Kättemaks Kirumpääl

by Erkki Koort

Ajalooline seiklusjutt viib lugeja 1389. aastasse. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus peab segastel asjaoludel teenistusest lahkuma ja rändama läbi Tartu piiskopkonna selle pealinna Tartusse. Tema teele jääb Kirumpää piiskopilinnus praeguse Võru linna juures. 600 aastat tagasi oli seal üks suuremaid käsitööliste-kaupmeeste asulaid praegusel Eesti alal. Kirumpääl kuuleb rändur oma sõbra Tabbe surmast. Markusele tundub sõbra surm väga kahtlane. Ta jääb Kirumpääle tallimeheks ja asub juhtunut uurima, olles järjest kindlam, et tegu on mõrvaga. Tema loomus ei luba leppida teadmisega, et ta parim sõber on julmalt tapetud ning ta asub õiglust karmile ja lihtsakoelisele sõjamehele omasel viisil ellu viima – silm-silma, hammas-hamba vastu. Lugu vürtsitavad elavad kirjeldused 14. sajandi eluolust. Peategelase seiklused lubavad heita pilku aastasadade taha, rääkides lahti ühe maarahva hulgast sõjasulaseks sattunud mehe kättemaksu loo ja seda omavahel Liivimaa pärast võitlevate võimude – piiskopkonna, ordu ja pihkvalaste – suhete sasipuntras.

Raamatu autor Erkki Koort on tunnustatud julgeolekuekspert. Aastaid on ta töötanud Kaitsepolitseis ja siseministeeriumis. Lisaks Eesti Vabariigi valitsusele on ta nõustanud ka Euroopa Liidu liikmesriike ning Ameerika Ühendriike. Hetkel töötab ta Sisekaitseakadeemia Sisejulgeoleku instituudi juhatajana.

Erkki Koorti ajaloohuvi on ammune ja pärast keskkooli lõpetamist kaalus ta ka ajaloo õppimist. Eriti huvitab teda 13.-16. sajand. Koorti suguvõsa on pärit Lõuna-Eestist, enne teist ilmasõda on osa tema esivanemaid elanud Kirumpääl. Seal põldu tehes leiti münte ja vana sõrmus. Need leiud ergutasid autori ajaloohuvi ning andsid osalt ka tõuke kirjutada ajastust, kuhu need asjad kuuluvad.

296 pages, Paperback

Published September 21, 2018

Reviews

[Agne · Rating 2 out of 5]

Audio, loeb suurepärane Andres Ots (kuigi kiirust pidi ikka natuke juurde kruttima), muidu oleks pooleli jätnud.

1389. Markus on eelmisest töökohast segastel põhjustel lahkunud sõjasulane, kes jõuab vahepeatuspaika Kirumpää linnuses. Avastab, et üks vana sõber on kahtlastel asjaoludel hukkunud. Ja no siis hakkab ringi keppima ja nottima. Sisu on nii nõrk, et tapmine jätab psühhopaadi mulje, ei ole nagu mingeid erilisi tõendeid või müsteeriumi - poole kõrvaga kuuldud segane jutt ja kohe kätte maksma. Ja no asjad juhtuvad pidevalt selleks, et on vaja, et nad juhtuksid.

Kokkuvõttes natuke selline alfaisase fantaasia.

Õhustikku ja elulaadi on päris hästi edasi antud, aga jube kehv süžee noh, eriti nii pika raamatu kohta - kuulamist oli 14 tundi. Veab vaevu 2 tärni välja.

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Jalutad õhtul natuke kõikuval sammul kodu poole ja äkki suskab keegi sulle noa selga. "Miks küll?" on viimased sõnad, mis sinu huulilt öö kajama jäävad. Enne igavesse unne vajumist kuuled veel oma tapja parastavat vastust: "Nii igaks juhuks!"

Järgmine hommik leitakse su kägaras surnukeha. Väheke uuritakse, äkki keegi nägi või kuulis. Kuid kõigile on mugavam sinu maised jäänused lihtsalt auku ajada ning oma näruste keskaja eludega edasi minna. Ilmselt olid oma saatuse nagunii ära teeninud.

Selline see eluke juba kord on Kirumpääl 1389. aastal. Täpsemalt on see selline möödunud aastal Erkki Koorti sulest ilmunud romaanis "Kättemaks Kirumpääl", kus noaga susatakse ikka südametäiega ja -rahus.

Selles on muidugi "peasüüdlaseks" Vastseliina endine sõjasulane Markus, kes teel Tartusse Kirumpääle satub. Tegelikult on Markuse Kirumpääl avaldunud suskamisfetišil väga hea põhjendus ning motivaator. Nimelt leidis ühe tema parima sõbra elutee Kirumpääl mõned kuud tagasi segastel asjaoludel oma haleda otsa (väidetavalt külmus lumetormis surnuks). Markus sellist juttu muidugi uskuma ei jää ning nõnda polegi tal muud võimalust, kui ise surmajuhtumit uurima asuda.

Kuna Markusel puudub suur usk tolleaegsesse õigussüsteemi, siis võtab ta lisaks uurija ametile ka kohtumõistja ja timuka kohustused endi õlule. Saab kohe palju efektiivsemalt asjad aetud ning oma teekonda Tartu suunas jätkata. Kuid linnuse hooviisandast hakkas mul küll kahju. Kust ta omale nüüd üleöö uued sõjasulased linnusesse leiab? Näe, pihkvalased juba piiluvad põõsa tagant ning limpsavad keelt. Ei tea, mis nad siia ära on kaotanud? Kasige koju tagasi! Ei ole teil siia veel sada aastat põhjust oma nina toppida!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Martti · Rating 3 out of 5]

Ei juhtu just iga päev, et kõrge riigiametnik hobi korras hoopis ajalooromaani kirja paneb. Võib vast aimata, et inspiratsioon pärineb Hargla Melchiorilt, kuid peategelane on väheke juhmakam väheke barbaarsemal ajastul mõnisada aastat varasemas ajas. Lugedes mõtlen kogu aeg, et kas kirjastiili võib pidada geniaalseks mühkamiks või lihtsalt rämedaks tohmaniks. Kohati vajub tempo täitsa ära ja mämmutatakse kõik lugejale pikaldaselt lahti, kuid siis jälle lajatatakse tugeva infojulgaga vastu pead ja ripud vaevu Andres Otsa ettekandel kaasas.

See on kolmas teos, mida olen võtnud toetada kodumaises heliraamatute rentimiskeskkonnas digiread.ee ja üllatusega nüüd avastasin, et kõrgelt austatud riigiametniku sulest on juba ka teine samasse mustrisse minev pealkiri sinna renditavaks tekkinud. Noh, kindlasti on ajaloohuvi lubanud Erkki Koortil süveneda tolle ajastu maailma pisidetailidesse ja poliitilisse suurpilti päris usutavalt ning võtan ka tema uuema "Veritasu Tartus" ette. Tegu oli ikka päris tõepärase kirjeldusega ajalooperioodist, mis mind ammu köitnud on. Hea põhjus see meie oma koju kätte tulnud Maarjamaa vaese mehe Troonide mäng appi võtta totaalse immersiivse elamuse saamiseks.

NB! Ma arvan, et ei spoilerda kellelgi midagi, et siin teoses pole midagi ulmelist ja seega ka liiga huvitavat. Pigem aurava hobuseõnniku, maalähedase roka ja kõrtsis savikannust maha loksuva liisunud õlle mekk om man.

[Helin Puksand · Rating 4 out of 5]

Ajalooline krimka 14. sajandist. Sõjasulane Markus on teel Tartus ja peatub Kirumpääl. Ta kuuleb oma sõbra Tabbe surmast ning asub asja uurima ja kätte maksma.
Raamat on põnev ja vürtsi lisab muidugi 14. sajandi olustikukirjeldused. Lugegem!

[Elar · Rating 3 out of 5]

Loetav/kuulatav ja kohati isegi ladus, kuid väga kõikuva tempoga ning loo eesmärk kadus ka kuidagi õnnelike kokkusattumusena vahele aeg-ajalt ära. Samas oli päris mõnus minna 600 aastat tagasi ja elada kaasa keskaegsele seiklusele.

[Ene Michelis · Rating 3 out of 5]

Põnev, hea eesti keel. Soovitan kõigile, kes ei pelga saada teada, kuidas 1389. aastal elati, kannatati ja karitust kanti.

[Lauri · Rating 3 out of 5]

Ega Eestis neid keskaegse Eesti pinnal toimuvatest seiklustest/krimilugudest kirjutajaid teab mis palju olegi. Peale selle siin kargavad kohe meelde vanameister Hargla oma Melchioriga - mis on küll keskaegsesse kuube rüütatud puhas "kes tappis?" - krimisari - ja Tamur Kusnets. Kusnets on kirjutanud hiigelpika varakeskaegse saaga, selle tegevus toimub aga Inglismaal, samuti on tal originaalse krahv Dracula tegemistest rääkiv romaan. Eesti oludest, enam vähem samast ajajärgust isegi, on tal aga raamat nimega "Püha Jüri kutsikad", mis oma haavamatu ja surematu peategelase poolest meenutab veidi multifilmi "Suur Tõll", kus Tõll lõi lahingus iga hoobiga paarkümmend vaenlast sodiks, või siis vene vägilasi, "lõi paremat kätt, tekkis maantee, lõi kurakätt, tekkis tänav". Ühesõnaga siis selline veidi infantiilne kangelasfantaasia.
No Koort on siin veidi nagu kahe eelpoolnimetatud mehe sulam, tõsi küll, Hargla on jutuvestjana kobedam kui Kusnets ja Koort kahepeale kokku, ja ka kirjanikuna osavam. Põhimõtteliselt on siin tegu ka justkui krimilooga, kus miski sõjasulane tuleb tapetud sõbra surma asjaolusid uurima ja kätte maksma. Üldiselt on aga tegu suht igava looga, veidi küll huvitavam kui Kusnetsi punnitus. Karm keskaeg, veri ja pori, naturalismi oma eheduses, heintes müramine lõbutüdrukuga, õlle lakkumine kõrtsis ja teenistus tallimehena. Aeg ajalt antakse sõbra mõrvaritele nuga või uputatakse neid jõkke. Peategelane satub ka ise lossikeldrisse timuka kätte ja ripub ahelates ning talub piinamist. Taustal virvendab miski tolleaegne intriig mingite piiskoppide ja ordude vahel, mis aga ajalookaugele lugejale täiesti arusaamatuks jääb. Tõsi küll, lõpus on ka antud tolle aja tähtsündmuste kronoloogia. Mõnusaks boonuseks on aga lõuna-eesti keele ohter kasutamine mis lisas muidu tuima dialoogi ehedust ja usutavust.
Eks ta korra lugeda kõlbab aga üldiselt, nüüd on ta loetud ja ei usu et kunagi ka ülelugemisele läheb. Keskmine "kolm".

[Krista · Rating 5 out of 5]

Tegelikult üks vaffa lugemine. Seekord siis on apteeker Melchiori asemel nutikaks detektiiviks endine sõjasulane Markus. Raamat annab aimu, mis elu elati keskaegses kantsis ja selle ümbruses, ordu ja piiskopkonna vahelisest võitlusest. Kättemaks sõbra elu eest. Ladusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat.

[Hipp · Rating 5 out of 5]

Mitte päris tavaline kriminull, kui seda üldse. Jutt areneb väga head pinget hoides ning raamat on täis niisuguseid kurve, nagu Võrumaa teed, mis teeb just sellest kandist kõnelva ajaloolise romaani eriti armsaks!
Keeleliselt saab autor kindlasti lugudele veel vürtsi lisada, aga mõttelend süžee loomisel on olnud väga tugev!

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Liisa Aavik · Rating 4 out of 5]

Hästi kirjutatud 18+ ajastutruu lugemine, mis hoidis kuni lõpuni välja põnevil, mis edasi saab.

[Epp Petrone · Rating 4 out of 5]

Ma sõidan sageli mööda Võruäärsest asulasildist „Kirumpää“ ja kiikan suure tee pealt paistv mäekese ja linnusevaremete poole. Seal lähistel on ka tänapäevane asula, kus kasutusel tänavanimed Ordu tee ja Linnuse tee.
Nii et teadsin, varem või hiljem võtan ette ja loen, mida see KAPO taustaga ja Kirumpää-kandi juurtega Erkki Koort siis selle mäe kohta kokku kirjutanud on.
Mäletan, et keegi teadjanaine kunagi kusagil ütles, et Kirumpää linnuses on negatiivne energia. Ja mulle tundus ka seda raamatut lugedes, et tõesti... kohutav ja negatiivne aeg. Mul on hea meel, et ma ei ela praegu selles ajas (ega mäleta, kuidas elasin kord eelmistes eludes selles ajas). See on üks tasand, mida esile tuua: ajastu. Ja küsimus: kas autor on ajastu elama pannud? On küll, täiesti detailselt ja usutavalt hakkab pilt jooksma ja osutub lobedaks lugemiseks, omal moel jamesbondlikuks seiklusjutuks.
Järgmine küsimus: kas lugu toimib loona? Natuke rabe on see lugu. Peategelane Markus saab teada, et ta sõbrad on surnud, ja otsustab kiirelt, et sõbrad on tapetud ja sama kiirelt otsustab ta, keda kahtlustada. Edasi haarab teda tapakirg kõigile võimalikele süüdlastele kätte maksta, loogika läheb seejuures norgus peaga tagaistmele ja tapamasina rooli asub kättemaksukirg. Lugedes üritasin vaikselt küll vahepeal loogikalt küsida, et oot, kuidas üldse peategelane midagi sellist järeldas, aga loogika oli vait või arvas, et peategelane pigem eeldas.
Igatahes hakkab peale võimalike süüdlaste nottimine. Ja lausa nii ebaloogiliselt, et ma ootan aina kindlamalt, et puänt tuleb see, et Markusel pole õigus...
Piinarikaste stseenidega kokku pole hoitud, Markus satub ka ise timuka piinamise kätte ja pääseb imekombel eluga. On ka kiired mahlakad põhulõhnalised seksistseenid ja et oleks ikka võimalikult jamesbondilik, siis on Markusel loo käigus mitu erinevat naist, isegi lustakas noor nunn nende hulgas. Loo jutustamise käigus unustab autor küll ühe naise, kõrtsitütre Vaidakese, vahepeal lihtsalt ära, aga õnneks tuleb ikka enne raamatu lõppu meelde see teemaliin ka kokku tõmmata.
Ma ei kahetse sugugi, et raamatut lugesin (võibolla piinamis- ja taplusstseene tahaksin siiski mälust tühistada...), sest ma hakkasin mõtlema sellele ajastule. Huvitav nüanss oli näiteks see, mismoodi põhjendati nunnakloostrite teket (vallalisi naisi jäi perekondades üle, kõiki ei jaksanud mehele panna ja nii sai neist viisakalt lahti). Või mismoodi toimus rahvusvaheline suhtlus, kuidas pursiti saksa keelt, liivi keelt, läti keelt. Ja kuidas mitte kordagi polnud raamatus mainitud Tallinnat, aga väga sageli Riiat ja Pihkvat. Kuidas Võrut polnud olemaski, aga Vastseliina mõjus suurlinnana. Kuidas rahapaunas oli erinevaid münte, mis näitas mehe rännakute tausta... Palju selliseid detaile.
Kõige toredam oli aga pikk kirjeldus linnuse saunast (muidugi suitsusaunast), ma kogu aeg ootasin, et nüüd juhtub midagi hirmsat, kui Markus toimetas pikalt üksi hämaras saunas. Ja stseen kandis. Tasapisi sain aru, mis on selle stseeni mõte. On asju, mis pole sugugi muutunud. See stseen oli täpselt samasugune kui suitsusaun siinkandis ka tänasel päeval on.
Ja 14. sajandi James Bondi seiklused jätkuvad, Erkki Koort on kirjutanud ka järjed, mis viivad Markuse seiklema Tartusse ja Vastseliina. „Salakuulaja Vastseliinas“ on ka suvelavastusena Vastseliina linnuses sel suvel „jooksmas“.

[Artur Atson · Rating 3 out of 5]

Tegevus toimub suts enne 1400 aastat Kirumpääl Võru kandis. Peategelane Markus on Vastseliina kantsis välja aetud ja peatub Kirumpääl, et minna edasi Tartu poole. Teel sulab lumehangest välja kolme sõjasulase laibad. Üks neist on Markuse vana semu Tabbe. Tema eest hakkabki nüüd Markus kätte maksma. Ta seab ennast sisse kantsi tallimehena, päästab timuka poja turul ja põrutab timuka tütart. Viimaselt saab ka infot, et tema sõber ei surnud külma tõttu vaid tapeti sõjasulaste poolt. Neid hakkab Markus nüüd ükshaaval nottima. Esimesele kõrtsis nuga selga, teisele müüril kiviga näkku ja müürilt all. Buxen vahepeal kahtlustab teda kahtlastes surmades ja hoiab teda vangikongis ja laseb piinata, aga tikukas ei tee talle ülemäära liiga kuna too päästis ikkagi ta poja. Vahepeal põrutab ühte nunna ja Buxen teeb seda sama. Markus juhatab sõjasulased Buxeni peale ja too katsub võllst põgeneda. Markus aga on läbi lõiganud sadula rihmad ja Buxen jääb esiti halvatuks ja siis kooleb üldse. Viimaks uputab viimase osalise ja on kättemaksu täide viinud. Nüüd võtab jalge alla tee Tartusse.

[Siim · Rating 5 out of 5]

Vahva keelekasutus, mulle väga meeldis, sest kõik olli lahkeste arrussaadav. Lugu ise ka tore, vaheldus "nutiajastule". Peategelane toimetab ilma interneti, andmebaaside, mobiiltelefoni, GPSi ja muu tänapäevasta. Ta kasutab oma loogilist mõtlemist, senist kogemust ja ihurammu.
Raamatu lõpus asuv kaart oleks võinud vabalt olla ka esimestel lehtedel. Sündmuste ajaloolise tagamaa ajateljestiku väljatoomine on samuti kiiduväärt.
Loen kindlasti ka kaks järgnevat osa läbi, äge lugu on, selles on võitlust, seksi, spioonimängu, vanglat, raha, suurte võimujagamist (piiskop, ordu) ja nagu ikka, siis lihtrahvas nende vahel proovimas ellu jääda.

[Janek · Rating 4 out of 5]

Kuumadel suvepäevadel oli hea lugeda, kuidas kunagi vangidele joogiks õlut anti. Elavad kirjeldused Markuse taplemistest või kohtumistest tüdrukutega ei häirinud kordagi ning on kirja pandud maitsekalt (vrd nt küllaltki rõvedad kirjeldused intiimelust Olev Remsu "Väikelinna baabades"). Väga tore oli näha ka püüdu märkida võrukeelset otsekõnet, ehkki ta kukkus rohkem segakeele moodi välja. Romaani lõpus jäävad mõnes mõttes otsad lahti, mõnes mõttes saab lugu loogilise lõpu. Mõnus lugemine!

[Sandra Fomotškin · Rating 2 out of 5]

Keskaegse Lõuna-Eesti olustiku kujutamine meeldis, kõik muu pigem mitte. Tegelased olid igavalt üheplaanilised või väheusutavad (a la himur kaunitarist nunn, kes kabelis end tallimehele pakub, no andke andeks). Lugu jäi pisut hüplikuks, kus paljud stseenid mõjusid ruumitäitena ja samas mõned loo jaoks olulised detailid anti lõpus muu jutu sees ühe lausega edasi. Alguses oli huvitav, aga mida edasi, seda enam hakkas raamat venima. Ajaviiteks käis kah, aga teisi osasid lugeda ei plaani.

[Tintsic · Rating 2 out of 5]

1389.a. Tartu piiskopkonna pealinn Tartu
Ajalooline seiklusjutt viib lindprii Markuse, Vastseliina linnuse endise sõjasulase Tartusse.
Kuuldes Kirumpääl oma sõbra Tabbe kahtlasest surmast, jääb ta sinna tallimeheks ja asub juhtunut uurima.

[Kai Väärtnõu · Rating 3 out of 5]

Algus huvitavam kui lõpp paraku...

[Jaanus Saar · Rating 4 out of 5]

Päris huvitav ja hea raamat. soovitaks igale kesk-aja huvilisele, kuigi lõpp jätab natukene tühjaks.

[Külli · Rating 4 out of 5]

Täitsa loetav.

[Annika · Rating 2 out of 5]

Igav. Ka esimene osa ei vastanud ootustele, kuigi pingutasin ja lugesin selle lõpuni. Selle jätsin pooleli, sest mind tõesti ei huvita ühe sõjasulase jooming ja hooramine.