Inimväärne elu

by Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähki kaks juttu maainimeste elust.
"Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult.
Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel harva tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse.
Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette."

Genres: Fiction

80 pages, Hardcover

First published September 1, 2015

About the author

Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.

Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.

Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.

Reviews

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Andrus Kivirähk tunneb ikka eestlase hingeelu ja salajasemaid ihasid. Olgu selleks teatriloo suurim lavastaja Voldemar või külajorss nimega Vana Säga. Eriti hästi tunneb Kivirähk eestlase hinge helli kohti ning teemasid, mis meile tegelikult haiget teevad ja korda lähevad. Kuid olles need teemad üle võõbanud rahvaliku huumori ning krõbeda keelekasutusega, võib lugude kvintessents osadele lugejatele hoopis kaduma minna. Naeruhoos pole midagi lihtsamat, kui naerutaja lihtlabaseks tolaks kuulutada. Kivirähka on see oht juba aastaid saatnud, kuid ta on suutnud hoiduda pajatsi rolli täielikult omaks võtmast.

Esmapilgul tundub, et kogumikus "Inimväärne elu" läheb Kivirähk lõpuks ainult labase nalja ja roppuste peale välja, kuid paksu värvikihi all on tegelikult peidus "depressiivsetes väikelinnades" elavate inimeste traagika. Miks sõidab ainumas buss iga päev meie peatusest mööda? Miks keegi ei tule enam maale suvitama? Ainult nädalavahetusekski! Sama valus on küsimus, miks mitte homme ise selle bussi peale minna ja igaveseks siit ära sõita? Soome ehitajaks, Rootsi koristajaks või Norra strippariks. Seal on ikka parem elu kui siinses kolkas. Ainult poolearuline võib ju seda maad siin armastada ja elamisväärseks pidada. See on pime õnne, et meil veel nõnda palju lolle jagub ning nende seas leidub ka üks kirjanik, kes nendest nende keeles neile kirjutab. Kivirähk tõestab taas, et on ainult narriks muutumisest veel valgusaastate kaugusel!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Krt, ma ei saa aru, kuidas Kivirähk seda teeb?
Kirjutab kurbadest ja kurjadest asjadest, mille ees mina olen: "Uäää, miks inimesed inimesed on, MIKS?!", aga tema teeb sellest nii neetult naljakad lood, et naeran häälega ja veel ja veel. Ning ometi on kõik see inimeste loomus ikkagi täiesti usutav.
See mees on geenius, tõden ikka ja ikka, jälle ja jälle.

[Seili · Rating 4 out of 5]

Ühtaegu väga naljakas ja samavõrra ka kurb. Kaks erinevat juttu tavalistest inimestest. Ja mitte lihtsalt inimestest vaid eestlastest...

[Mudlum]

Kui võrrelda „Inimväärset elu“ „Heade inimestega“, siis sedakorda on autori uurimise all tigeda rahva tegemised. Pealtnäha paistab, et nõnda, nagu head inimesed olid head lihtsalt niisama, asja ees, teist taga, nii on ka kurjus maa peal lihtsalt nagu ohakad või orashein. On – ja midagi pole teha. Kui aga veel ussisõnaderaamat lisaks võtta, siis hakkab tunduma, et headus ja kurjus ei ole jäävad väärtused, vaid hinnangulised, sõltuvad vaatepunktist. Külainimestele paistab metsarahvas opakas ja ohtlik, metsarahvale küla omad eblakad ja tölbid: mis nad siis söövad leiba ja teevad tööd. Kumbki sootsium kisub vaenu ka isekeskis, mitte ei hoia kokku kui mesilaspere. „Ussisõnades“ on muidugi kõvasti kreeka tragöödia elemente ka: kangelane ja tema võimatult kuri saatus. Maailm muutub niikuinii, mis Leemet sinna parata saab, et ta on viimane omasugune. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...

[Villem Vesingi · Rating 4 out of 5]

“Üks veski seisab vete pääl”
tegelased: Vana Säga (Tarmo), tema ema Helmi ja Rait.

“Inimväärne elu”
tegelased: Maret, Sirje, Kri-In-Poulsen

Mõlemad lood räägivad eestlaste külaelust ja võib jääda mulje, et tegu on lihtsalt roppude ja sürrealistlike anekdootidega, aga tegelt näitab eestlase olemust üsna teravalt.
Seostus mingil määral Tammsaarega, sest jäi meelde tsitaat kirjast: “Sa tahad nähtavasti (inimest) harjutama armastama seda rabaaukugi, mis on meie kodumaa.”
Tea nüüd kas iga eestlane hakkas kodumaad armastama, aga küllalt on praegu neid kes eelistaks ükskõik mis muud kohta. Või siis mõtlevad, et “miks ükski buss enam minu külas ei peatu?”
Kahju, et nii on läinud, aga paratamatu vist.

[Kaarel Aadli · Rating 4 out of 5]

Hoolimata sellest, et need lood sisalduvad ka kohe järgmisena ilmunud novellikogus, võtan teda siiski eraldiseisva üksusena. Ühesõnaga, tavaline Kivirähk, kuid natuke soolasem. Krutski on suurem, kriitika on valusam, järeldus kurvem. Saab tundma seda Eestit, mida tunda ei taha, kuid mis, enam-vähem sarnasel kujul, on kuskil ikkagi olemas justkui okseplekk ülikonnal, mis ei taha välja tulla ning meenutab igavesti mingi läkase peo hommikut, millele enam kunagi mõelda ei taha. Õudne! Kuid ega ta kuhugi ei kao.

[Anna Ly · Rating 4 out of 5]

Raamat oli õhuke ja lugemine läks kiirelt. Ma pole mingi kriitik ja seega mingit suurt arvustust ei tule. Raamat rääkis maainimestest ja nende unistustest, sõnastus oli täiesti täppi minu meelest. Kõik maainimesed pole sellise suuvärgiga, aga oma iva seal on ja minulegi meenus nii mõndagi minevikust. Mina ainult naersin, kui lugesin seda. Aga eks igas naljas on oma tõde, kui sinna süüvida natuke rohkem. Kahju tegelikult nendest tegelastest.

[Elisabeth Ots · Rating 4 out of 5]

Kivirähk nagu kivirähk ikka. Suurepäraselt kirjutatud absurdsed lood eesti inimestest.

[Marca · Rating 4 out of 5]

Pööbel inimväärse elu otsinguil. Need inimesed on meie keskel ka päriselt olemas. Kui neid ei oleks, peaks Kivirähk nad välja mõtlema. Õnneks seda vajadust ei ole. Kivirähk juba oskab elust tabavalt maha viksida.

[Insener Garin · Rating 4 out of 5]

Esimeses loos sügelevad maameestel nukid, teises loos sügavad Andromeeda udukogust pärit kaheksajalda maanaisi.