Minu Pärnu. Suvitajaks saamine

Minu... #109

by Piret Tali

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll.

Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.

Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…

Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.

Genres: Travel, Nonfiction

344 pages, Paperback

First published March 1, 2018

Reviews

[Lenno · Rating 3 out of 5]

Mitte päris minu Pärnu, aga samas väga sisukas tagasivaade ajale, mida mina väga hästi ei mäleta (kuid natuke ikka mäletan ka). Pärnakad võiksid kõik läbi lugeda.

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Palju segaseid tundeid lugedes...
Suurim kiitus: poeetiline keel, sõnadega maalitud kaunid pildid, mida lihtne silme ette manada. Sulnid, kergelt arhailise mekiga sõnad, mida keelel veeretada. Seda poolt raamatust nautisin ma kõigi oma meeltega. Sõjaeelsed kirjeldused kuurortlinnast ja sealsest seltsielust ilmselgelt minu jaoks maiuspala. Igipõline vastasseis kohalikud vs suvitajad, argipäev vs puhkus, hooaeg vs talv panid mu südame kiiremini põksuma - ikka need paralleelid Hiiumaga eks ole :) See oli just see, mida ma "Minu Pärnust" eelnevalt ka ootasin. Hoogu küttis üles muidugi ka särtsakas ja äärmiselt teemakohane raamatuesitlus märtsikuises Tallinnas.

Minu nurin kuulub peamiselt kordustele ja ajakirjandusest nopitud varasematele lugudele. Ma mõistan seda dilemmat, mis tekib, kui sa oled millestki midagi juba varem kirjutanud ja ilmutanud, et miks seda siis uuesti üle või läbi kirjutada. Aga nende lugude puhul tahavad traagelniidid siiski paistma jääda, vajaka jääb sujuvatest üleminekutest. Selle häda vastu ei ole lihtsat rohtu kahjuks. Häirivalt palju oli ka korduseid, mõnel korral lausa järjestikes lõikudes, oleks tahtnud natuke kääridel käia lasta... Samas, mõeldes, et tegemist on tõelise suveraamatuga, mida puhkusel olles väikeste ja kaootiliste ampsudega maitsta, siis võib neist ehk mööda vaadata.

Ühest huvitavast tundest tahaksin siiski veel kirjutada, mille tekkepõhjustest ma hästi aru ei saanud - see piiritu, lõputu nukrus, mis mul, eriti raamatu esimeses pooles, muudkui kurku pitsitas. Oli ju ka helgemaid momente, lõbusaid seiku ja naljakaid inimesi, ent ometi heljus kõige kohal mingi põhjatu kurbus. Keegi väitis ka esitlusel, et tema nuttis lugedes, ent tema oli vististi ka autori isiklik tuttav, lisaks võis tal olla Pärnuga mingi oma side, nii arvasin ma tookord. Nüüd aga, mil ma ise uinusin mitmel õhtul rusuva tunde ja masendusega, olin ma segaduses. Võib-olla moodustus see emotsionaalne madalseis mitmetest pisiasjadest: palju surma, mahajäetust, kaduvust... Seda nii inimeste, hoonete, sündmuste, traditsioonide, kas või kohvikutoitude kvaliteedi languse jms näol. Lugedes ei näi see tooniandev olevat, aga alateadlikult mõjutab.
Jeerum, mul hakkab neid ridu kirjutades jälle nii kurb, et mine või kadakate vahele nutma.

[Krista · Rating 3 out of 5]

Pireti Pärnu kattub osaliselt minu Pärnuga :). Selgub, et ka Raeküla rahvas käis nö linnas nagu meie, ranna rajooni rahvas - et siis alustad kas Riia maanteelt ja lõpetad Kalevi tänava lõpus või alustad sealt Kalevi tänavalt ja lõpetad Riia maanteel :).
Raamatust sain teada, et käisin koolis, kus õppisid rikaste vanemate lapsed ... no ei saanud sellest ise aru.
Raamatus on pisut ka toimetamatust - näiteks ei ole meil mitte Kaupmehe kvartali päevad, vaid ikka Kalamehe; Pärnu Keskraamatukogu ei projekteerinud mitte Tuhal&Co, vaid ikka 3+1 arhitektid ja veel pisiasju, mida Pärnust eemalolnu ei pruugi teada ...
Aga iseenesest tore raamat :)

[Tea · Rating 4 out of 5]

Mul on palju sarnaseid mälestusi, kuna olen ise ka suvepärnakas. Samas on raamatus palju asju, mille kohta on öeldud, et iga pärnakas teeb nii või igas kodus oli kombeks... Aga võibolla siis tõesti oli nii suur vahe kumbal pool silda elasid. Mina elasin teisel pool ja minu Pärnut selles raamatus väga palju nagu polegi.

[Gätlin · Rating 4 out of 5]

FB Lugemise väljakutse #saatusesepp2 Jaanuar – Saatusesepp saab igaühe jaoks alguse tema nimest. Võta paber ja pane kirja enda nimes esinevad tähed. Nendest tähtedest pead saama selle aasta esimese raamatu autori perekonnanime! Olemasolevaid tähti võid autori nimes kasutada ka mitu korda ja tegu võib olla nii Eesti kui ka välismaise autoriga.

Mulle tundus alguses, et mul on ees-ja perekonnasnimes piisavalt tähti, et endale kiirelt üks sobiv raamat leida. Võta näpust! Kulutasin raamatukogus tublisti aega ja lõpuks leidsin "Minu sari..." raamatute hulgast autori Piret Tali ning teose pealkirjaks osutus "Minu Pärnu. Suvitajaks saamine...".
Muigasin leiu üle, sest olen ise mõned aastad Pärnus elanud ja Pärnumaa metsades üles kasvanud. Huvitaval kombel pani see raamat mind tahtma, et kirjutaksin raamatu enda kodukohast. See on väike ja kohalike saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda aga sellel kohal on ajalugu, mis on Eestile tegelikult oluline nagu ka viiesaja kroonine eesti rahatäht Jakobsoniga. Ja see ajalugu vist aitas mul isegi esimest korda ülikooli (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia) astuda, sest endale ma tundusin lollina, isegi kui poole ajast sai ikka nelajdele-viitele õpitud, hiljem läksid reaalained raskeks, kuigi praegu saan nende õppeainetega edukalt hakkama. Elu tuli muidugi vahele aga muidu oleksin raamatukogunduse ja infokeskkonna erialaga, kes juba vaikselt kutsuti kohaliku arhiivikogu digitaliseerima ja kes sellest tahtis oma eksamitöö teha. Noorena olin tubli lugemishuviline ja kirjutasin omaloomingute, tõin isegi mõned diplomid/tänukirjad esikohaga koju ja mõnda aega oli naabriks ka luuletaja Ulakas Tähesõdalane ning saime kõik seal vahest "Sõnaga näkku".

Autori Pärnu ei ole päris minu Pärnu aga seal oli äratundmisrõõmu mõne ehitise, koha või tänava üle. Mu enda esimene elukoht oli Karja 1, mis kuulus perekond Allikatele ja tänu kellele olen sattunud nii Jenny Kruse heategevuspoodi kui ka nende laevale sõitma.
Kuigi alguses tundus mulle raamat igava jutustusena ja ajaarvestus oli hüplik, siis rõõm enda lapsepõlvekoha üle ja emotsioonid pani mu kriitilise meele silma kinni pigistama.

[Aimi Tedresalu]

Keskmisest Minu-sarja raamatust ehk veidi matsakam isend ja põhjust pole vaja kaua otsida: ajakirjanikust autor on selle raamatu kaante vahele koondanud ka palju juba varem ilmunud lugusid. Tulemus on tihe ja faktiderohke, mille käigus saab ka võhikust lugeja (kes minagi tegelikult Pärnu kontekstis olen) selle merelinna lähiminevikust üsna põneva ülevaate. Miinuseks on see, et esineb üsna palju kordusi ja mingil hetkel tundub, et näiteks erinevatest toitlustusasutusest on juba liig palju heietatud.

Kui seda raamatut oleks vaja iseloomustada vaid ühe sõnaga, siis minu jaoks oleks see kahtlemata "nostalgia". Autor on sündinud pärnakas ja pajatab pikalt oma lapsepõlve- ja noorusmälestustest. Et ma ka ise enam-vähem samasse põlvkonda kuulun, siis on hoolimata hoopis teises Eesti kandis üleskasvanuna tuttavaid mälestusi kui palju. Ikka need nostalgilised toidud, maalapsena sügisel hammustatud külmunud õunad, pliidi kohal auravad karupüksid talvel, pioneeriüritused, iseseisvumise algusaastate tunded.

Nostalgilisena on selle raamatu üldtoon ka kuidagi nukker. Hinges pakitseb kogu aeg justkui mingi nimetu igatsus olnu ja kaduva järele, kuigi seda otse välja ei öelda. Samuti pole kuskile kadunud igiomane vastuolu omade ja võõraste ehk suvitajate ja kohalike vahel.

Pärnakatele ilmselt palju äratundmistõõmu pakkuv lugemine ja sama põlvkonna inimestele olenemata kasvukohast nostalgilisi mälestusi meeldetoov. Noorema põlvkonna rahutumale lugejale võib ilmselt igavaks jääda, aga muidugi ei pruugi.

[Kitty · Rating 3 out of 5]

see oli küll vist rohkem raamat autori lapsepõlvest kui Pärnu linnast, aga polnud tal sellisenagi viga, väga hubane (palju mõnusat toidujuttu:)).

toimetada oleks teist küll veidi rohkem võinud, oli nii faktivigu kui kordusi. miskipärast jäi mind eriti häirima väga tihti kasutatud sõna "mhm". mitte, et mul oleks midagi selliste kõnekeelsete, onomatopoeetiliste sõnade vastu - kasutan neid ise palju ja meeleldi - aga... mida see tähendab? ma tean sõnu "mhmh", "mh", "hm" ja isegi "hmh", aga "mhm" isegi ei hääldu ju mitte kuidagi?

aa, ja mulle väga meeldis see emotsioon, millega autor kirjeldas oma teismepõlves toimunud Fiesta muusikafestivale - mul olid teised festivalid ja teised kohad, aga selle tunde tunneb vist küll igaüks ära; meenub, kuidas oli olla selles eas ja selles vaimustuses. noorus ei tule iial tagasi :P

[Brita · Rating 3 out of 5]

Autor paneb igipõlise pärnulasena kirja kuurortlinna võlud ja valud - kuidas igal suvel suvitajaid tõsiselt kõrgete majutushindadega kooritakse ning kuidas suveperioodi välisel ajal tuleb elada pikkade küünte ja juustega, kuna koos suvitajatega kaovad Pärnust ka iluspetsialistid. Ainult sanatooriumid on, need jäävad ja neid tuleb ka järjest enam juurde.

Lugesin raamatut audioraamatu vormis. Kuna teksti on peale lugenud autor ise, on jutt ladus ning lihtsasti mõistetav. Samas leidub siin nii palju olmelist, et lihtsalt ei jää midagi eriliselt meelde. Audioraamatu vormis on positiivne ka see, et kirjavead, mida kaaslugejad mainivad, jäävad märkamata ning kuna Pärnuga on mul kokkupuuted põgusad, siis ei mõista ma täheldada ka faktivigu. Peatükid on lühikesed killukesed, mistõttu võrdlemisi kiiresti seeditavad, kuid ühtlast Pärnu-eepost need kokku ei moodusta.

[Martti · Rating 2 out of 5]

Suvalisi episoode Pärnust. Sain teada, et Kuldne Trio olla Pärnu bänd ning pärnakate hulka kuuluvat ka perekond Neeme Järvi ja toimetaja Luule Zavoronok. Pärnuga olla seotud ka popid nähtused nagu Lotte ja Weekend. Aga üldiselt hakkas vastu see tohutu nõukaaja meenutamine läbi roosade prillide. Ja eks on keeruline lugeda, kui ikka täitsa teistsugune inimene kirjutab. Suhestuda on keerulne ja argine on igav. Näiteks mul pole aimugi, mis inimesed ei laulaks sünnipäevaks "tavalist" "õnne soovime sul" laulu, vaid selle asemel kasutavad mingit õõvastavat "sind tervitan hällilaps". No ühesõnaga peaaegu mitte millegagi ei suhestu.

[Reelika Kullerkan · Rating 3 out of 5]

Vahva lugemine, eriti kuna kirjutatakse palju mulle tuttavast Raeküla linnaosast. Pikapeale hakkas häirima hüplik kirjastiil, mis oli tingitud arvatavasti sellest, et raamat oli tahetud teemapeatükkideks jaotada. Sellest tulenevalt polnud jutt kronoloogilises järjestuses ja tekitas segadust. Üritasin terve lugemise aja aru saada, millises Raeküla majas möödus autori lapsepõlv (ja hiljem suvitajapõlv), aga vihjed selle kohta olid vastukäivad ja lõpuks ei saanudki aru, kas autor elas mereranna lähedal või jõeranna lähedal. Igatahes oli kodupood Rae pood nagu minulgi.

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Raamatu alguses mõte liigub ajas edasi ja tagasi, sujuvalt ühelt mälestuselt teisele. Peatükkidel on üldiselt teemad, aga ei ole ju kohustust ainult selle teema piires lauseid ritta seadma - jääb mulje, et autor laseb mälestustel ennast ise kirja panna. Hiljem on jutt rohkem konkreetse teema piirides.
Kuna ka Piret Tali vanemad on seotud Pärnuga, siis ulatuvad meenutused ja seosed üpris kaugesse aega - teada saab mitmete tuntud kohtade ajaloost. Tegemist on rohkem tagasivaatega, kuidas Pärnus on elu liikunud.

[Piret Tamm · Rating 4 out of 5]

Õnnelikud on need, kellel on lapsepõlve Oma Koht ja mälestused ja lood. Mina olen õnnelik oma Tartu agulilapsepõlvega, Piretil on Pärnu. Minul on ka oma Pärnu, see lapsepõlvest paar-päeva-suve Pärnu. Oravatega Rannapargis ja ilmarattaga ja randa kaasa võetud kurgileibadega.
Aga raamatust. Minevikukillud olid ülimalt nauditavad. Julgelt võib öelda, et pool raamatust oli armastuskiri Pärnule. Ja armastust ei ole ilmas kunagi liiast.

[Ivar Volmar · Rating 3 out of 5]

Kuidagi väga fragmentaarne oli see teos. Peatükk keskmiselt 2 lk ja igas peatükis üks teema või objekt. Kokku andis tohutult kireva kaleidoskoobi, milles aga miski väga selgelt meelde ei jäänud.
Palju parem oli see osa, mis rääkis minevikust ja lapsepõlvest, sest see oli mul autoriga pärnakana sarnane.

[Piret Peensoo · Rating 4 out of 5]

Mõnus tutvumisretk Pärnusse, mis minu jaoks läks käima alates lehelküljest 140, peatükist Hygge ja Lagom Pärnu aias ja köögis. Osa peatükke olid teistest väsitavamad, kuna uut infot oli palju, inimesi oli palju ja pidevalt tehti midagi - eks sellised olukorrad väsitavad mind ka tavaelus. Kindlasti naudib raamatut rohkem pärnakas.

[Evely Kink · Rating 3 out of 5]

Pärnu nostalgikutele mõnus lugemine. Eriti raamatu esimene pool, lõpus kisub üksluiseks, tahaks nagu midagi veel. Mainitud kohad ja inimesed tuletavad meelde juba muidu ununenud lugusid, kohti ja mälestuskilde.

[Ene Michelis · Rating 3 out of 5]

Tahan öelda aitäh lapsepõlve meenutamast. Lugedes raamatut " Minu Pärnu" elasin läbi poekäigud marsruudil "Anu" ja "Tõnu", lasin alla Munamäe puust rennist, jalutasin kartlikult Pärnu vanal sillal koos emaga jne. Olen küll Piret Tali venna Peeter Tali eakaaslane, kuid mälestused suusatamisest Raekülas ning palju muudki kattuvad.

[Kaisa Kukk · Rating 4 out of 5]

Keset talve lugedes mõnusalt suvenostalgiat ja igatsust tekitav.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Piret tundub raamatu põhjal olevat pärit väga õnnelikust ja funktsionaalsest perest ja kogu tema Pärnu on täis üsna ühest lapsepõlvenostalgiat. :)

[Greete · Rating 5 out of 5]

Nii soe ja kodune lugemine

[Meiepereseiklused · Rating 4 out of 5]

http://www.meiepereseiklused.ee/minu-...