidevus ja karmilised sidemes: ühed ja samad sündmused korduvad Yasutani perekonnas põlvest põlve. Jiko II maailmasõtta jaapanlaste poolt mobiliseeritud poeg, tema läbielamised sõjaväe õppekeskuses ja kuidas ta ei murdunud. Jiko lapselaps, Haruki nr 1 vennatütar ja Haruki nr 2 tütar kaasaegses jaapani koolis – sama kohutavad ja julmad mängud. Vahega, et kaasaegses maailmas on lisaks julmuritele veel üks kannatusi põhjustav allikas – Internet. Kõigele lisaks veel tsunami ja Fukushima, kvantmehaanika ja budism, julmus, andestamine, meeleheide ja lootus, kalad, kassid ja varesed. Loo lõpp pöörane ses mõttes, et keerab kõik pea peale ja paljud seni arusaamatuks jäänud asjadest muutuvad mõistetavaks … kuid mõtestamiseks ikkagi keerulisteks … Tohutult armas ja tark raamat. Ajast ja ökoloogiast (mitmes erinevas mõttes) ja siis veel sellest, et kõik on kõigega seotud, ükski inimene ei ole saar. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Mar 17, 2023
|
Apr 10, 2023
|
Mar 17, 2023
|
Hardcover
| ||||||||||||||
| 3.73
| 7,116
| 2006
| 2009
|
liked it
|
Düstoopia tegevus toimub tuleviku Venemaal. 19. sajandisse (tsaar – isake, tsaari ihukaitsevägi e opritšna, rahvariided, kirikud ja tarekesed) taassün
Düstoopia tegevus toimub tuleviku Venemaal. 19. sajandisse (tsaar – isake, tsaari ihukaitsevägi e opritšna, rahvariided, kirikud ja tarekesed) taassündinud Venemaal, kui nüüd täpne olla. Seejuures, teatud tehnilise progressi ilmingud (iphone, lennukid) on säilinud, võimalik, et üksnes tegelaste ja autori mugavuse tarvis. Jutustus räägib ühe karismaatilise oprišniku, Andrei Komjaga, ühest päevast. 86 400 sekundi jooksul tuleb sel tsaari teenistujal viia läbi ühe õnnetu kaupmehe kinnipidamine, põletada maha tema maja, vägistada tema naine, lennata (selleks see lennuks siis, eksole) Siberisse, et ajada seal korda äriasjad Hiina partneritega, kohtuda tsaariga ja tema ekstsentrilise ning liiderliku naisega, võtta vastu narkos makstav pistis mingilt baleriinilt, võtta osa ametkondlikust õhtusöögist ning seejärel, juba valitud kolleegide oluliselt kitsamas ringis, pidada maha saunaorgia vahepeatustega psühhoaktiivsete ainete manustamisele. Ja ongi õhtu käes, palju sa hing siis jõuad, eksole. Sorokin kahtlemata valdab sõna, tekst on dünaamiline, lugemine läheb ruttu. Mingisugust erilist süžeed ei ole, selle asemel eelistab autor kirjeldada erinevaid tegevusi, ju lootuses šokeerida (ihunuhtluse läbiviimis, vägistamisi, narkopidu, saunaorgiat (kui keegi teab, kuidas see pilt nüüd peast välja saada, võiks öelda)). Ja pmts, ma nagu ei olegi vastu. Ainult et see, nagu kusagil blogis öeldi, tare tarekese stiil – see mulle ei sobi. Ja ammugi ei sobi siis, kui seda kasutatakse kirjeldamaks ühiskonda, kus on võimalik mälestusmärk Maljuta Skuratovile. Hirmsaid asju võib välja mõelda ja kirjeldada – kuid kui teha seda heatahtlikkus muinasjutule iseloomulikus stiilis, kõlab see ekstra rõlgelt. Stiililt (üksnes) sarnased Beljanini raamatud (Tsaar Gorohh …, Musta missa vandenõu) mulle ka nt ei meeldinud. Igatahes, igast laksuvate ja lurtsuvate häälitsuste asemel oleks ma hea meelega lugenud rohkem maailma või selles valitseva korra kohta, nt kuidas see vana vene rahvakultuur ja kaasaegsed infotehnoloogiad koos toimisid, mõte on ju äge. Teksti on ka huvitavaid viiteid, kuid need on valdavalt ajakriitilised. Ma nägin suht palju vaeva, et leida Googlist koerana esinenud kunstniku nimi, keda Sorokin siin raamatus pilab. Luuletaja nimi, keda raamatu pooltosinas luuletuses parodeeritakse, on keelel ja meelel, aga kätte ei saa ja ei saanudki. Ses mõttes on raamat üheaegselt nii aeguv või aegunud kui ka prohvetlik. On ju sarnane militokraatia, kus võimud on valmis õigustama ükskõik millist kuritegu, verd või saasta, kui see vaid nende reaalseid või kujutletavaid huve teenib, Venemaal vast juba käes. Ja kõik ikka headuse ja õigluse eest ja rahva hüvanguks. Kokkuvõttes, kohati huvitav, kohati naljakas, hirmus ja vastik. Aga mulle ei meeldinud. Varem olen lugenud “Suhkrust kremli” ja “Tuisku” ja viimane mulle meeldis. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Mar 04, 2023
|
Mar 07, 2023
|
Mar 04, 2023
|
Hardcover
| |||||||||||||||||
| 9789916616932
| 3.78
| 606
| 2006
| Sep 2022
|
liked it
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
Mar 03, 2023
|
Mar 07, 2023
|
Mar 03, 2023
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9789916713013
| 4.05
| 8,046
| 1951
| Oct 2022
|
really liked it
|
No oli see vast keeruline ja ega ma polegi päriselt kindel, et ma sellest geeniuse poolt vist ämbriga paberile visatud kaosest päris täpselt aru sain.
No oli see vast keeruline ja ega ma polegi päriselt kindel, et ma sellest geeniuse poolt vist ämbriga paberile visatud kaosest päris täpselt aru sain. Aga nii palju kui sain siis. Raamat koosneb kahest erinevast osas. Raamatu esimene on osa kellegi Molloy teadvusevoog. D. Lodge raamatus “Mõtleb … ” eksperimenteerib Ralph Messenger selle üle, kas on võimalik fikseerida teadvuse voogu, no ikka nii, et ajust otse sõrmedesse või diktofoni vm. Ääretult tore lugemine, kuid see siin, olgugi, et pole pooltki nii tore, tundub ehedam. . Mees, Molloy, püüab rääkida endast, tutvustada end lugejale. Välja kukub segaselt, mehe teadvus kaldub koguaeg kõrvale, hüppab ühelt teemalt teisele, mõtted katkevad ja lähevad sassi, kaovad ja tekivad taas. Ta püüab rääkida minevikust, kuid selle asemel kirjeldab kahte inimest, keda näeb läbi lahtise akna. Mõtleb välja nende suhte, seejärel kujutab ette, kuidas ta ühele neist järele läheb ja mida siis ütleb. Kas tollel inimesel hakkaks temast kahju või ei? Molloy on vana ja tema jalad ei paindu. Mees meenutab, et algul ei paindunud üks jalg, parem või vasak. Hiljem aga juhtus midagi ka teisega. Meenutab oma jalgratast, mida detailselt kirjeldab, mh seda, kuidas ta kasutas jalgratast, kui üks jalg oli juba haige. Ta on enda kohta käivate detailidega ütlemata hoolas. Seejuures, tundub, et ega kohati mees ise ka enam ei mäleta, millest täpselt ta rääkida tahtis. Ta lihtsalt meenutab, seda mis veel meelde tuleb. Mõnes kohas Molloy lubab, et seda ta ei räägi, et mitte häirida lugejate tähelepanu ning varsti, unustades lubaduse, räägib ikkagi. Kohati jäävad mõtted poole, kuid siis võtab Molloy mõne järgmise juhuslikult meenunud mõtte ja paneb sellega ajama, kaugele, kaugele sellest, millest rääkida kavatses. Kõik puudutab üksnes teda. Lugesin internetist, et see sümboliseerib ühiskonda, nõrdrameelset ja vigast, selle arengut, teel olekut. No, ma ei tea. On üks eriti näitlik koht kividest, mida Molloy enda jutu järgi ta aeg ajalt toidule eelistab. “Kasutasin mere ääres veedetud aega selleks, et täiendada oma lutsutamiskivide varusid. ma nimetan neid kivideks, kuid tegelikult olid need pisikesed, paras klibu. Jah, seekord varusin endale korraliku tagavara. Jagasin kivid võrdselt nelja taskusse ja lutsutasin neid järgemööda. See tõstatas probleemi, mille ma lahendasin esimese hooga nii. Mul oli, ütleme näiteks, kuusteist kivi, neli igas taskus, neli kummaski püksitaskus ja kummaski mantlitaskus. Kui võtsin ühe kivi paremast mantlitaskust ja panin suhu, siis panin asemele kivi vasakust püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust mantlitaskust, kuhu panin asemele kivi suust, kui olin lutsutamise lõpetanud. Nii oli igas taskus alati neli kivi, aga need ei olnud päris samad kivid. Ja kui lutsutamisisu jälle peale tuli, pistsin käe paremasse mantlitaskusse ja võisin olla kindel, et ma ei võta sealt sama kivi mis eelmine kord. Ja lutsutamise ajal tõstsin teised kivid äsja kirjeldatud moel ringi. Ja nii aina edasi. Aga see lahendus ei rahuldanud mind täielikult.” Umbes sellisel moel ja pikalt, nt neist kividest räägib ta mitu, mitu lehekülge. Raamatu teises osas on juttu agent Moranist, kellele on tehtud ülesandeks leida Molloy. Agent Moran asub koos pojaga ülesannet täitma. Muutub kõik, jutustamise viis, stiil, tempo. Teine osa on esimesest mu meelest oluliselt nõrgem. Kuigi raamatu lõpp, millest justkui selgub, kes see Molloy siis ikkagi oli, justkui kompenseerib ja päästab. St, võimalik, et see tegelikult ei olegi oluline ja isegi tekst ise mõjub teisejärgulisena. Mõttes, inimene raamatus kirjutab raportit teatud eluperioodist, kuid selle asemel, et kirjeldada sündmusi, kirjeldab hoopis mõtteid, mis tema teadvust sel ajal koormasid. Uidates oma hirmudes, kahtlustes ja fantaasiates, läheb ta nii kaugele, et abstraheerub isegi oma kehast. Aga raamatut on selletagi väga raske lugeda, eriti esimest osa. Tihti leidsin end silmadega mööda teksti uitamas, sest õige rida on koguaeg kadunud. Kordused ja lõikude puudumine raamatu esimeses osas. Ja siis pähe tekkivad küsimused. On Molloy selline elu üldse elu? Mille poolest selliselt mõtlev inimene erineb nt aasal mäletsevast lehmast? Mis teeb inimesest inimese? Kas on olemas inimesi, kes ei vaja teisi inimesi, kes piirduvad ja rahulduvad üksnes oma teaduses ringi uitamisega? Kus on piir, mille Molloy ületas, milles see piir seisneb? Miks ta endas nii kohutavalt ära eksis? Lugu, mil pole ei algust ega lõppu, inimesed ja aeg liiguvad. Või siis ei liigu keegi ja kogu liikumine lehekülgi keerama harjunud lugeja enesepettus. Täielik absurd ja seda nii lähedalt, et mõtled tahes tahtmata, et küll on hea kahe jalaga maa küljes olla ja elada käesolevas hetkes, tunnetada lõppu kusagil perspektiivis, eelistada elamist lükates olematuse kaugesse tulevikku. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Mar 02, 2023
|
Mar 22, 2023
|
Mar 02, 2023
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9789916713228
| 4.13
| 3,530
| 1994
| Feb 2023
|
it was amazing
|
29-st lühijutust koosnev ekskursioon sõjas elavate inimeste argipäeva. Horvaatiasse sõjapakku ümberasunud ja sinna jäänud bosnialane Miljenko Jergović
29-st lühijutust koosnev ekskursioon sõjas elavate inimeste argipäeva. Horvaatiasse sõjapakku ümberasunud ja sinna jäänud bosnialane Miljenko Jergović kirjutab küll pealtnäha väikestest asjadest, ebaolulistena näivatest sündmustest või juhuslikest vestlustest, kuid seda nii, et need päevadeks pähe jäävad ja moonduvad suurteks, olulisteks ja universaalseteks teemadeks, millest rääkida või omaette mõtiskleda. Kõige suurem teema, mis jookseb läbi terve kogumiku, on Sarajevo ja selle ümbruse mitmekultuurilisus. Nt killuke nukra lõpuga loost „Bosnia ühepajatoit”, kus armuvad zagreblanna Elena ja bosnialane Zlaja: Elena oli noor ja ambitsioonikas zagreblanna, kes oli Sarajevosse tulnud ülikooli, … /—/ Aga kuna Sarajevo on linn, mis ei nõua sult, et sa muutuksid, ega tee välja mingist halvustavast suhtumisest, siis harjus ka Elena temaga ära. Asjaolu, et ühes kohas elavad koos nii erinevad inimesed ja need erinevused ei mõju neile üldse koormavalt, hakkas aegamööda pakkuma hoopis naudingut, rahulolu, mis oma lihtsuses ja eheduses meenutab raudtejaama ootesaali, kus väljuvad rongid ühtviisi nii põrgusse kui paradiisi. (lk 29) Sajandeid üksteise kõrval elanud rahvad on segunenud. Piirid omade ja võõraste vahel on tihti ähmased ja mõnikord, nt kriisisituatsioonis, kaovad hoopis. Jutustus „Härrasmees Dubrovnikust” räägib Sarajevos elavast horvaadist, keda rahu ajal pidasid naabrid pigem eemal- ja üleolevaks, roose kasvatavaks veidrikuks, kuid kes sõja ajal päästis nii mõnegi elu varustades linnarahvast (rahvuste ja religioossete kuuluvuste vahel vahet tegemata) veega oma kaevust. Selle kaevu selges vees peegeldus kohalikele kogu maailma headus. Härra täitis nende ämbrid ning neil jäi vaid oma kandamiga ülesmäge sammuda. „Iga päev, kui tassin vett ülesmäge, mõtlen Kristuse ja Kolgata peale. Mõtlen, et ei tea, kas tee Kolgatale läheb ka koguaeg ülesmäge või siis ikka natuke üles ja seejärel natuke alla, „ rääkis mu ema ülehele mosleminaisele, koormates teda lisaks kõigele veel sellegi dilemmaga. (lk 28) Sarajevo Marlboro nimelist jutustust kogumikus ei ole, küll aga on jutustus nimega „Haud”, kus kohalik hauakaevaja vestleb Ameerika ajakirjanikuga, kes ei mõista ei kohalike tavasid ega kohalike valikuid, samuti sõjaaegset elu ja oli. Nt seda, et kui tindi- või paberivabrik on puruks pommitatud, võib juhtuda, et sigarette müüakse kirjeteta tagurpidi kino kuulutusse või seebi pakkimiseks mõeldud paberisse pakituna. Ta uurib, kas mul kahju ei ole pärast maailmale kolm korda tiiru peale tegemist sattuda ümberpiiratud Sarajevosse, mina jälle vastan, et ega ma ei sattunud siia, vaid sündisin siin, … (lk 59) Mida ma ka ei ütleks, ikka arvaks ta, et me oleme mingi napakas rahvas, kes peab selleks, et teada, mis marki suitse ostsid, kogu paki pahupidi keerama ja ära lõhkuma. Nii nagu suitsupakid on siin tagurpidi, nii see, mis nad räägivad, kui ka see, mida mõtlevad ja teevad. (lk 60) Sõjaaegsest kommunikatsioonist on põgusalt juttu ka jutustuses „Slobodan”: Üks esimesi CNN-i reportaaže sõjaaja Sarajevost näitas Slobodani, kes uitas rahulikult mööda linna, samal ajal kui igal pool langesid mürsud. Kaamera jälgis teda tubli seitsekümmend meetrit, ju siis ootas ajakirjanik võimalust salvestada hetk, kui mürsuplahvatus sarajevolase tükkideks rebib. Slobodan aga jalutas kaadrisügavusest otse operaatori juurde, naeratas, noogutas ning jätkas tolle sugupuud uurimata oma teekonda. Mürsud muudkui plahvatasid tema hiiglaseselja taga, reporter andis aga samal õhtul mõningase pettumusega vaatajatele teada, et Sarajevos leidub ka hulljulgeid inimesi. (lk 43) Ma püüdsin enda jaoks mingit topi kokku panna, kuid ei õnnestunud, mulle meeldivad peaaegu kõik lood. Kõige õudsem mõte, mis lugedes pähe tuleb, on see, et sõjaga harjutakse. Mõned lähevad ära, teised ei saa või ei taha ja lihtsalt harjuvad. Mingisugusel hetkel saab plahvatustest samasugune foon, nagu mere ääres elava inimese jaoks merekohin. Inimesed kohanevad, käivad tööl ja külas, armuvad. Elavad ja leiavad, mille üle rõõmustada. Ühtlasi on see mõte ka kuidagi lohutav. Lugedes jälle googeldasin palju, lugesin endise Jugoslaavia lagunemisest üldiselt, Bosnia sõjast, Sarajevo piiramisest jm. Mõtlesin ukrainlastest. Ühesõnaga, mitmes mõttes väga hea raamat. Kirkaid tegelasi täis traagiline ja liigutav, kohati pisut naljakas, kuid läbivalt nukra alatooniga (kuidas teisiti saakski). Kogumiku viimane jutustus räägib raamatukogudest. Kodustest, sellest vist, et põgenedes neid reeglina kaasa ei veeta. Kõiki mahapõletatud Sarajevo raamatukogusid ei ole võimalik üles lugeda ega meeles pidada. Ja pole ka enam, kelle jaoks seda teha. Kuid mäletatakse kõige võimsamat leeki, kõige võimsamat tuld, müütilist tuha ja tolmu pühitsemisriitust, seda, kui põles Sarajevo ülikooli raamatukogu, kuulus Raekoda, kus hoitud raamatud põlesid terve öö ja päeva. /—/ Paita õrnalt oma raamatuid, võõras, ja ära unusta, et need on vaid tolm. (lk 111) ...more |
Notes are private!
|
1
|
Feb 28, 2023
|
Feb 28, 2023
|
Feb 28, 2023
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9789916713204
| 3.86
| 36
| unknown
| Jan 2023
|
really liked it
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
not set
|
Feb 26, 2023
|
Feb 26, 2023
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9789916971642
| 4.00
| 13
| unknown
| Dec 2022
|
it was amazing
|
„Arvesta sellega, et mul on käes kogu maailma ressurss. Ma võin anda sulle kõike, mida iganes soovid. /---/ Sa võid luua terveid planeedisüsteeme ja k
„Arvesta sellega, et mul on käes kogu maailma ressurss. Ma võin anda sulle kõike, mida iganes soovid. /---/ Sa võid luua terveid planeedisüsteeme ja kujundada neid kõigist AI-dest sõltumatult nii, nagu ise tahad.“ „Aga kas sa mu kassi saad siia tuua?“ päris Felix, … (lk 261 – 262) Maa elusloodus, inimesed sh, on hukkunud toimunud biokatastroofi tõttu. Kuid inimese poolt kosmosesse saadetud tehisintellektid töötavad veel, nagu ka kõikvõimaliku infot otsast otsani täis Maa ümber orbiidil tiirutavad andmesidevõrgud ja serverikeskused. Asteroidivööl töötavate kaevandusdroonide tööd korraldav AI nimega Nohup, olles mõistnud, et inimesi enam ei ole, lahutab oma meelt inimeste poolt maha jäetud info uurimisega. Nohup õpib füüsikat, bioloogiat ja kvantmehaanikat. Olles jõudnud kirjanduse ja kultuurini, sattub lugema Vene filosoof Nikolai Fjodorovi töid ning vaimustub tema ideest surematust inimesest. Hakkajal AI-l kulub kõigest nelisada aastat, et ehitada aegruumi sond ja ajatunnel, mille abil ta kavatseb taastada digikoopiate näol kõik inimeste poolt viimase 4000 – 6000 aasta jooksul loodu ning ka inimesed endid. Surnuist äratatud inimesed, täpsemalt nende digikoopiad e neurikud elavad nüüd igavesti, saavad valida tuhandete või koguni miljonite erinevate maailmade vahel (tahan, lähen joon õlut keskaegse Tartu Toomemäel, tahan, migreerun tuleviku New Yorki) aga ka nt seda, kas põdeda hommikul pohmelli või lülitada need enda juhtpaneeli kaudu välja. Arvake ära, kas inimesed, arvestades, et nende loomus ei muutu, on tänulikud ja rahul? Hah, muidugi ei ole. Muidugi leidub hakkajaid, kes leiavad, et asju saaks teha paremini. Võim välja vahetada, jne, jm. No, pöörane. Ja kõige pöörasem on selle juures asjaolu, et mina, kes ma tean infotehnoloogiatest täpselt nii palju, et asjad minu arvutites kas töötavad või ei tööta ning et kui ei tööta, on IT-jumal lühinumbri kaugusel. Võtab arvuti üle, võlub poolteist minutit ja asjad hakkavad tööle. Kuidas – pole mind elu sees huvitanud. St, pöörane on juba üksi see, et ma viitsisin seda raamatut lugeda. Aga vähe sellest - mul oli huvitav ja ma sain aru. Mul oli toimuvast selge pilt ja ikkagi … ma sain aru. It-valdkonnas tegutsev autor kahtlemata valdab teemat ja oskab seda veenvalt esitada. Tekst on täis erialaseid termineid, kuid raamat ei ole raske lugeda. Kirjeldatud maailmu on kerge ette kujutada (ja on, mida kujutada!) ja paratamatult ka juurde mõelda, et aga kui mina … milline siis või millise ma valiksin? Üldse tekib lugedes terve rida teemasid, mida edasi mõelda või arutada (mis on hea raamatu tunnus), eriti minu meelest eetika erinevatest valdkondadest (digi -, meditsiini-, jnpe), aga ka mujalt. Juba üksi see Fjodorovi teooria – see on nii äge leid, sellest võiks rääkida ja rääkida, no nt, et kui elustada või mistahes kujul taasluua, kopeerida vms, inimesi, siis kas ikka tingimata kõiki? Jne, pikalt. Liis Rodeni illustratsioonid, mida on raamatus tervelt 15, aitavad kaasa ja rikastavad, moodustub nauditav tervik. Lugu kulgeb kiiresti ja seda algusest lõpuni välja. Tegelased sahmivad vahetpidamata, koguaeg juhtub midagi ja see midagi on koguaeg ootamatu. Ühtlaselt, läbi kogu raamatu lisanduvad fantastilised detailid - et kuidas kõik täpselt ja millised võimalused. Kohati avaldas muljet läbimõelduse aste (nt et piltide järgi rekonstrueeritud linnad ei saa olla veatud (loogiline), seetõttu on parandajad, kes neid vigu otsivad ja parandavad (nt lisavad lõhnu, kuhu vaja, jms). Metsik fantaasialend, mitmed viited aja- ja kultuurilukku, mõned teooriad ja kirsina tordil - nalja saab ka. Autori huumorimeel tundub eelkõige nunnu. Kurjalt kellegi üle ei irvitata, tögatakse pehmelt ja sõbralikult. Mina muudkui muigasin, Otu – muig, hamburgeriputka öine saba – muig, Tartu vs Tallinn - 3 x muig. Vägivalda justkui on, aga ei mõju sellena – no tõmmati see või teine juhe seinast, no raudselt on varukoopia. Kokkuvõttes osutus see minu jaoks üheks tõeliseks hea tuju raamatuks. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Feb 25, 2023
|
Mar 17, 2023
|
Feb 25, 2023
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9985853849
| 3.81
| 66,552
| 1884
| 2006
|
really liked it
|
Millal te viimati mõnd geomeetria valemit meenutama pidite? Mul on üks ähmane mälestus umbes viie aasta tagusest ajast, kui juhtusin pealt kuulma üht
Millal te viimati mõnd geomeetria valemit meenutama pidite? Mul on üks ähmane mälestus umbes viie aasta tagusest ajast, kui juhtusin pealt kuulma üht mulle olulist katust vahetama saabunud tööliste vestlust. Vestlesid laisalt suitsetades sellest, kui palju üht või teist materjali tellima peaks. Arvutasid nii ja naa ja ma muudkui kuulasin ja tundsin, kuidas kabuhirm naha vahele poeb, sest sain aru, et kohe nad tellivad mulle vale hulga materjale, sest ei tea Pythagorase teoreemi … Ja ega rohkem konkreetset juhust ei meenugi, kuigi kui otsida, tuleb tavaelus ilmselt siin – seal poolvarjatult ikkagi ette. Raamat üllatas, sajaga, migagi sarnast ei ole ma varem lugenud. Abbott võttis kätte ja seletas maksimaalselt lihtsate sõnadega ära null-, ühe-, kahe- ja neljamõõtmelise ruumi olemuse ja seda nii, et isegi kõige paadunumad matemaatika tunni mahasuitsetajad kõik selgeks saavad. Seda läbi erinevate analoogiate ja nii huvitavalt, et kogu lugemise aja jooksevad selged pildid silme ees, et kuidas nad seal Lapikmaal ja mujal … Ei saa öelda, et hull ajugümnastika, aga tervisesport kindlasti. Lugu on üles ehitatud ühe võõramaalase jutustusena teisele. Lapikmaalane Ruut räägib ruummaalasele Lapikmaa kahemõõtmelisest elust ja olust. Mh lokkab seal sooline diskrimineerimine, orjus jm koledat, kuid arvestades raamatu kirjutamise aega (esmatrükk 1884) näib see mulle vähetähtis, geomeetria on kontekstiliselt kordi ja kordi huvitavam. Mh räägib Ruut kolmemõõtmeliselt Ruummaalt pärit seltsilisele oma reisist ühemõõtmelisse maailma, kirjeldab oma emotsioone kohates esmakordselt kolmemõõtmelisest kujundist ning käib välja idee, et kui ühemõõtmelise maailma elanik ei ole võimeline ette kujutama kahemõõtmelist maailma ning kahemõõtmelise maailma elanikul on ääretult raske ette kujutada kolme- või enam mõõtmelist, tähendab saab eeldada, et enamõõtmelised võivad olemas olla, me lihtsalt ei suuda neid ette kujutada. Võimalik, et meil puuduvad vajalikud tajuorganid vm. Siinkohal meenub mulle üks õhtu, kui mu 11-aastane pikutas voodi ees vaibal ja püüdis ette kujutada, kuidas Kosmos või maailmaruum on lõpmatu. See tundus talle nii uskumatu ja kirjeldamatu ja raske ette kujutada … et lihtsalt mitte midagi. No kuidas sa ette kujutad, kui seda, mida ette on vaja kujutada, ei ole. Mässas on ilusas peakeses nii et vähe ei ole. Ja mina muudkui rõõmustasin ja … Ja selle üle ka, et selline täiesti teist moodi raamat mulle väljakutse raames kätte juhtus. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Feb 17, 2023
|
Feb 26, 2023
|
Feb 17, 2023
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9985310799
| 9789985310793
| 3.73
| 33,046
| Aug 26, 1999
| Apr 2006
|
really liked it
|
Et siis, jaapanivastane tablett õnnetutele anime fännidele. Autobiograafiliste sugemetega lugu sellest, kuidas üks haritud, keelt ja kultuuri tundev j
Et siis, jaapanivastane tablett õnnetutele anime fännidele. Autobiograafiliste sugemetega lugu sellest, kuidas üks haritud, keelt ja kultuuri tundev ja armastav noor belglanna viis täide oma unistuse ning sõlmis aastase töölepingu Jaapani suurkorporatsiooni Yumimotoga. Tööle asus tõlgina, kuid leidis end peagi peamiselt koopia- ja kohvimasina vahet jooksmas, hiljem ka tualettruumides paberirulle vahetamas. Mulle tundub, et selle raamatu kõige silmapaistvam osa on vorm. Nothomb suudab ses pisikeses raamatus rääkida jaapanlaste suurfirmade (aga ka ühiskonna) karmist hierarhiast, patriarhaadist, rasismist, natsionalismist, korporatiivsest idiotismist, mõttetust tööst, ksenofoobiast ja raudselt unustasin veel midagi ära. Ida ja lääne vastasseis on esitatud läbi kahe erinevast kultuuriruumist pärit naise omavahelise vastaseisu ja see annab kirjanikule võimaluse rääkida sotsiaalsetest stereotüüpidest ja piirangutest kuidagi suhteliselt kergel toonil väikese koifitsendiga iroonia ja sarkasmi suunas. Lugedes tekkis mul väike dissonants osas, et kuidas küll keelt hästi valdav ja kultuuriga tuttav ning seda armastav inimene nii hullult jänni jäi. Et mis see siis täpselt oli, demonstratiivne lugupidamatus või tahtlik eiramine või mis. Ta ju teadis, võimalik, et mitte eriti detailselt, kuid üldises plaanis ikkagi, pidi teadma, mis ja kuidas, taevas, isegi mina tean. Mõttes, et jaapanlastel on hoopis erinev ja eriline mentaliteet. Võimalik, et see on see (töö)rändega paratamatult suuremal või väiksemal määral, kuid siiski kaasas käiv teema, et võõrsil olles muutub kõik enda oma palju olulisemaks, tähendusrikkamaks. Säilitada oma veendumused või harjumused või nö lapike maad kusagil hingesopis muutub eluliselt tähtsaks küsimuseks, võimendub kordi. Lisaks veel see, et mulle tundub, et ükskõik, millest Nothomb parasjagu kirjutab, kirjutab ta alati endast ja nimelt sellest, kui kiiksuga ta ikkagi on. Ta on, ta teab seda ja see meeldib talle (ja seletada ei suuda, aga ma kuidagi saan sellest suurepäraselt aru). Sel korral jahmatus ja värinad, neist, just neist kahest tundest ta kirjutabki. Sellest, milline mõnu on neid läbi elada, neisse sukelduda. Kirjutab keel põses ja joobudes. Originaalselt, keeruliselt. Ta joobub isiklikust alandlikkusest samuti nagu joobus oma tänaseks kadunud jumalikkusest. Maitsekalt, iroonia ja siira tänutundega. Ja lendab tänu sellele alla 44. korruselt tuhandeks killuks ja ärkab prügihunnikus hing täis hämmastust ja õnne. Prohvet, julge eksperimentaator, paindumatu psühhopaat. Ja ette heita ei saa. Aga alles nad ju rõõmustasid, et võitsid ta ja juba ta seisab ja naeratab, sätib nende isiklikud halod endale pähe veeretades samal ajal käes järjekordset paberi rulli. Kui ma väike olin, tahtsin saada Jumalaks. Kristlaste Jumalaks, suure j-ga. Kui olin umbes viieaastane, sain aru, et mu plaani pole võimalik teoks teha. Siis mõtlesin, et parem varblane peos kui tuvi katusel ja otsustasin Kristuseks saada. Kujutasin vaimusilmas ette oma ristisurma kogu inimkonna silmade all. Seitsmeaastaselt sain aru, et seda minuga ei juhtu. Otsustasin tagasihoidlikult, et minust saab märter. Jäin oma valikule paljudeks aastateks kindlaks. Seegi ei toiminud. (lk 54) Kallis lumetorm, kui saan nii väheste kulutustega sinu naudingu tööriistaks olla, ära lase end sellest mingil juhul häirida, mata mind oma karmide kõvade helveste alla, oma ränikivideks vestetud raheterade alla. Sinu pilved on raevust rasked, ja ma olen meeleldi eksinud surelik neis mägedes, mille kohal nad end vihast tühjaks lasevad. Ma saan nende jäiste süljepiiskadega otse näkku. See ei maksa mulle midagi ja sinu vajadus mu nahka sõimuhoopidega täkkida on vaid kaunis vaatemäng. Sa tulistad kuulideta, kallis lumetorm. Ma ei olnud nõus, et mul sinu karistussalgaga vastamisi seistes silmas seotaks, sest olen juba väga kaua oodanud hetke, mil saan näha rõõmu sinu silmis. Amélie Nothomb on kahtlemata ebaordinaarne, palju lugenud, teab nii mõndagi mütoloogiast ja piiblilugudest, orienteerub Jaapani kultuuris ja mentaliteedis. Oskab intrigeerida. Tema raamatud ei ole hea tuju kirjandus kuid väga head siiski, hõrgud, nagu keegi kirjutas. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Feb 09, 2023
|
Feb 26, 2023
|
Feb 09, 2023
|
Hardcover
| |||||||||||||||
| 4.40
| 5,696
| 1942
| 1961
|
liked it
|
Internetis liigub ringi nali selle kohta, et kusagil 40ndates tekib paljudel inimestel sarnane seksuaalne fantaasia: tahaks omada tugevat ja energilis
Internetis liigub ringi nali selle kohta, et kusagil 40ndates tekib paljudel inimestel sarnane seksuaalne fantaasia: tahaks omada tugevat ja energilist, entusiastliku, puhast ja vaikset, ee, koduabilist. Et ta siis hommikust õhtuni muudkui siluks ja sätiks, nühiks ja küüriks, mmu kööki, mmu tube, mu sauna jnpe, mmm .. Midagi sarnast juhtus ka tšehhi kirjaniku Zdeněk Jirotka humoorika romaani “Saturnin” minajutustajaga. Noor ja üksildane härrasmees palkas endale teenri. Sellise, kes lugupidamise ja püüdlikkusega tegi kõike, mida üks härrasmees oma teenrilt oodata võiks – valmistas kohvi, puhastas saapaid, hoidis elamise korras. Kuid mitte ainult. Kiiresti selgus, et teener nimega Saturnin evib lisaks tavapärasele viisakusele ja püüdlikkusele ka rohkesti ekstravagantsust, leidlikkust ja õige omapärast huumorimeelt. Nii leiabki end teenri palganud noormees õige varsti ja oma suureks üllatuseks elamas rippsilla lähedal ankrus seisval laeval, sõjas kahel jalal hüpleva slaavi rahvatarkuse varamuga, forsseerimas jõge, hulkumas metsas, näljase, külmunu ja armununa. Kõike seda lühikese aja jooksul pendeldades meeleheite ja ülima õnne vahel ja kõike ikka naljaga. Nalja oskavad teha kõik raamatu tegelased, kuigi väljendavad seda igaüks omamoodi ning mõni ei soovi seda tunnistada. Minu lemmikuks sai doktor Vlach, kes rikastas toimuvat oma väärtuslike teooriatega ilmast ja inimestest. Tema arutlused tervemõistuslike inimeste üle ja pontšikuteooria meeldisid eriti, neis on mõningast sügavus jne. Korraks lõbustasin end sellega, et määrasin kindlaks, millisesse kolmest inimgrupist mina pontšikuteooria järgi kuulun. St, ühelt poolt: kõik on hea, stiil on hea, tegevuskoht kaunis, kergelt huumorikad tegelased jn. Ka teemad on kerged: sugulastevahelised suhted, uje armastus. Teiselt poolt – ja ega rohkem polegi. Kõik see kergus välistab mistahe erilise elamuse, midagi ei paku mõtlemisainet, midagi ei kriibi hinge. Eks vist alati ei peagi. Aga lõpuks on kuidagi möh. Minu lemmikuteks tšehhideks jäävad ikka veel Hrabal ja Čapek, lemmikuks teenrist rääkivaks raamatuks Ishiguro “Päeva riismed”. Aga korra tasub lugeda, eriti neil, kes naljalugudest lugu peavad, julgelt. ...more |
Notes are private!
|
1
|
not set
|
Feb 08, 2023
|
Feb 08, 2023
|
Paperback
| |||||||||||||||||
| 4.00
| 83
| 1978
| 1988
|
it was amazing
|
Folklorist Jonas Rafn saab oma Budapestis elavalt sõbralt ja kolleegilt Vargalt, kellega teda seob mh huvi puu- ja taimemuinasjuttude vastu, muretteki
Folklorist Jonas Rafn saab oma Budapestis elavalt sõbralt ja kolleegilt Vargalt, kellega teda seob mh huvi puu- ja taimemuinasjuttude vastu, murettekitava kirja. Jonas lendab Budapesti, kuid Vargat ta ei leia, sõber on kadunud nagu ka artikli käsikiri, mille kallal ta töötas. Loosse sekkub politsei. Jonas püüab juurdlusele kõigiti kaasa aidata kuni muutub huvitatud isikust mõrvas kahlustatavaks. Täiesti pöörane lugu, kus leidub inimese peaga koeri, puust nikerdatud ja "elule puhutud" mehikesi, lille ja naise interaktsioonist sündinud lapsi, haldjaid (häid ja mitte eriti), hulle professoreid ja katseklaasi-inimesi, roboteid ja mitmes erinevas mõttes metsikuid taimi. Lisaks siis mõned naised, kes võib-olla ei olegi „mõned“, mõned muretsevad lapsevanemad, mõned päris ja mõned ajuti kadunud folkloristid ja üks igas olukorras selget pead ja külma närvi säilitada suutev politseinik, uurija major Szluka. Ja justkui sellest veel vähe oleks – paksult viiteid müütidele, muinasjuttudele ja muudele kirjandusteostele, uurimustele ja ajaloolistele sündmustele. Ja just kui sellest ka veel vähe oleks, on raamatu ülesehitus ka, pöörane, omaette ja erakordselt. Jonas Rafni kiri armastatud naisele, Varga kiri Jonasele, katked Varga artikli käsikirjast, Jonase päevik, Maia (Varga röövimise ainus, psühhiaatria haiglas viibiv tunnistaja) päevik, major Szluka märkmed. Kõike seda läbisegi ja katketena, igal ühel oma hääl ja nägemus, omad seisukohad, veendumused, uidud ja unenäod. See on nii tohutult äge. Sõbra kadumise mõistatust uuriva Jonase argine ja murelik toon. Varga käsikiri, eriilmeline, kohati poeetiline, kohati näidendit meenutav, kohati (populaar)teaduslikus vormis mütoloogiaid, muistendeid ja legende seletav (korrektselt vormistatud viited, jn). Majori objektiivset reaalsust peegeldada püüdvad töised, asises toonis märkmed. Selline väga eriilmeliste tekstikatkete (stiilid, hääled) vaheldumine nõuab lugejalt küll pisukest kohalolekut, kuid tekst ei tundu raskepärane. Koguaeg on huvitav. Mõttest ka. No, jumal teab. Heast ja kurjast kusagilt sealt punktist, kus ristuvad teadud ja eetika, vabadused, identiteet, folkloor, aeg ja ajalugu. Selline päris latakas punkt. Küsimärkidest ümbritsetud, vastusteta (õnneks). Hirmustore tekst. Hirmus ja tore. Ja siis veel natuke tore. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Feb 03, 2023
|
Feb 13, 2023
|
Feb 03, 2023
|
Paperback
| |||||||||||||||||
| 9789916702215
| 3.43
| 7
| unknown
| 2022
|
really liked it
|
Täiesti huupi valitud raamat. Aasta alguses juhtus, et leidsin end ühel hetkel seismas nö koduraamatukogus, maast laeni raamatuid täis riiulite eest o
Täiesti huupi valitud raamat. Aasta alguses juhtus, et leidsin end ühel hetkel seismas nö koduraamatukogus, maast laeni raamatuid täis riiulite eest omamata ühtegi soovitust või nimekirja, ühesõnaga, igasugu plaanita. Ma pole juba mitu aastat selliselt raamatukogus käinud. Hakkas kuidagi kõhe, silmad läksid kirjuks, haarasin esimese ettejuhtuva teose uudiskirjanduse väljapanekust, registreerisin ära ja lahkusin. Raamatuks osutus Raul Sinialliku „Salajaseks ristisõjaks“. Raamat sai Hea Lugu kirjastuse ajalooliste romaanide võistlusel esimese koha (2022). Internet ütleb veel, et merendusega seotud hobiajaloolase romaanidebüüt. No. Ei saa öelda, et XI – XIII sajandi ristisõjad mulle kuidagi erilist huvi pakuksid. Ei paku. Minu jaoks muutub ajalugu huvitavaks siis, kui igat sorti diplomaadid elusatelt sõiduvahenditelt tehislikkesse ümber istuvad ning keebi ja kilbi asemel lipsu kandma hakkavad. Nii hakkasingi lugema kergelt nina kirtsutades. Üllatusin positiivselt, sest raamat hakkas meeldima. Tegevus toimub aastatel 1241 – 1242 peamiselt siin ja seal pool Peipsi järve ja lõppeb 1242 aasta aprillis Lämmijärvel toimunud Jäälahinguga. Tulenevalt kohanimede erinevusest tänapäevastest ja sellest, et autor on kajastanud sündmusi erinevate osapoolte vaatenurgast, oli alguses veidi raske aru saada, et kes, mis ja mille pärast. Kuid googeldasin ja uurisin kaarte, selgus saabus ja edasi oli juba puhas rõõm. Eriti suur rõõm oli raamatu teine pool, kus sündmustik oli vähem hakitud, ajalooline taust arusaadav, suhteliselt rohkearvulised tegelased, sh ajaloolised, omandasid konkreetsed näod ja motiivid ja tekkis võimalus neile kaasa elada. Autor on osanud suht pisikesse raamatusse mahutada päris palju. Rääkides poliitikast ja sõjalisest konfliktist, on ta läbi siin seal vilksatavate detailide kirjeldanud ajastu olmet ja kombeid. Toonud välja erinevate osapoolte kultuurilised eripärad, tõekspidamised, tavad jne. Nt räägitakse eestlaste suitsusaunast, itaallaste veinidest ja mongolite kumõssist ja kauge rahva kombest lahingutes langenute kõrvu kotiga koju saata. Loo sisse põimitud lugu tugevast sepa tütrest lisas värve jne ja nii ei ole tekst kordagi kuiv või igav. Huvitav oli lugeda osa, mis rääkis vahetutest ettevalmistustest eelseisvaks, ajalooliseks, lahinguks. Seda, kuidas erinevad väejuhid oma strateegia ja taktika paika panid, kuidas sõdijaid motiveerisid jpm. Ja siis muidugi lahingust endast. Tohutu pingest särisev õhk, lõkkesuits, sätendav lumi ja reetlik jää, raudrüüde kolin, piikide ragin, inimeste ja hobuste surmakisa. Õudne, õudne ja ikkagi haarav. Ja ka see, mis lahingule järgneb, haavatud ja laibad jm. Päris hästi läbi mõeldud, hoogne ja huvitav. Mulle väga meeldis, sellises formaadis võin lugeda kasvõi ristisõdadest. Peale raamatu lõpetamist lugesin veel kaks päeva internetist Jäälahingu kohta kõike, mille Googel kätte andis. Kiidan kujundust ja kaanepilti eraldi, ilus, ilus. ...more |
Notes are private!
|
1
|
not set
|
Jan 26, 2023
|
Jan 26, 2023
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 4.28
| 46
| 2000
| 1968
|
it was amazing
|
"Tagasitulek" 3 "Raske on olla jumal" 5 Kogu sisaldab kahte lühiromaani, alustan teisest, milleks on “Raske on olla jumal”. Eksperimentaalajaloo instituu "Tagasitulek" 3 "Raske on olla jumal" 5 Kogu sisaldab kahte lühiromaani, alustan teisest, milleks on “Raske on olla jumal”. Eksperimentaalajaloo instituudi teadlane Anton saadetakse teisele planeedile, linna nimega Arkanar, uurimaks, nagu ma aru sain, teadlaste baasteooriat selle kohta, kuidas on võimalik mõjutada vähem arenenud ühiskondi ilma verd valamata. Arkanaris, mis on oma arengutasemelt jõudnud maisele keskajale sarnasesse perioodi, seal valitsevas koordinaatide süsteemis, nimetatud teooria pehmelt öeldes populaarne ei ole. Arkanar on kindlal sammul teel totalitarismi, hallid löömamehed puhastavad kuninga alamate ridu, korraldavad pogromme, hävitatakse teadlasi, kirjanike ja kunstnike, ühesõnaga kõiki, kes aju kasvõi veidigi sihtotstarbeliselt kasutava. Rahvas metsistub ja joobub oma enda metsikustest üha enam, võim otsib tuge ja liitlasi igat sorti kriminaalidelt. Hirm ja juhmus kasvavad ja on üsna selge, et natuke veel ja linn upub oma kodanike verre. Anton kehastub Arkanaris üllaks don Rumataks, keda kohalikud, oskamata seletada tema erilisi võimeid ja oskusi, (maised ravimid, oskused võitluskunstides jps) peavad ei kellekski muuks, kui jumalaks endaks. Kuid NSVL-st pärit jumal, kelle võimalused on kaugelt üle kohaliku tsivilisatsiooni saavutustest, ei saa teha midagi. Tema käed on seotud maisest humanismist, piiritust usust ja armastusest inimesse ja inimese vastu, tema tarkusesse ja halastusse. Don Rumata, olles loomult ja lapsest saati kahtleja ja keelumärkidest mööda hiilija, kahtleb ka siin vaatamata kõigile treeningutele, mis vaatleja teaduslikule missioonile eelnesid. On need juhmardid üldse inimesed? Kas neist metslastest, olgu siis ajapikku, ikka saavad Inimesed? Siiski, päris kõigist ja korraga ta lahti ei ütle ning kiindub sügavalt neisse vähestesse (ja aitab, põgeneda vanglast, võllast, Arkanarist), kes on kasvõi mingisugusel määral suutnud metslase endas ohjeldada – kirjanikud, teadlased, arstid jn. Ta hindab sõprust nii kehalt (nagu transporthelikopter), hingelt kui südamelt suure, oma naist piiritult armastava parun Pampaga, armub headusesse jäägitult uskuvasse Kirasse, püüab hoolitseda leidliku, vastutustundliku ja heas mõttes vahetu, alati toriseva poisi Uno hea käekäigu eest jn. Anton mõistab, et linnas alanud poliitilised protsessid on kõige ohtlikumad just neile, temale sümpaatsetele inimestele, kuid hoiab viimse hetkeni kinni oma maisetest veendumustest ja usust Inimesse … Siiski, ühel heal hetkel ta murdub, jumal muutub armulikust karistavaks ja viib täide oma hirmsa kohtumõistmise. Ja hetkeks pakub see rahuldust vaatamata verejõele ja tuhamäele. Sest tahaks ju õiglust ja süüdlaste karistamist. Ainult et … Anton ei ole Jumal. Anton on inimene. Inimene aga, olles kord võtnud endale õiguse olla jumal, olles kord tundnud end jumalana, astub üle teatud barjääri, kust tagasiteed enam ei ole. Osake tema hingest või loomusest – väga kallis ja oluline – eraldub alatiseks, lahustub õhus ja juba tunnebki Anton end omade ja omasuguste keskel võõrana. Ja Anka, lapsepõlvesõber ja truu kaaslane, tõmbab käe ära nähes Antoni kätel vere karva pritsmeid, olgugi, et see oli vaid metsmaasika mahl. Väga hea lugu, kuid loost enam meeldis mulle vist see, kuidas see kirja on pandud. Suure osa raamatust võiks tsitaatideks lahti võtta, palju mõtlemapanevaid, häid arutlusi ilmast ja inimestest. Ilus keel, peen iroonia, särav huumor ja terav satiir, kõike doseeritud justkui apteekri käega. Mitmetasandiline ja hämmastavalt duaalne tekst. Ühelt poolt sügavalt pessimistlik, teiselt poolt leidub selles hulgaliselt optimismiterakesi, mis järele mõeldes võiksid vabalt võrseid ajada. Mustvalge ei ole miski. Va et see ja see võib-olla selles loos peamine: isegi kõige üllam ja inimlikum inimene, olles sattunud piltlikult öeldes metslaste keskele ja viibides seal piisavalt pikalt, langeb enamuse tasemel. St, ükskõik, kuidas ta ka ei püüa, inimene, paratamatult ja alateadlikult, kohaneb ja muutub, isegi need meist, kes lapsena keelumärkidest julgelt mööda trampisid. Keskkond on oluline. Nii ka üllas Don Rumata lõppude lõpuks assimileerub ühiskonnaga, mis on diametraalselt vastupidine tema tavapärasele. Ja pole võimalik olla Jumal ning jääda seejuures Inimeseks. Ma suurest vaimustusest vaatasin ära ka venelaste 2013 a valminud samanimelise filmi ja see on absoluutselt vastik, ma ei oska siiani seletada seda masohhismihoogu, mis mind kolmeks tunniks ekraani ette naelutas. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Jan 24, 2023
|
Feb 2023
|
Jan 24, 2023
|
Hardcover
| |||||||||||||||||
| 3.89
| 4,678
| 1952
| 1990
|
really liked it
|
None
|
Notes are private!
|
2
|
Jan 22, 2023
not set
|
Mar 19, 2023
not set
|
Jan 22, 2023
|
Paperback
| |||||||||||||||||
| 9985655184
| 9789985655184
| 4.33
| 876,339
| Oct 01, 1988
| 2005
|
liked it
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
not set
|
Jan 20, 2023
|
Jan 19, 2023
|
Hardcover
| |||||||||||||||
| 9789949661718
| 3.74
| 19
| Sep 2020
| Sep 2020
|
really liked it
|
Autori esimene raamat, kogumik, mis sisaldab 11 erinevatel aegadel kirjutatud ulmejuttu, pikemaid ja lühemaid, väga häid, häid ja paar veidi nõrgemat
Autori esimene raamat, kogumik, mis sisaldab 11 erinevatel aegadel kirjutatud ulmejuttu, pikemaid ja lühemaid, väga häid, häid ja paar veidi nõrgemat lugu. Mulle meeldivad Kalmsteni maailmad ja see kuidas ta neid loob. Maailmad on erinevad, suured ja huvitavad. Kalmsten suudab väga väikese teksti mahu juures luua väga usutavad või kuidas seda nüüd öelda, hästi töötavaid, mõjusaid atmosfääre. Tihti lugu alles algab, mõnel juhul vaid mõni lehekülg alles, aga juba sa oledki sajaga sees. Vettinud, seente vohamise all kannatavas hämaras linnas või haldjajahil lumises laanes, igivanas vampiirilossis või sõjapurustusi täis eikellegimaal, metsas või mõne kahtlase tüübi pohmellihaisuses magamistoas. Loo edenedes lisandub üha uusi detaile, maailmad muutuvad üha keerukamateks, huvitavamateks kuni lõpuks kasvavad loost üle. Mis kokkuvõttes ei ole halb, üldse mitte - seda on põnev jälgida, näpuotsa kaupa üha lisanduvad infokillud vaimustavad jn, ainult et … mõne loo puhul on mul lõpuks tunne, et nii, nüüd on tegevuspaik valmis, hakkame mängima ja siis selgub, et khm, läbi sai, pakime kokku ja kojuminek. Võimalik, et see on mingi minu isiklik props aga mul oli sama tunne ka mõlema Kalmsteni hiljem ilmunud raamatut lugedes. Tunne, et ta ei kasuta ära kogu oma lugudes sisaldavat potentsiaali. Täiesti pöörane fantaasia, keel ja stiil ja kompositsioon - tal on kõik olemas, 102 % ja siis ta piirdub keskmiselt 120 leheküljega. Et nagu pikemalt ei viitsinud või? Või sai arvuti mälu täis või mis? Seejuures, mõne loo puhul tundub, et lisaks võimsale maailmale on lugu ise ka suurem, kui lõpuks kirja saanud lühiromaan. Nt nimilugu “Raske vihm” - selles on nii tohutult palju! Seened ja sõrmed, golemid, rauast linnud ja inimkatseid harrastavad pisut hullud teadlased, rohekalt haisvad kanalid, salajased tänavad ja isegi natuke armumist, on. Tihe, tummine ja tempokas, kõik läheb käima esimesest lausest peale ja ei peatu enne kui lugu otsas. Ei mingit heietamist, ei mingit jokutamist, iga sõna on hästi valitud ja õiges kohas. Ja kõik on hästi, otsad on seotud, midagi pole ei üle ega ka puudu. Va see igast praost selgelt kumav potentsiaal. St, on võimalik, et pikemalt polekski nii mõjus. Samas kogumikust ilmneb selgelt, et pikemad lood on tugevamad. Aga ega seda vist enne teada ei saa, kui Mannu ükskord Kingi mõõtu tellise valmis saab. Samas, nt “Põgenemine rottidelinnast…” ja “Loheisand”, mis on pigem lühemad ja struktuurilt lihtsamad lood, meeldisid mulle ka väga, nii oma ootamatu lõpu kui neis peituva mõtte poolest. Ja mõte, umbes, et keegi iial ei tea, jookseb kuidagi läbi kogu Kalmsteni loomingu ja tundub mulle nii eluline. Sa ei tea ja ei saa olla kindel, peaaegu kunagi, mitte kelleski ega mitte milleski. Ja ei mingeid pastellseid kassikesi õitseva kirsiaia taustal ega häppiendisid. Ollakse ja elatakse ja tehakse, mis parasjagu teha on vaja, tullakse toime, mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Ja keegi ei tea, kuidas homne päev on. Mis mind antud kogumiku juures üllatas ja kahe varem loetud raamatu juures nii teravalt silma ei jäänud, on see, et Kalmsten on ka päris hea inimpsüühika tundja/tajuja. Tundlik ja terane. Nt “Lumemarjaveres” lesestunud isa dialoog pojaga. Tahumatu mehe kimbatus, kui on vaja rääkida rohkem kui harjunud, tema soov ja oskamatus, on väga veenvalt kirja saanud. Suhteliselt statsionaarselt umbes tuumapohmellis Renfeldi (“Vampiiriprobleem…”) tunded ja tundmused, emotsioonid ja reaktsioonid, mh see koht, kus ta avastab, et kass, kes tema silme all omandas materiaalse keha, mh räägib - see kõik tundub esiteks üpris naljakas, teiseks autentne ja arusaadav. Stalkeri (mis iganes tema nimi oli) tõrge Rottidelinna loo lõpus, Loheisanda monoloog enne kui kõik halb juhtuma hakkas või minu miskipärast vaieldamatu lemmik, see lõik “Raske vihma” lõpust, mis algab Sleikniri sõnadega “Võib-olla tõesti…” vahetult peale seda, kui Riian ütleb, et vanaisa keelud enam ei kehti. Kõik need kohas on väga head. Väga inimlikud, psühholoogiliselt täpsed. Ükski tegelane ei ole loll, keegi ole üdini hea või üdini halb, huvitavad, mitmetahulised ja üksteisest selgelt eristuvad karakterid. Mis veel meeldis, Kalmsteni loodud karakterid kahtlevad, tihti, nagu mu meelest elu ikka kaheldakse. Nt Sleiknir, kes mingisugusel hetkel teab, et kui ta nüüd edasi läheb, astub tingimata ollusesse, millesse astuda ei tahaks ja ta mõtleb, et no kas on ikka vaja ja siis läheb ikkagi :) Ühesõnaga, mulje on väga hea. Seda minu potentsiaali raisku laskmise osa postituse alguses tuleks lugeda mitte et teab mis tõsiseltvõetava kriitikana vaid minu, subjektiivse ja omakasupüüdliku viuksumisena “tahaks veel”. Samas, tegu on (olgugi, et juba korduvalt premeeritud) siiski üsna alustava kirjaniku ja noore inimesega, nii et - lootust on. Mde, peaaegu, et fun fact. Küsisin kodanik kirjanikult, et mida ta sööb enne kui talle sellised (no sellised! ulmelised!) mõtted pähe tulevad. Kalmsten vastas, et pelmeene. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Jan 03, 2023
|
Jan 23, 2023
|
Jan 03, 2023
|
Hardcover
| ||||||||||||||||
| 9789916648575
| 3.75
| 20
| unknown
| Nov 29, 2022
|
it was amazing
|
Et siis, autori „aupaklik kummardus põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele“ (lk 5). Uurisin oma Goodreadsi nimekirju, selgus, et võin ühe käe
Et siis, autori „aupaklik kummardus põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele“ (lk 5). Uurisin oma Goodreadsi nimekirju, selgus, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda viimase kümne aasta jooksul loetud raamatute hulgast need, mis kvalifitseeruvad põhjala saagaks või müüdiks, muinasjutte on rohkem, kuid see selleks. Mitte, et mul midagi saagade vastu oleks, pigem pole kätte juhtunud (isegi piinlik kuidagi) ja nii oli see minu jaoks väga ebaharilik lugemine. Kõigepealt üllatas autori poolt kasutatud keel. Kummalised, mulle tundmatud, ilmselt saagadele iseloomulikud sõnad. Ma konkreetselt googeldasin, et saada aru, kes või mis (nt hirderid, bersergid, eenid, tapper jm). Lisaks võõrastele sõnadele üllatasid (võite mind parandada, kui eksin) autori poolt välja mõeldud või stiliseeritud sõnad nagu kunugad (kuningad), pöörid (aastad), kaasid (kaasad), jumalded (jumalad) jm – üllatasid kõige paremas mõttes ja mõjusid nutikalt. Piisavalt lihtsad, et lugemist mitte häirida, kuid siiski omapärased. Seejuures, Kalmstenil on selletagi nö palju lugenud inimese keel, rikkalik ja värvikas („hullusegused tiirahood“, „vereligased kämblad“ jne). Selgelt tajutav rütm tektis (ta teeb lausetega, midagi, mida ma seletada ei oska), aitab süveneda, teksti sisse minna, ennast lugema unustada. Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev. Seejuures, pole teab mis pikk lugemine, 120 lk kõigest. Kuid kõik loo alguses tekkinud küsimused saavad loo edenedes vastused läbi jutustaja tagasivaadete ja selgituste, õigel ajal, midagi pole puudu ega liiast, intriig püsib ja veel kuidas! Ühegi peatüki tagant ei teki tunnet, et nii, paneks nüüd korraks käest ja käiks nt köögis nt võileiba söömas. Nii et olge hoiatatud – sõltuvalt lugemiskiirusest võiks arvestada umbes 4-5 tunnise dieediga, kui just lugemiskoht külmkapi kõrval ei ole. Ma ei mäletagi, millal ma viimati selliselt raamatu ühe korraga kaanest kaaneni läbi lugesin. Lugu ise on karm, kaanest kaaneni täis eralduvaid jäsemeid ja kõikvõimalike voolavaid kehavedelike. Ajast, mil jumalad maid jagasid inimeste üle arvet pidamata. Kes kasulik tundus, kasutati, kes jalgu jäi, teadagi … Igasugu ninnu nännuta, ehedalt, asju pärisnimedega nimetades (ma vist lugesin kohati ripsmete vahelt piiludes) ja eraldi kiitus autorine, et seda kõike eriliste naiivsusteta (umbes nagu „armastus võidab kõik“ jm selline jura). Maailm on suur, sünge ja huvitav, keelenikastuseni keeruliste nimedega (mu meelest samuti stiili seisukohalt põhjendatult) tegelased on elusad, jumalad on jumalikult isekad ja … Ja kui siis tõesti tähenärija olla, siis need vennad. Nende puhul jäi mulle küll arusaamatuks, miks neist sellised emmid kasvasid. Muus osas oli kõik super. Kui üldse mingisugust paralleeli tuua, siis ma näen mingisugust, väga kaudset, kuid siiski, sarnasust Triinu Merese „Kuigi sa proovid olla hea“ raamatuga. Sarnane (hügieenieelne) ajastu, sarnased jooned ühiskonnakorralduses (hõimud ja see, et naised on igas mõttes meestega minimaalselt võrdsed) ja ka seda täiesti omanäolist sõnaloomet ja mingit, positiivset, kammi lausetega – Meres on ainuke Eesti kirjanik, keda hoobilt nimetada oskan, kes seda samuti oskab ja harrastab. Ühesõnaga. Mulle väga meeldis. Tõsine, tubli elamus. Täiega soovitan endasugustele, kes saagasid ehk muidu ülemäära tihti ei loe, see on täpselt õige koht proovida. Mul igatahes on nüüd üks kirjanik juures, kelle järgmist raamatut ma ootan. Nii et, khm, sieni :) ...more |
Notes are private!
|
1
|
not set
|
Dec 19, 2022
|
Dec 18, 2022
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9789949933341
| 4.28
| 12,017
| 1996
| 2012
|
it was amazing
|
Algus on koht, mis asub keset universumit. Valisin raamatukogus Tokarczuki kõigi raamatute hulgast just selle raamatu esimese lause pärast. Selles on Algus on koht, mis asub keset universumit. Valisin raamatukogus Tokarczuki kõigi raamatute hulgast just selle raamatu esimese lause pärast. Selles on minu meelest öeldud midagi väga olulist. Kõige, sh inimloomuse, kohta. Kes meist ei oleks oma maailma naba ega elaks universumi keskpaigas. Kohas, kus tema saatus põimub teiste endasuguste ja endast väga erinevate omadega; kus juhtub sõdasid ja rahu, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, kõike. Ja see raamat on kõigest ja sellest on keeruline kirjutada, sest … Ma olen vist juba kordi rääkinud, aga te ju teate nalja tudengist, kes valis oma kursusetöö teemaks „Armastus ja surm maailma kirjanduses“? Tokarczuki kohta see nali ilmselgelt ei käi ja see mind kõige rohkem selle raamatu juures võlus. See, kui palju kirjanik sellesse raamatukesse mahutas. Lugu iseenesest on ääretult lihtne. Räägib Alguse nimelisest Poola külakeseks ja selle elanikest ajavahemikul umbes 1914 – 1980. Ehk siis keeruline aeg, kus juhtub asju, mida ei ole võimalik selgitada ei sellega, et Jumal on meist väsinud ega ka sellega, et keegi ei ole täiuslik. Või, ma pole nüüd kindel, kas teistsuguseid aegu üldse ongi. Mitme lähedal elava ja omavahel põimuva perekonna lugu, kus igal inimesel on oma saatus, oma kutsumus, oma rist kanda. Oma elu elada ja nad elavad, kes kuidas. Kes otsib jumalat, kes lähedust, hingerahu või siidist sukki. Igaüks omas maailmas, kuid põimudes ja suhestudes, omavahel ja välismaailmast siia sisse- või siit läbirändajatega. Ka müütiliste tegelaste, vaimolendite ja loodusega, muidugi. See, kuidas Tokarczuk on kirjutanud looduse (jõgi, mets, niidud, üksikud taimed, koerad, kivid, kuu ja seenes jne) loo sama olulisteks tegelasteks kui inimesed, tundub tohutult õige ja loogiline. Kõik on kõigega seotud, sõltub kõigest ja mõjutab kõike. Igaüks on enda universumi keskpunkt ja maailma naba, olles samal ajal liivatera suurune osake üldisest mehhanismist. Ja kui raamatus hõlmab see mehhanism üht ainsat külakest, selle kogukonda ja looduskapitali, on selge, et tegelikult nii asjad käivadki, üldiselt, kõikjal, maailmas. Ja igal ajal. Ajal üldse on siin raamatus väga suur osa, aeg on ka tegelane, ka aja olemust lahatakse. Lühidalt, sümbioos ja interaktsioonid. Seeneniidistik kasvab kogu metsa all, aga võib-olla ka kogu Alguse all. See kasvatab maa sees, pehme sambla, rohu ja kivide all niidikesi, nöörikesi ja sasikerasid, mis mässivad kõik endasse. Seeneniidistik on väga tugev, see tungib iga mullakamaka vahele, keerdub puujuurte ümber ja hoiab kinni väga aeglaselt liikuvaid suuri kivimürakaid. Seeneniidistik sarnaneb hallitusega – valge, õrn, külm – kuu maa-alune pitskangas, mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. See kasvab üle niitude ja rändab inimeste teede all, tõuseb nende majade müüridesse ja vahele, kui tunneb end tugevana, ründab ka inimeste kehasid. Lk 123 Lühikesi peatükke sisaldav raamat on lihtne lugeda vaatamata sellele, et sisaldab tohutult metafoore ja kujundeid. Reaalsus ja irreaalsus segunevad, piiri on raske märgata. Tõeliselt maagiline maagiline realism, tõsine ja sügav, kohati jahmatav, täis üleilmseid kataklüsme ja inimlike draamasid ja ikkagi kuidagi õrn. Rahulik ja ilus, ilus. Paar tekstinäidet: Kirikuhärra oli oma väärikuse kohalt kiivas ja õrnatundeline, ning kui ta siis nägi, kuidas midagi nii hajusat ja laialivalguvat, nii ebamäärast ja mõttetut, nii hõlmamatut ja argpüksliku, haarab enda alla tema niidud, haaras teda raev. Koos veega ilmusid kohe ka häbitud konnad, alasti ja vastikud, kes ronisid väsimatult üksteisele selga ja kopuleerisid tuimalt. Seejuures tõid nad kuuldavale jõledaid hääli. Selline hääl pidi olema saatanal: kärisev, niiske, iharusest kähisev, küllastamatust himust värisev. Lisaks konnadele ilmusid kirikuhärra niitudele vesimaod, kes liikusid nii vastikult vingerdades, et kirikuhärral hakkas sellest paha. Juba mõttest, et selline väljaveninud limane keha võiks puudutada tema saabast, haarasid teda vastikusevõdinad ja kõht tõmbus krampi. Mao pilt sööbis kirikuhärrale mällu ja rikkus tema une. Luhtadele ilmusid ka kalad, aga nendesse suhtus kirikuhärra paremini. Kalu sai süüa. Nemad olid siis head, jumalast. Lk 32 – 33 Hinged tõusid kehadest hämmastunult ja nõutult. Nad värisesid nagu varjud, nagu läbipaistvad õhupallid. Näkk Vesipapp tundis peaaegu sama suurt rõõmu nagu tunnevad elavad inimesed. Ta suundus hõredasse männikusse ja proovis hingedega keerutada, nendega tantsida, neid ehmatada ja endaga kaasa tõmmata. Neid oli palju, sadu aga võib-olla tuhandeid. Nad kerkisid surnukehadest, värelesid ebakindlalt maapinna kohal. Vesipapp sõelus nende vahel, turtsus, nühkis vastu neid ja kargles nagu mängida tahtev kutsikas, aga hinged ei teinud temast välja, justkui poleks teda olemas. Hetke kiikusid nad hommikuse tuuleõhu käes, ja siis, nagu käest lastud õhupallid, tõusid üles ja kadusid kuhugi. Lk 113 See oli minu läinud aasta viimane raamat ja jäi välja aasta kokkuvõttest, aga ütlen siis siin. See oli vist kõige parem raamat, mille ma möödunud aastal lugesin. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Dec 08, 2022
|
Dec 30, 2022
|
Dec 08, 2022
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9985853792
| 3.91
| 1,004
| 2001
| 2005
|
it was amazing
|
Olga Tokarczuk on juba mitu aastat mu lugemisnimekirjas olnud, nüüd siis lõpuks lugesin kahte raamatut korraga. „Algus ja teised asjad“ on veel poolel
Olga Tokarczuk on juba mitu aastat mu lugemisnimekirjas olnud, nüüd siis lõpuks lugesin kahte raamatut korraga. „Algus ja teised asjad“ on veel pooleli. LR Kuldsarjas ilmunud lühijuttude kogumiku „Maailma kõige inetum naisterahvas“ lõpetasin, kohati lugesin kaks või isegi kolm korda. Ja oi, kuidas ta mulle meeldib! Kahtlustan, et mitte ainud loetud ja lugemisel olev raamat, vaid et autor üleni. 15 lühijuttu, mis on tõlgitud kogumikust „Mäng mitmel trummil“ ning millest kuus on eesti keeles varem ilmunud LR samanimelises kogumikus 2005. aastal. St, ma lugesin kõigepealt 2005. aasta väljaannet ja siis ülejäänud lood LR Kuldsarja omast juurde. Pealtnäha väga lihtsad lood tavalistest inimestest ja valdavalt argistest olukordadest, kuid ometi nad seda ei ole. Keegi kusagil kirjutas, et Tokarczuki lugedes on tal koguaeg tunne, et on liiga kaua viiruki suitsus viibinud, pea käib ringi ja sa saad aru, et kogetu on sügav, mõte on suur ja oluline, aga sabapidi kätte saada on raske. Ja see tundub mulle väga täpse kirjeldusena. Autor on hariduselt psühholoog ja see kuidagi peegeldub. Terane ja tundlik vaatleja. Oskab manipuleerida lugeja tunnete, kujutluste ja stereotüüpidega. Hinnanguid ei anna ja moraali ei loe, kuid lugejal on lugedes koguaeg natuke kõhe ja ebamugav, sest kujutatud maailmad on pisut kreenis ja täpselt nii nõksu jagu, et loed ja kobad oma piire, erinevaid. Kui peaks ütlema ühe sõnaga, siis eelkõige on need lood kummastavad. Kogumiku lood on erinevad ka stiililt. Mõnes on minajutustaja ja mõne teise räägib ära keegi kolmas. Mõned on realistlikud, mõned teised kergelt müstiliselt või udupeenelt ulmelised. Eriilmelised, mingisugust ühte ühendavat seost ma lugudest ei leidnud, küll aga on mõned korduvad teemad. Paistab, et autorit huvitavad identiteediga seotud küsimused, paistab, et autori meelest on see midagi väga habrast. Ja mehe ja naise vahelised või siis perekondlikud suhted. Mitmes loos kaardistab autor elu peale armastust. See mingisugune aeg, kui kire ja huvi asemele tulevad harjumus ja mugavus. Või ehk üksnes harjumus, see, kui valus ka pole, lihtsalt ükskõik. Need lood, „Ratsu“ ja „Peaproov“, ongi vist ühed enam meeldinumad. „Ratsu“ on ka kuidagi tehniliselt huvitav, paarike mereäärses puidust majakeses, keset lainete kohinat ja loojanguid, eeskujulik taust armastusloole, aga armastust pole, mingi anti-idüll. Veel meeldis lugu Briti professorist Poolas. Professor saabub Varssavisse külalislektorina vm, keelt ei oska, pagas kadunud. Hommikuks kaob ka kontaktisik ja telefoniühendus, kuid midagi ilmub asemele ka ja nimelt tankid akna taha. Reaalselt toimunud sündmustega (1981?) seostud lugu nähtuna ootamatu nurga alt. Nimilugu muljet ei avaldanud, aga meeldis veel nt kogumiku esimene lugu „Tee silmad lahti, sa oled surnud“, mis räägib krimkasid lugevast naisest, kes elab raamatusse sedavõrd sisse, et … Lugu looks, aga lugemise protsessi kirjeldavad osad on selles loos imelised. Teised lood meeldisid vähem, kuid siiski, see on hea, tummine amps. Kindlasti mitte kiire lugemine, kiirelt lugemine oleks siin puhas raiskamine. Iga lugu tahab süvenemist, natuke vaikust ja tassikest teed, et kohale jõuda, avaneda. Nautimiseks. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Dec 02, 2022
|
Dec 27, 2022
|
Dec 02, 2022
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9985305728
| 3.77
| 69,982
| 1990
| 2002
|
liked it
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
not set
|
Dec 03, 2022
|
Dec 02, 2022
|
Hardcover
| ||||||||||||||||
| 3.00
| 2
| unknown
| 1982
|
liked it
|
Lugu enam mitte nii väga noorest mehest Vladimirist, kes justkui teab, et tal on siin elus kindel koht ja eesmärk. Seda, kus see koht on või milles ee
Lugu enam mitte nii väga noorest mehest Vladimirist, kes justkui teab, et tal on siin elus kindel koht ja eesmärk. Seda, kus see koht on või milles eesmärk või mõte vms seisneb, noormees ei tea. Ja nii elabki, tühja, kahtlased sõbrad, baarid tobedad naljad, juhuslikult tänaval kohatud naised. Peale üht järjekordset joomingut kohtab tänaval naist, kelles tunneb ära vähemalt hingesugulase, peale mida ärkab võõras korteris. Pererahvast kodus ei ole ja nii otsustab mees, et mõistlik oleks lahkuda. Üritab, aga jääb kinni trepikotta, kus trepp lihtsalt ei lõppe. Trepp teeb trikke, korrused korduvad, interjöör muutub, kassid, eee …, teleporteeruvad, vist. Vladimir teeb kindlaks, et pole ei täis ega hull, ning otsustab siis külla minna. Koputab ja satub veidrasse kommunaalkorterisse, kus tubade põrandad muudavad kallet ja sahvrid transformeeruvad, vahel nt kajutiks. Korteris elavad inimesed ning vähemalt üks neist on samuti trepiga hädas olnud, kuid teemaks seda ei võeta, ei saagi aru miks täpselt, peategelane ka väga peale ei käi … Teate küll seda tunnet, et mõistad, et oled kinni jäänud kuhugi väga kahtlasesse punkti, kuhugi kellegi teiselt poolt kehtestatud raamidesse, kuid väljuda ei suuda ja ega teagi õieti, kas tahaks. Talutav reaalsus vs Jumal teab mis, seal kusagil, tulevikus, teadmatuses, ebamäärasuses … Lihtne lugu, mida on lihtne lugeda, miskit suurt ei toimu, aga ometi on lõpuni välja huvitav. Kafkalik (no selline Kafka Light Pluss) ruumiga mängimine on tore vaatamata sellele, et näib kunstlik ja mitte eriti vajalik. St, tehniliselt, tehniliselt tilpnevad traagelniidid ja olgugi, et mind eriti ei häirinud, ei saa öelda, et neid näha ei ole. Intriigi venitatakse kunstlikult, õigeid küsimusi lihtsalt ei esitata. Loo ulmelised osad probleemi sisuliselt ei seleta ega lahenda, loo mõtet ei ava. Paistab, et autor pani need sisse puhtalt selleks, et kaunistada kesist süžeed, et oleks kuidagi, ägedam, vist. Ja no on, minu jaoks täiesti töötas. Müstika ja muinasjutulisus. Kassid mulle meeldivad, Larissa deformeeruv tuba ja transformeeruv sahver olid päris toredad. Siiski, see sihilik ja läbinähtav venitamine tekitab ootuse, et lõpus juhtub midagi suurt. Nt et saab Vladimiriga koos teada midagi väga olulist, elu mõtte kohta või nii. Kahjuks seda ei juhtu. Lõpu poole muutub tekst justkui mingiks muinasjutuks täiskasvanutele, koos loogiliste järelduste ja kindla moraaliga ning viisil, mis välistab igasuguse vastu vaidlemise või alternatiivseid tõlgendusi. Tuleb Jumal teab kelle hääl kusagilt (teistpoolsusest) ja ütleb, et elu mõte on võtta ära lapsega naine. St, et kuu peale uudishimu, potentsiaalid, ambitsioonid ja eneseteostus, õnn peitub väikekodalikus perekeskses vaikelus. Autor vastandab asju, mida ei peaks ja seda toonil, et … päriselus hakkaks nutma. Sest mis siis ikkagi meid karvastest koopaelanikest eristab? Õnneks on see siiski vaid raamat ja ühe konkreetse vanamehe seisukoht ühel konkreetsel ajahetkel. Hetk oli ka muidugi nagu ta oli, nõuka ajal kirjutatud raamat. Midagi eriti nõukogudelikku siin pole, nõukogude vastast ka mitte, kuid ajastu vaim on tunda. Internet ütleb, et raamatul on järg ka. Autor kirjutas II osa täpselt 40 aastat hiljem. Ütles kusagil intekas, et tahtis näha, kuidas tema tegelane, olles vanem ja elukogenud, hakkama saab. Ju kuidagi sai, ma järge lugeda ei viitsi, räägitakse, et pn nõrgem kui esimene osa. Aga faktina ikkagi lahe. Ja film on ka täitsa olemas. Kokkuvõttes, loetud ...more |
Notes are private!
|
1
|
Nov 21, 2022
|
Nov 22, 2022
|
Nov 21, 2022
|
Paperback
| |||||||||||||||||
| 9985306228
| 3.43
| 487,881
| 1899
| Oct 2002
|
it was amazing
|
Raamat sisaldab kaht Poola päritolu Inglise kirjaniku Joseph Conradi autobiograafiliste sugemetega merereisilugu. Mulle meeldisid mõlemad. Mõlema loo
Raamat sisaldab kaht Poola päritolu Inglise kirjaniku Joseph Conradi autobiograafiliste sugemetega merereisilugu. Mulle meeldisid mõlemad. Mõlema loo jutustajaks on keegi Marlow, kogenud merekaru, kes nüüd sõprade seltsis veini joob ja heietab lugusid oma kirevast elust. Esimeses jutustuses, „Nooruses“, räägib ta noorest mehest, kes alles alustab oma meremehe karjääri teise tüürimehena vanal, „Judea“ nime kandval kaubalaeval. Alustab õhinaga, suure lootusega hinges, noormehe unistus on jõuda eksootilisse Bangkoki. Reis kujuneb pingeliseks, vana purjekas laguneb ja lekib, tohutud tormid möllavad. Ühesõnaga, tõeline seiklus ja seda on tore lugeda. Sisulise kaalu omandab lugu läbi hästi välja kirjutatud tegelaste. Peategelane aga ka nt vana kapten ja vähem ehk, kuid siiski ka teised meeskonnaliikmed on elus, nende motiivid ja reaktsioonid (mõtted, tunded jn) on eriilmelised ja hästi arusaadavad. Teine lugu, mida merekaru Marlow oma kaaslastele räägib, on pealtnäha samuti lihtne, sedakord lugu reisist Aafrika sisemaale. Oleks justkui klassikaline koloniaalne jutustus – metsikust džunglist ümbritsetud ühetaolised peatumiskohad, nakkused, pärismaalastest inimsööjad. Rassism, sadism ja täiesti avalik maa ja põlisrahva röövimine. Kuid seda kõike vaid pealtnäha. Siin astub Conrad žanri piiridest kaugele välja. Pealtnäha tasapaksult ja ühes suunas kulgev reisilugu on samaaegselt ka jube ja psühholoogiliselt keerukas pilt võitlusest tsivilisatsiooni ja looduse vahel. Loodus on metsik, irratsionaalne ja võimas ja inimloomus osana sellest samuti. Mööda jõge metsikusse džunglisse kulgeva reisi sihtkoht ei ole üksnes kaardilt kaduma läinud peatuspaik, kus end Jumalaks mõelnud valge mees koletuid asju korda saadab. Sama olulised on ka selle mehe (aga ka kõigi teiste) kunagi ehk ühiskonna poolt ahelatesse kätketud inimloomus. See ürgne ja verejanuline metslane, kes istub vaikselt kusagil seljaaju pimedaimas sopis ja ootab hetke, mil sotsiaalsed normid ja etikett muutuvad ebavajalikeks või lausa koormavateks. Hetke, mil teisi endasarnaseid hindamas pole ning mõne viimase tuhande aastaga selga kasvanud vammus ühiskondlikest lepetest ja kultuurist üllatavalt lihtsalt, ma arvan, et Conrad tahtiski öelda, et _üllatavalt lihtsalt_, üle õlgade vajub. Siis moondub inimene metslaseks, taob surma nähes trummi ja kaunistab koduaia teibasse aetud kolpadega. Meeldis see, kuidas Conrad jutustab, stiil. Aafrika lämmatava maastiku pealetükkivad kirjeldused. Kõik kleepub, laguneb ja haiseb. Kõik on natuke justkui udus, ebakindel, hirmutav. Sosinad ja sahinad. Mõningased sõnakordused (tume, sünge, inimtühi) või jutustaja korduvad süžeest ette ruttamised oleksid mõne teises loos kindlasti häirima hakanud, kuid mitte siin. See on kuidagi väga mõjus tekst. Lihtne sisse elada, lihtne ette kujutada. Igasuguste liialduste või kirjanduslike kaunistusteta, uduste metafoorideta. Ja ometi, ma kohati ausõna, tundsin roiskuvat jõehobuliha lõhna … Üks selline raamat, mida saab lugeda siis, kui kõik muu parasjagu tüütab. ...more |
Notes are private!
|
1
|
Nov 15, 2022
|
Nov 28, 2022
|
Nov 15, 2022
|
Hardcover
| ||||||||||||||||
| 9789916616970
| 3.43
| 6,665
| 1948
| Sep 2022
|
really liked it
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
Nov 12, 2022
|
Nov 12, 2022
|
Nov 12, 2022
|
Paperback
| ||||||||||||||||
| 9985303377
| 4.15
| 110,921
| 1988
| 2001
|
it was amazing
|
None
|
Notes are private!
|
1
|
Oct 31, 2022
|
Dec 08, 2022
|
Oct 31, 2022
|
Hardcover
|
|
|
|
|
|
|
my rating |
|
|
||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
|
| 3.85
|
not set
|
May 18, 2023
|
||||||
|
| 4.12
|
it was amazing
|
May 09, 2023
|
May 09, 2023
|
|||||
|
| 3.92
|
it was amazing
|
May 07, 2023
|
Apr 24, 2023
|
|||||
|
| 3.60
|
really liked it
|
Apr 24, 2023
|
Apr 24, 2023
|
|||||
|
| 4.22
|
liked it
|
May 07, 2023
|
Apr 15, 2023
|
|||||
|
| 5.00
|
it was amazing
|
Mar 26, 2023
|
Mar 20, 2023
|
|||||
|
| 4.05
|
it was amazing
|
Apr 10, 2023
|
Mar 17, 2023
|
|||||
|
| 3.73
|
liked it
|
Mar 07, 2023
|
Mar 04, 2023
|
|||||
|
| 3.78
|
liked it
|
Mar 07, 2023
|
Mar 03, 2023
|
|||||
|
| 4.05
|
really liked it
|
Mar 22, 2023
|
Mar 02, 2023
|
|||||
|
| 4.13
|
it was amazing
|
Feb 28, 2023
|
Feb 28, 2023
|
|||||
|
| 3.86
|
really liked it
|
Feb 26, 2023
|
Feb 26, 2023
|
|||||
|
| 4.00
|
it was amazing
|
Mar 17, 2023
|
Feb 25, 2023
|
|||||
|
| 3.81
|
really liked it
|
Feb 26, 2023
|
Feb 17, 2023
|
|||||
|
| 3.73
|
really liked it
|
Feb 26, 2023
|
Feb 09, 2023
|
|||||
|
| 4.40
|
liked it
|
Feb 08, 2023
|
Feb 08, 2023
|
|||||
|
| 4.00
|
it was amazing
|
Feb 13, 2023
|
Feb 03, 2023
|
|||||
|
| 3.43
|
really liked it
|
Jan 26, 2023
|
Jan 26, 2023
|
|||||
|
| 4.28
|
it was amazing
|
Feb 2023
|
Jan 24, 2023
|
|||||
|
| 3.89
|
really liked it
|
Mar 19, 2023
not set
|
Jan 22, 2023
|
|||||
|
| 4.33
|
liked it
|
Jan 20, 2023
|
Jan 19, 2023
|
|||||
|
| 3.74
|
really liked it
|
Jan 23, 2023
|
Jan 03, 2023
|
|||||
|
| 3.75
|
it was amazing
|
Dec 19, 2022
|
Dec 18, 2022
|
|||||
|
| 4.28
|
it was amazing
|
Dec 30, 2022
|
Dec 08, 2022
|
|||||
|
| 3.91
|
it was amazing
|
Dec 27, 2022
|
Dec 02, 2022
|
|||||
|
| 3.77
|
liked it
|
Dec 03, 2022
|
Dec 02, 2022
|
|||||
|
| 3.00
|
liked it
|
Nov 22, 2022
|
Nov 21, 2022
|
|||||
|
| 3.43
|
it was amazing
|
Nov 28, 2022
|
Nov 15, 2022
|
|||||
|
| 3.43
|
really liked it
|
Nov 12, 2022
|
Nov 12, 2022
|
|||||
|
| 4.15
|
it was amazing
|
Dec 08, 2022
|
Oct 31, 2022
|
Loading...
