"Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.” Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana. „Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.” „Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.” „Sa oledki must kümme aastat vanem.” „Jah, ja tahan sind hirmsasti!” „Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.” „Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?” „Üheksanda.”
Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses. „(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.
Ma olen paaril viimasel aastal lugenud ikka kenakese hulga erinevaid kodumaiseid noortekaid. Üldise halli keskpärasuse keskel ilmub igal aastal ka paar teksti, mida tõesti soojalt oma õpilastel lugeda soovitan. Tekste, mis peavad oma lugejast lugu ja ei paku talle mingeid üle võlli aetud seebikaid, kus ema on teadmata kadunud, isa hullumajas ja järsku ilmub põõsast välja uus poolvend, kes on mingitele magala jorssidele suure summa võlgu. Sellised raamatud reaalselt eksisteerivad!
Brigitta Davidjantsi värske noorteromaan "(Mitte just) armastuslugu" ei kuulu nende viimaste absurdsete süžeedega raamatute hulka. Sellel raamatul puudub lihtsalt igasugune tõsiseltvõetav faabula. Nõnda hõredat ja traageldusniite täis teksti pole ma ammu lugema juhtunud. See on väärt heal juhul mustandi tiitlit!
Lugu sellest, kuidas üks pidevalt viinavines kahekümnendates eluaastates noorhärra üritab ühele üheksandikule üheksakümnendatel järjepidevalt püksi pugeda on ikka uskumatult mage. Põhiliseks argumendiks, mida noorhärra järjepideva sugutungi selgituseks kasutab on "Aga vaata ennast! Mis ma siis tegema peaks?". Kui peategelasele sellised võlusõnad ei mõju, siis võetakse järgmine pidu tema sõbranna sihikule. Tõeline tanksaabastes don Juan.
Taustaks üritab autor luua nostalgilist maailma, kus muusika tuli veel kassettide pealt, telefon oli esikus juhtmega seinas ja alkoholi osteti maja eest kioskist. Kuid ka need killud "lihtsamatest aegadest" ei suutnud kogu seda lugu elama panna. Kassettide korduv mainimine ei vii lugejat automaatselt üheksakümnendatesse, selleks on ikka midagi enamat vaja. "(Mitte just) armastusloo" lugemise suurimaks plussiks oli see, et nüüd ma hindad osasid meie noorteromaane ikka tunduvalt kõrgemalt.
PS: Ja see lõpp!!! Seriously!?!? Ilma igasuguse arengu, eneseotsingute ja kõhklusteta jõuab peategelane omadega lõpuks sinna? See ei ole eneseleidmisest rääkiv lugu, kui tegelane pole end kunagi isegi otsima hakanud.
See raamat meeldib, kui sa olid aastal 1998 kandis u. 14-aastane, elasid Tallinnas, käisid Carrolsis ja Enteris ja Kloostriaidas. Või kui oled praegu 14 ja tahad teada, kuidas ennevanasti Tallinna noored elasid. Ei meeldi, kui sind ei huvita, kuidas ennevanasti elati ja/või kui sa ei suuda häälestuda 14-aastase tüdruku mindsetti.
Enne lõppu ei juhtu absull mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi ei juhtu 166 lk jooksul peale selle, et peategelane Rebeka laveerib kahe jobust naistemehe vahel, kes ei taha temast muud kui teadagi mida, ja helistab pidevalt oma sõbrannadele, et nendega ühiseid tuttavaid klatšida. Kuid mulle meeldis lõpp. Ei ole üldse minu teema, aga nii sobis kuidagi sellele raamatule.
Raamat on muidu ladusalt kirjutatud, vähemalt sedagi, aga vahepeal oli tunne, et kas kirjanik põimlausetest ka midagi on kuulnud, aga ilmselt see on lihtsalt selline kirjutamisstiil. Ja ma olen päris palju eesti noorsooromaane lugenud ja sageli pöörlevad need mingite kunsti-, teatri- ja muusikainimeste ümber, nagu need oleks kõige suuremad pidutsejad üldse.
See on okei, hästi kiire lugemine, aga ikkagi kõhnavõitu. Fookus oli ühel suhteliinil, mis polnud kõige paeluvam. See võttis tähelepanu huvitavalt peategelaselt ja suunas selle mingile pervole. Sõnumita ta siiski ei ole, aga süvenemist võimaldavaid liine oli kindlasti veel.
14 - aastasena sain aru kui oluline on, et minuvanused ja üleüldse kõik loeksid seda, raamatut. Raamat rääkis endast palju vanema mehega "suhtesse" astumisest ja mis ohud sellega kaasnevad. Raamat oli põnev ning elasin kaasa. Soovitan.
Väga kiire ja absurdselt lihtne lugemine. Kompott emotsioonidest pulbitsevast koolipubekast, (esimesest) armastusest ning tolleaegsetest seikadest-probleemidest. Loo keskmeks on noore inimese ärakasutamine.
see oli nüüd küll üks imelik raamat. umbes neljateistkümne peatüki jagu üsna ehedat üheksakümnendate meeleolu, aga mitte midagi ei juhtunud, ja siis paaris viimases peatükis veidi juhtus, aga see polnud enam üldse ehe (lihtsalt vihjeks: üheksakümnendatel ei olnud #metoo veel leiutatud, nii mõnestki asjast ei räägitud ja kohe päris kindlasti ei räägitud neist asjust täiskasvanutele).
justkui saaks teismelineolemine lõppeda sellega, et oled ikka veel edasi teismeline, aga järsku on kõik hästi. ei, sõbrad, nii see asi küll ei käinud. vähemalt üheksakümnendatel:)
Ma ei tea, kuidas tänapäeva tüdruk suhestuda võiks - kas ta viitsib lugeda maailmast, kus kohtumisi lepitakse kokku tunde telefoni valvates (igaveseks on vist kadunud see probleem, et potentsiaalse peika kõne võttis vastu kuri isa...) ja kus vähemalt Lõuna-Eestis oli veel täiesti tavaline see, et telefoni kodus polnudki. Tema jaoks ei ütle midagi ka need baaride nimed ja enamik ansambleid. Samas, teema ise on universaalne. Õnneks leidub veel ka praegu päris palju noori punkareid ja "karvaseid" - äkki neile sobiks see raamat kõige paremini?