Eestid, mida ei olnud. Ulmeantoloogia

by Indrek Hargla (Editor), Jaagup Mahkra, J.J. Metsavana

Indrek Hargla koostatud alternatiivajaloo antoloogia „Eestid, mida ei olnud“ on põnev kirjanduslik mõttemäng, kus ulmekirjanikud on ette võtnud ülesande kirjutada ümber kodumaa ajalugu alates ürgajast kuni moodsa meediaajastuni välja. Siin on kaksteist juttu, mis uurivad, et milliseks oleks võinud Eesti lugu kujuneda, kui mõned sündmused oleks läinud teisiti. Mis oleks saanud eestlastest, kui Saksamaa oleks võitnud II Maailmasõja? Või kui eestlased oleksid juba muinasajal vastu võtnud ristiusu ja saanud oma kuninga? Kui Napoleon oleks vallutanud Eesti või kui Põhjasõja aegu oleks sortsid ja nõiad Tartu linna hävingust päästnud?

Genres: Science Fiction, Fantasy

410 pages, Paperback

First published December 1, 2017

Reviews

[Martti · Rating 4 out of 5]

Olen võibolla ka varasemalt maininud, et mulle ei meeldi lühijutud. Olles juba mõnda aega maailma investeerinud, saavad nad korraga läbi ja rebitakse mind juba mujale. Teisalt positiivselt saab pilgu ebahuvitavast kiiremini üle libiseda, sest kohati liialdati mingite kirjelduste ja heietustega ohtralt või kippus sündmustik täiesti arusaamatu olema. Igaljuhul väga eripalgelised autorid. Tore, et meil neid nii palju on. Erinevus rikastab. Otsi kohta, kust sa saad, ja lükka järgmine autor sisse. Jutukogusse!

Aga keskendugem positiivsele! Siit kogumikust tõstaksin esile Jaagup Mahkra, Maniakkide Tänava, Mairi Lauriku, Mart Sanderi ja Siim Veskimehe. Kõrget inspiratsioonilendu autoritele ning tugevat järgmist sajandit, Eesti! (Avastasin, et päris sobilikul päeval kirjutan arvustust) :P

[Manfred Kalmsten · Rating 5 out of 5]

Kuna Eestis toimuva tegevusega kirjandus mind reeglina väga ei tõmba, siis hoidsin seda raamatut raamatukogus käies mitmel korral mõtlikult peos ja panin riiulile tagasi. Ausalt öeldes tulebki mul tunnistada, et kartsin, et pean end sest kogumikust poolvägisi jutt-jutuhaaval läbi närima ja leian 13-st loost heal juhul paar-kolm meelepärast, siis.... Ei kutsunud nagu väga.
Üllatuslikult oli aga tegemist ühega viimaste aastate parimaist lugemiselamustest ning ehkki ma nädalajagu päevi tagasi jaurasin FB-s, et mulle meeldib kui arvustatakse nii kogumiku ennast, kui ka lugusid eraldi, pole mul vähimatki energiat, ega ka viitsimist siia mingit pädevamat üldarvustust kirjutada. Uus raamat tahab lugemist ja üldse... Aitab küll. Lugudest jupiti aga juba allpool.


Jaagup Mahkra "Tarvaste tulek"

Lugu siis selles kuidas Rahomeele(?!) nimeline tark üritab rändhõimudele paikseks jäämise ideed maha müüa.
Üldiselt, mõnus oli lugeda. Jooksis nagu üks Mart Laari koostatud põhikooli ajalooõpik, mida lugedes sai selgeks, et midagi vägevamat kui eestlased pole iial olemas olnud. Väga hea ajalooõpik on. Kahuks ei mäleta enam, et millisele klassile, aga võimalikel huvilistel ei tohiks seda väga raske leida olla.
Mahkra kirjutet looga olid aga lõpptulemusena kahjuks kehvemad lood. Rahvusromantilistest nootidest kantud ajalooline kirjandus mulle üldiselt meeldib. K. A. Hindrey "Urmas ja Merike" on minu arust sellise rahv.rom ajaloolise kirjanduse parim näide (Sry, aga ammusteks jõuludeks saadud "Lingvistiline mets" ootab endiselt oma aega) aga sellega on nii, et kuskilt jookseb piir, mille ületamisega muutub see palaganiks ning ma kardan, et vähemalt minu jaoks Mahkra selle piiri ka ületas. Justnimelt viimastes lausetes. Katsun küll endale aru anda, et ainult lõpulausete põhjal ei saa kogu loole vett peale tõmmata, aga samas...lõppmulje on see, mis loeb ja paraku jäigi ni, et "täitsa heast" loost sai "vist hea".
Aga vbla oli see lõpuosa nali, millest ma aru ei saanud... Es tia mette.
Muidu, tehniliselt igati pädevalt kirja pandud. Isegi Mahkra kaubamärgiks olevaid hüüumärgiga lõppevaid jutustavaid lauseid oli ainult üks, mis on ilmselge edusamm. Nii jätkata.


Indrek Hargla "Clemens Fellinus, Rex Estonicum"

Lugu sellest, et mis oleks juhtunud, kui Lembitu oleks end (mõningatel loos selguvatel asjaoludel) ristida lasknud.
Pole midagi öelda, tehniliselt. No Hargla on Hargla, eksole. Mälu ütleb, et sellele tekstile on baasis ette heidetud liigset kuivust, aga minu arust klappis selline napp stiil loo sisuga imehästi..
Sisu poolest võiks aga natuke vinguda, et peale Lembitu ristimist kestis lugu veel liiga pikalt edasi. Mitte, et huvitav poleks olnud, aga esipoolik oli lihtsalt oluliselt parem. Oli ju peale usuvahetust selge, et kuhu see lugu edasi triivib ja ses osas Hargla kahjuks ei üllatanud.


Heinrich Weinberg "Vabavalla kaotamine"

...Räägib sellest kuidas Vabavalla nimelisest ja demokraatlikust maakondade liidust saab ühe vanema salasepitsuste tõttu midagi hoopis muud. Kuid see on ka lugu armastusest ja pistoda-sepitsustest, ehkki esimene neist liinidest viliseb kahjuks ilma maadraputava kulminatsioonita õhust tühjaks ja teine jääb kuidagi õhku rippuma..
Üldiselt on mul Weinbergi loomega siiani väga head, kuigi üsna napid suhted. Ei kõigutanud mu arvamust temast ka see lugu, ehkki midagi jäi nagu häirima. Weinberg on kahtlemata äärmiselt hea loojutustaja, aga üht-teist jääb siiski puudu. See on lihtsalt hästi jutustatud lugu ja seetõttu ma kardan, et mõne aja jooksul sulandub see halliks massiks teiste hästi jutustatud lugude seas. Polnud siin just kuigi meeldejäävaid tegelasi ( Kui nimede ja müütidega tiivaripsutamine välja arvata), ega atmosfääri mis võinuks mälestust loost mällu betoneerida ning lõppki oli kuidagi... lõigatud-otsitud. N.ö. "tugev neli" aga jah... Paraku mitte grammigi rohkem.


Meelis Friedenthal "Kasuksepp"

Pettumus selles loos oli ilmselt põhjustatud minu liigsetest ootustest sellele. Iseenesest oli ju nii leping deemonitega ja hingede eest võitlemise raames kasukate selga tõmbamine huvitav ning ka tehnilisele poolele pole suurt midagi ette heita, aga..... Tõstan käed üles, annan alla ja tunnistan lihtsalt, et ei mõjunud.
Aga võib-olla hakkan ma sellest (risti-)usuteemast väsima. Eriti tabas mind see kahtlus kui nägin, et järgmise loo nimi on ....


Mairi Laurik "Jumala armulikkus"

Peamine positiivne element siin loos oli minu jaoks see, et ristiusu asemel oli tegemist Kreeka-Rooma jumalate panteoniga, millesse olid segatud nii Põhja kui ka Ida tegijamad mütoloogilised tegelased. Kõlab ju huvitavalt, eksole...
Paraku aga oli lugu üks paras kaos ja lugeja hüplik tirimine ühest kohast teise. Oli armastuslugu, aga see ei pääsenud korralikult pinnale ja ülejäänu oli nagu juba öeldud ... rähklemine ühest episoodist teise.


Mann Loper "See linn on meile kalliks maksma läinud"

Jälle üks lugu mida ma eelmiseid lugedes ootasin. Esiteks muidugi temaatika ja teiseks võin ausalt tunnistada, et Loperi romaan "Kellest luuakse laule" mulle meeldis.
Ka lühijutt (või jutustus?) "Meister ja õpipoiss" jättis positiivse mulje, ainult et seda tuli võtta kui bonus-tracki juba mainitud romaanile. Eraldiseisva palana oli tegemist ikka... Ok, lõpetan, jutt ei käi ju praegu sellest, vaid hoopis loost nimega...
"See linn on meile kalliks maksma läinud" on loomulikult Kaug-Ida hõngulisest fantaasiast kaugel ja peegeldab hoopis siinseid sündmusi venelaste ja rootslaste omavahelise ragistamise ajal Issanda Aastal 170*. No ei mäleta enam, mis aastal Tartu vallutamine toimus ja sama probleem on mul ka kogu looga üldplaanis.
Oli ju ladusalt kirja pandud, aga nüüd, ehk kaks päeva hiljem, mäletan ma sellest vaid niipalju, et Tartu bastionide ja tornide kuiva üleslugemise asemel oleks võinud hoopis fantaasia tööle panna ja katsuda neid natukene rohkem kirjeldada. Praegusel kujul oli see siiski üsna tüütu ja suhteliselt mõttetu loetelu.
Hetkel neid ridu kirjutades meenusid ka lõpulaused, mis tekitasidki suurema osa positiivsest järelmuljest, nii et võin julguse kokku võtta ja öelda, et tegemist oli siiski tugevalt pluss-poolel asetseva looga.


Mart Sander "Saatan Robert"

Kui kellegil on ikka veel kõhklusi, et kas Mart Sander lisaks kõigele muule ka kirjutada oskab, siis võin julgelt kinnitada, et oskab küll.
Lugu ise on sellest kuidas teatrisse määratakse uus direktor ning kogu teatripere suureks ehmatuseks tahab ta lavastada üsna pahaendelise kuulsusega tükki "Saatan Robert"...
Loo peamine nõrkus oli vähemalt minu jaoks see, et kui jutu algus jättis mulje, kui üsna tavapärasest maailmast, siis ühtäkki, justkui oleks see autorile alles poolel distantsil pähe karanud, tulistati mind vampiiride, muumiate ja kurat teab veel kellede olemasoluga. No ei meeldi mulle sellised asjad.
Aga, õnneks sai autor end siiski pidama ning suurem osa muumiate ja vampiiride seotust osutus ....Ütleme et sotsiaalkriitiliseks noodiks, mis eriti hästi loo üldkulgu sobituda ei tahtnud ja seetõttu kuidagi paari lehekeülje pikkuse võõrkehana tundus.
Aga, see selleks. Lool on ladusalt kulgev ja huviga jälgitav süžee ning on ka (küll veidike läbinähtav) puänt. Meeldis.


Maniakkide Tänav "Kolmanda Reichi triumf!"

See oli siis nüüd üllatus selgest taevast. Tunnistan, et reeglina ManT-i looming mulle eriti peale ei lähe ja asi pole ainult selles, et minu jaoks on splätterdamine igavus kuubis, vaid lihtsalt... Mingi võtmeke tundub puudu või tonaalsus paigast ära olevat.
Seega ei oodanud ma ka sellest loost midagi erilist või pigem, ootasin midagi lollakalt kõlava pealkirjaga samas vääringus olevat ent ....Võta näpust...
Seekord paiskab ManT lugeja olukorda, kus teljeriigid on II MS-i võitnud ning keskendub Eesti kodeerijatele, kes Eesti territooriumil asetsevas surmalaagris ja sunnitöö raames arvutite taga koodi kangutavad, kuni lõpuks...
Nagu juba avalausest aimata võis oli minu jaoks tegemist senistest lugudest parimaga ja ei tahaks kuidagi uskuda, et tegemist oli ainult madalatest ootustest tingitud üllatusega. Lugu mis algas, kui tüüpiline vangilaagrilugu arenes ühtäkki hoogsalt milleksi muuks ja jõudis minu üllatuseks üldse kuhugi mujale välja. Ja ei mingit soolikate laskmist ega verepudrutamist. Igate meisterlik töö. Au und kiitus.

P.S. .Lugu on muuseas mõtteline jätk J.J. Metsavana loole "Das Kulturkonflikt", mille lugemine pole ManT-i loo seisukohalt küll kohustuslik, aga on see eest igati soovituslik.


Mihkel Seeder "Ernst Meele Eesti"

Peamiselt ettekande vormis jooksev tekst, mis annab meile aimu sellest, mis oleks juhtunud kui kolmekümenndatel oleks läinud asjad teisiti ja baaside lepingu asemele oleks....
Oli huvitav lugeda ja samas ei olndu ka. Enamus tekstis oli esitatud ettekandena ja see andis autorile võimaluse libiseda üle võimalikest ajaloosündmustest, mis tema ehitatud ajaloo pilbasteks oleks peksnud. Lisaks painas mind kogu jutu jooksul tunne, et autori näol on tegemist dramaturgiks pürgiva tudengiga. Raamatu lõpus olnud autoritutvustust mitte ainult ei kinnitanud mu kahtlusi, vaid tuli välja, et tegemist ongi dramaturgiga.
Aga lugu ju oli, kas just ülemäära põnev, aga samas oli see piisavalt lühike, nii et siis kui ma hakkasin kerges igavustundes kontrollima, et palju veel jäänud on, oli jutt enam-vähem läbi ka.
Lõpupöörde eest võiks anda lisapunkti. Oli üllatavalt ja hästi välja mängitud, ehkki tekitas kahtlusi kirjeldatud operatsiooni mõttekuses.


Veiko Belials, J.J. Metsavana "Piisab kui seinale kritseldad B"

Võimalik, et oodatuim kõigist oodatud lugudest ja kui esmapilgul tundus, et tegevus ei toimugi lähi-lähiminevikus, vaid kusagil palju kaugemal, siis olin kergelt pettunud. Õnneks loo kulgedes siiski pettumustunne kadus.
Lugu maalib meile pildi sellest, kuidas 21. sajandil on Eesti valitsejaks endiselt Vene tsaar, aga rahva seas räägitakse legende kuldsest Prantsuse ajast, mil Napoleon Maarjamaa maakamarat tallas, tammesid istutas, talupoegadega ühise laua taga einestas ning ehk isegi viina...khm...veini viskas. Ööpimeduse katte all ilmuvad aga tänavatele Pantsuse kaardiväelastena riietuvad bonaparistid, et anarhistide ja muude sellistega rusikavõitlusi pidada või lihtsalt mingeid võimuvastaseid sigadusi korda saata...
Kuidas nüüd öelda... oli lugu, oli tegu, aga lugedes valdas mind samasugune tunne nagu varasemaid ManT-i lugusid lugedes, et midagi on justkui puudu. See ei härinud põrmugi nii palju kui Weinbergi või Loperi loo puhul, aga midagi siiski jäi.
Muidu tuleb tunnistada, et lugu oli lööv ja originaalne ning üldse igate tipp-topp.


Siim Veskimees "Valendab üksik prooton"

Nagu ikka hakkasin ka seekord Veskimeest lugema pika hambaga. Tema romaanidest olen ma suutnud end läbi närida vaid ühest ja ehkki antud autori lühijuttudega on mul seis parem, on ka see omaette loterii. Et kas joppab või ei.
Seekord joppas ja mitte ainult. Tegemist oli vaieldamatult kõige põnevama looga antud kogumikus. Hoogne ja kiire tegevuskäik pani mind ahnelt lehekülgi haarama ja ilmselgetele kirjanduslikele puudujääkidele vilistama ning kui lõpp, jah, see lõpp, kätte jõudis... olin ma tsipake pettunud nii selles, et see lugu nii järsult otsa lõppes, kui ka lõpptulemuse tüüpilisuses. Ei midagi uut siin ilmas. Kahju.
Lugu ise räägib sellest kuidas siinses regioonis on valitsevaks jõuks üle saja miljoni elanikuga Põhjamaa ning sisuks on juhtumite uurimine, mis kätkevad endas oluokordi kus täiesti tavalised inimesed näevad ühtäkki alternatiivset ajalookulgu. Ajalookulgu, kus mingit ühtset Põhjamaad pole olemas ning kõik on üldse ... Nii nagu meil siin ümberringi on.


Krafinna "Elu jõud"

See lugu erineb teistest peamiselt kahe asja tõttu - esiteks räägib see tuleviku Eestist ja teiseks on selles tunda tugevat poeedikätt. Lugu ise räägib meile saladuslikust rollimängust, mille juurde käiva kebensi käigus inimesed rasestuvad ja hiljem kolmikud sünnitavad ning sellest milleni see välja viib... või ei vii...
Hea, kuid jäi nagu tsipa lühikeseks, et korralikult mõjule pääseda. Nagu alguses vihjatud, oli sõnaseade mõnus, tüüne, ladusalt kulgev, kuid niipea kui ma seda täiel määral nautima suutsin hakata, sai lugu läbi... Et siis selline kala.


R&R: Kirjandusosakond

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!

Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on kuraditosin kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning välja pakkunud tosina jagu alternatiivseid lahendusi erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab ulmeantoloogiast "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Elar · Rating 4 out of 5]

Nagu igas kogumikus leius ka siin nii pärleid kui ka ussipuru.
Väga huvitavate detailidega ning hästi viimistletud olid "Tarvaste tuleku", "Kasuksepp", "Kolmanda Reichi triumf!" ning väikeste mööndustega ka "Valendab üksik prooton" ja "See linn on meile kalliks maksma läinud".
Hea ideega, aga mitte väga kaasakiskuvad või siis veidi rohkem viimistlust vajavad teosed - "Vabavalla kaotamine", "Jumala armulikkus" ja "Saatan Robert".
Kõik ülejäänud lood kahjuks aga ei kõnetanud mind kui lugejat ning pigem olid justkui augutäide. Aga ilma natukene kehvemate lugudeta ei paistakski parimad välja.

[Brita · Rating 2 out of 5]

Milline oleks Eesti täna ja milline oleks meie riigi ajalugu, kui mõned sündmused oleks läinud hoopis teisiti?

Raamatus on koos 13 erineva autori alternatiivajaloolist juttu. On autoreid, kes on läinud minevikku muutma ja on autoreid, kes kirjutavad alternatiivsest tänapäevast või hoopistükkis tulevikust.

Kuna kogumikus on väga erineva stiili ja viisiga lood, ei saagi sellele ühtset ning stabiilset hinnangut anda - oli väga kaasahaaravaid lugusid ja leidus ka lugusid, mida püüdsin lugeda, kuid igavus sai võitu ning lehitsesin järgmise loo juurde.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Seda teost lugesin esmakordselt kaks aastat tagasi. Lugenud tookordse muljenduse läbi, jõudsin järeldusele, et ega eriti palju uut siia Issanda päikese alla minu jaoks selle raamatuga seoses tekkinud ei ole. Nagu enamiku kodus olevate Hargla koostatud ulmekogumikega, on siingi paremaid ja mittemidagütlevamaid lugusid. Üldmulje siiski huvitav, aga las mõne aasta tagune sulg kõneleb pikemalt. NB! Lõpus olev luuletus on siiski täitsa värskelt tänapäevane.

Veebruar 2019

Alternatiivajaloo antoloogia, kus Eesti ulmekirjanikud on üritanud lahti kirjutada Eesti alternatiivajalugu alates aegade algusest kuni tänapäevani välja. Kõlab kui tõeline maiuspala.
Esimene lugu oli nauditav, kuid lõppedes tekkis küsimus, et kus siin see alternatiivajalugu on. Pigem on tegemist legendiga. (2021. aasta täiendus: võib siiski kogumiku eesmärgiga kooskõlla lugeda). Teine lugu Harglalt endalt, kus Lehola Lembitu seest deemoneid välja aeti, kõlbas juba paremini selle määratluse alla, kuid seda olin ma juba varem lugenud. Lugu Vabavalla kaotamisest - võib-olla ma tõesti tunnen Muinas-Eesti ajalugu nii halvasti, aga taas tekkis küsimus, et mis siin alternatiivset on. (2021: no Töllu ja mittetraditsioonilise Kalevipoja võimuvõitluse tulemus ju tegelikult oli). Kasuksepp oli ka rohkem lihtsalt ühe müstilise liini kujutaja. Jumala armulikkusega sama - erinevad mütoloogiad kokku põimitud ja ajaloolisse konteksti seatud. (2021: kõige humoorikam lugu minu jaoks selles kogumikus). Tarto liina Põhjasõja aegne mäsu, kuhu sekkusid nõiad, kratid ja libaelukad, läks juba paremini teemasse. Mart Sanderi lugu saatanast Robertist - siin meeldis vast kõige rohkem tänapäeva maailma aktuaalsete probleemide pilamine. Raamatu teise poole lood olid juba rohkem teemasse, alates maailmast, kus Saksamaa II MS võitis, kus Pronksiööl märatsesid moodsad bonapartistid ja lõpetades mustima stsenaariumiga, kus eestlasi on järel vaid käputäis.

Hoolimata sellest, et osad lood minu arust teemasse ei läinud, oli tegelikult mõnus lugemine. Autorite tase on muidugi erinev ja mõni lugu oli igavamavõitu kui teised. Puänt oli ka mõnel lool täitsa olemas, kuid teisel puudus jälle sootuks. Ma pole küll eriti palju ulme lühijutte lugenud, aga ilmselt olid ootused nii üles kruvitud, et lootsin rohkemat."

Tarvaste tulek kuulutas
Clemens Fellinus, Rex Estonicum.
Vabavalla kaotamine meeles mõlkumas
sosistas Kasuksepp:
"See linn on meile kalliks maksma läinud."
On see Jumala armulikkus?
Või hoopis Kolmanda Reichi triumf?
Saatan Robert naerda kihistas:
"On hoopis Ernst Meele Eesti.
Piisab, kui seinale kritseldab B
ja valendab üksik prooton.
Selles seisnebki Elu jõud."

[Kreete · Rating 3 out of 5]

12 lühijuttu alternatiivsest Eesti ajaloost. Mõned jutud olid väga realistlikud, mõned ikka päris suure "kiiksuga"; omamoodi huvitavad ideed olid kõik. Päris paljud jutud eeldasid tegelikult üsna head Eesti ajaloo tundmist, kindlasti on raskem (ja ilmselt ka igavam) lugeda, kui tausta ei tea. Kui midagi veidi häiris, siis juttude ebaühtlane tase.

[Gea · Rating 3 out of 5]

jutud ebaühtlase tasemega, aga kokkuvõttes täitsa muhe lugemine.

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Heiko Vainsalu · Rating 4 out of 5]

lugude hinnanguid 2st 5ni.

[Reelika Raimet · Rating 4 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Joosep · Rating 3 out of 5]

Mul on alati natuke raskusi eesti ulmega, ning selle kogumikuga pole teisiti. Esialgne tahe oli panna reitinguks "oli okei", aga ülevaadates raamatu sisukorda, meenub häid hetki enamus juttudes. samas enamuses oli ka miskit, mis häiris.
Kõige pealt siis jutud, mis jätsid väga positiivse mulje. J. Mahkra "Tarvaste tulek" oli selline rahulikum lugu, aga alt reaalsus oli hästi üles ehitatud ja põnev lugeda. M. Friedenthali "Kasuksepp" oli hästi huvitav ja põnev nurk vaimulike võitlusest deemonitega. Maniakkide Tänava "Kolmanda Reichi triumf!" jäi ka väga positiivselt silma, kuigi mõni asi tundus raskesti usutav, eriti lõpp, aga mul on nõrkus ulmelugudele, kus on natukenegi realistlikut progemist. Viimane erekogemus oli S. Veskimehe "Valendab üksik prooton", seal häiris peategelase islamifoobia või selline delfi kommentaatorite mõttelaad, aga teiselt seal paistis karmim valitsus olevat, et tundus siiski sobivat sellesse maailma. Aga ulme osa oli väga mõnus, ning Veskimees suutis hea ulmelise idee ilusti lühiloo jooksul ära kirjeldada. Kõigist juttudest jättis kõige tugevama mulje. Lisaks peab tõdema, et M. Sanderi "Saatan Robert" oli täitsa huvitav lugu.
Huvitava maailma poolest tahaks veel esile tuua M. Lauriku "Jumala armulikkus", aga lugu ise jäi kuidagi vajaka. Lühijutu kohta toimus liiga palju või lugu ei tundunud väga kompaktne. Aga maailm ise oli väga põnev ja võib-olla pikem ja korralikult välja kirjutatud lugu oleks hea lugemine.
Ülejäänud jutud koos "Jumala armulikkusega" olid "oli okei" aga ei jätnud väga suurt positiivset muljet, ning üks negatiivne asi mis jätkuvalt meeles, on et kui palju võib ühe linna tänavaid nimetada ja kirjeldada, kui see lõpu kulminatsiooniks pole üldse oluline. See käis siis M. Loperi "See linn on meile kalliks maksma läinud" kohta. Aga muidu oli see ka "oli okei".

[Jakob Rosin · Rating 4 out of 5]

Võtsin tegelikult raamatu pihku kõheldes, sest ajalooteemad pole mulle kunagi ülemäära huvi pakkunud. Ja ehkki lugemise ajal sai mõnes kohas see huvipuudus karistuseks, sain raamatut suhteliselt hästi nautida ka ilma suurte ajalooteadmisteta.
Edasi loe reaktorist: https://www.ulmeajakiri.ee/?eestid-mi...

[Britt Suits · Rating 1 out of 5]

Ma pole ei ulmekirjandus- ega ka ajaloohuviline, kuid sellele vaatamata tundus raamatu tutvustus piisavalt põnev. Raamatus on kaksteist Eesti ulmekirjaniku juttu, milles on kirjutatud ümber Eesti ajalugu alates ürgajast kuni tänapäevani. Tegelikult on isegi tulevikuaastatest põgusalt kirjutatud.
Üldiselt tõdesin, et selline kirjandus ei ole ikka minu jaoks. Kuigi ulme ei tundunudki üldjoontes nii ulmeline. Enamus jutte ei tekitanud minus suuri emotsioone. Eriti pettusin ma palju kiita saanud kirjanik Indrek Harglas. Ju siis ootasin midagi ekstra põnevat, kuid ka tema lugu jäi minust kaugele. Üllatas mind aga Mart Sander, kellesse kirjanikuna suhtusin pigem skeptiliselt. Eks temalt oli ka tegelikult veidi „kergem“ ja mitte väga ajalugu puuduv lugu. Ei tundu üldse kehv raamat olevat, lihtsalt mitte minu maitsele.