Tsepeliini triumf

by Andres Oja

Siin ta nüüd tuleb: ülevaade ENSV 1970-ndate ansamblitest! See oli kümnend, mil sündisid hard rock, heavy metal, progressive rock, jazz rock, punk rock. Instrumentalistid mängisid pikki soolosid, stuudios salvestatud lood ei olnud enam kolmeminutilised, vaid tihtipeale isegi üle kümne minuti pikad, kontserdid kestsid paarikümne minuti asemel mitu tundi. Olulisim, mida peab nimetama nimega Eesti rahvusliku rockmuusika sünd, sai alguse 1970-ndail. Need noored muusikud ei mõelnud, et nad teevad ajalugu. Aga just seda nad tegid. Pea olematutes tingimustes, pillidega, mida ükski endast lugupidav Lääne muusik poleks puutunudki. Lindistades Eesti kullavaramusse jäänud laule, teadmata, kas keegi neid kunagi kuuleb. Kuid enamik muusikuid ei meenuta neid aegu jubedusest õlgu väristades. Esinemiskeelu ohust ei hoolitud, entusiasmi oli nõnda palju, et sellega oleks võinud talve soojaks kütta. Nad tegid muusikat, et olla vabad, kasvõi hetkekski, vabad, kuni muusika lõpeb. Muusika aga ei lõppenud ega lõpe eal. Raamatu autor, muusik (löökriistamängijana tuntud Vitamiinist ja Kolumbus Krisist) ja raadiohääl Andres Oja ütleb, et 1970-ndad oli Eesti muusikas väga huvitav, suisa põnev aeg. Aga see raamatki pole mingi (muusika)ajaloo õpik, vaid ere elu muidu stagnatsioonitempliga märgistatud 1970ndatest.

304 pages, Hardcover

Published January 1, 2016

Reviews

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Päris kena ülevaade Eesti 70ndate alustavast rockskenest. Mulle tuli üllatusena inglise keele ohter kasutamine ja lugude maailmatasemelisus, näiteks Kooma "Ma pesen oma hambaid verega" lööb igast asendist...Eesti Hendrixist Andres Põldroost polnud ma enne samuti kuulnud, nagu ka Eesti 70ndate kõige kõvemast bändist Ornamendist. Ütleme nii, et hindajal on selles osas teadmistes maakerasuurune auk, mida see raamat küll nüüd päris tugevasti lappis.
Ei ole siin häbeneda midagi, kui me tuletame meelde et me olime sel ajal raudeesriide taga ja ideoloogilise vatiteki all, siis tulemus on päris muljetavaldav. Kooma, Ornament, Suuk, Haak, Mess, Gunnar Grapsi lugematud bändid, varajane Ruja, Polyphon & Consilium jne jne. Neid bände on raamatu lugemise taustaks väga hea kuulata...

[Tanel Vari · Rating 3 out of 5]

Mulle väga ei meeldinud. Kuidagi kuivetu ja rabe faktipuistamine. Peaks Ojakääru Rock-Rapsoodiat kõrvale lugema, mälu järgi oli too parem.