Ühel tavalisel suveõhtul kaob paljutõotav noor kunstnik Claire Gelling jäljetult ja on põhjust arvata, et ta on röövitud. Kui Claire aasta hiljem ootamatult koju naaseb, asendub vanemate rõõm peagi hämmelduse ja õudusega, sest nende tütrega on midagi väga valesti. Claire on tuim, ükskõikne ja käitub masinlikult. Ta on justkui … robot. Nagu sellest veel vähe oleks, on naise näol sügavad lõikehaavad ja ta ei mäleta juhtunust midagi. Kas Claire üldse on Claire? Mis on päris ja mis mitte? Algab vanemate visa võitlus tütre päästmise nimel. Psühhiaater Adam Loori abil jõutakse aastatetaguse tragöödia ja uskumatuna näiva tõeni. Noore autori Margaret Kalmu põnevikus „Poolpäris” põimuvad ulme ja tegelikkus, pannakse proovile peresidemed ning näidatakse, kui õrn on piir armastuse ja kinnisidee ning geniaalsuse ja hulluse vahel.
Ma saan aru, et kui sul on lugu jutustada, siis sa ei mõtlegi, kellele sa seda jutustad vaid tuleb lugu sellisena nagu see on. Raamatukoguhoidjana, kes ei tea, kellele seda soovitada on see väga segadust tekitav, sest ma ei saa aru kellele see raamat on. Ühelt poolt oleks nagu lasteraamat oma lihtsa keele ja meelega teiseltpoolt on peategelased kõik "vanad" inimesed.
Lool endal nagu potentsiaali oleks, kuid sellesse oleks tulnud rohkem süvitsi ja tõsisemalt minna. Mõeldes nii sihtgrupile kui ka tõsisemalt tegelaskujude taustadele. Eriti arusaamatuks jäi röövitu loo pool osa, mis anti edasi vaid ühe lõiguga kui ülejäänud kirjeldati pikemalt.
Aga illustratsioonid on sigailusad ja no potensiaali on ka, aga sellisel kujul - ei, aitäh.
Idee on täitsa olemas ja autoris on midagi, millest võib kasvada, aga praegu... Kes iganes soovitasid tüdrukul raamatu nüüd ja praegu avaldada, tegid ilmselgelt noorele karuteene. Sõnastus on veel nõrk, väljendid ebaloomulikud, loost puudub emotsionaalne küpsus... Oleks ta lasknud sel käsikirjal paar aastat riiulil seista ning siis uue elukogemusega (vähemalt gümnaasiumilõpetajana, või esmakursuslasena) läbi lugenud, läbi töötanud ja paremaks kirjutanud, oleks võinud sellest vinge asi tulla. See raamat seda kahjuks ei ole.
Millegipärast köitis selle raamatu sisututvustus mind ja kuna tegu on noore autoriga (Googeldasin ja selgus, et autor on sündinud aastal 2003), siis saigi see just teemale mõeldes raamatukogust koju toodud.
Noor kunstnik kaob ja kui ta aasta hiljem koju naaseb, siis poleks ta justkui enam sama inimene. Veel hullem, ta oleks justkui robot. '
Eks ta selline ulmeraamat ole. Ulmesõber ma pole (või vähemalt arvan siiani, et pole), aga ulmelisus ei seganud selle raamatu puhul üldse. Mulle täitsa meeldis see raamat. Eks kohati oli muidugi tunda, et autor on alles väga noor ja kogemusi kirjutamise alal on vähe. Aga ütleks, et minu jaoks kõva keskmine ja sooviksin küll kunagi veel autori tulevasi raamatuid lugeda.
Ausalt öeldes ootasin palju paremat noortele mõeldud raamatust. Kirjeldusi inimeste, kohtade ega asjade kohta polnud, ainult teod. 20. lehel juba haigutasin. Raamat võib mõnele inimesele kindlasti sobida, aga minule kahjuks mitte.