What do you think?
Looduslood #1
Cloud after Cloud
"This story is about something that happened to me when I was six years old and staying in the countryside with my grandmother and grandfather. It was the last summer before I had to go to school and one day, while I was sitting in a tree, I witnessed a miracle ..." Cloud after Cloud is Epp Petrone's poetic homage to the wonders of nature. It is a tale for children and for those who are children at heart. The book is illustrated by Kamille Saabre.
24 pages, Paperback
First published January 1, 2008
About the author
Epp Petrone
99 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
April 10, 2021
Raamat "Kust tuli pilv?" on minu jaoks ajalooline, see on minu esimene ilmunud lasteraamat.
Selle teksti kirjutasin ma suvel 2006. Oli imelik ja imeline aeg, elasin New Yorgi äärelinnas oma koduperenaise elu: lõuna ajal panin toona 2-aastase lapse kärusse ja kõndisin mereäärset laudteed pidi kohalikku haruraamatukogusse - kui kohale jõudsime, siis lapsuke magas, mina kärutasin lugemissaali ja asusin lugesin. Tavaliselt võtsin ette hunniku lasteraamatuid. Sellest ajast on mul alles mitu kaustikutäit ideid.
Kui Marta ärkas, kõndisime koju.
Ühel suvepäeval aga ladistas vihma, me ei saanud kuidagi koju minna, ootasime raamatukogus vihma lõppu, aga seda ei tulnud kuidagi. Nii me siis kõndisime läbi sooja suvise vihma ja mul hakkasid kõndimise rütmis peas laused moodustuma. Olemine oli kuidagi kurb, lootusrikas ja vihmane. Kodus panin esimese asjana oma jutukese kirja. Ma ei teadnudki, kas see üldse on lastejutt, see oli lihtsalt üks lapsepõlvest meenunud vihma kirjapanek. Ja sinnapaika ta jäi.
Kui 2007 lõpus oli mul endal kirjastus asutatud, tahtsin hakata ka lasteraamatuid tegema. Oma blogis kuulutasin, et otsin illustraatorit, ja sain mitukümmend vastust, nii et poolkogemata olin välja kuulutanud konkursi (see blogi oli toona väga popuulaarne!). Saatsin kunstnikele oma erinevaid lastejutte, muuhulgas ka seda vihmalugu, või pilvelugu.
Siis tuli kõige raskem. Valida, kellega koostööd edasi teha. Sest ühes õiges lasteraamatus on ju pilte palju.
Kamille Saabre proovipilt meeldis mulle kohe. Oli veel mitu pilti, mis meeldis, näitasin neid erinevatele inimestele, aga kõige rohkem ahhetusi pälvis ikkagi Kamille, täpsemalt need varbad, mille ta proovipildile maalis (ja millest sai hiljem raamatu kaanepilt). Mulle meeldis ka see, mismoodi Kamille mulle ise vastu kirjutas ja kajas, ma tundsin, et ta inspireerib mind. Ta kirjutas pika loo oma lapsepõlve vihmadest ja sellest, kuidas ta vahel lapsepõlve igatseb ja mismoodi see tekst tekitas temas magusa ja veidi valusa nostalgiapuhangu... Kirjavahetuse käigus arutasime, et võiks teha samasuguse raamatu igast aastaajast, ja ma juba targu hakkasin salvestama seda, mismoodi ta kirjeldas "suvel emaga metsas seenel käimist, kui hea oli võileiba süüa" ja kuidas "talve kõige toredam asi oli lumeinglite tegemine krudiseva lume peal".
Nii saigi Kamille Saabrest, toona Šveitsis elavast ja kunagi ka New Yorgis studeerinud Eesti-Egiptuse verd kunstnikust see, kellega koos ma tegin oma esimese lasteraamatu. Algas meie sõprus ja algas meie looduslugude sari. Jõudsime teha kokku kolm raamatut. Neljanda, talveraamatu ajaks oli Kamille maailmas toimuva tõttu nii kurb et ei suutnud seda illustreerida, nii ta ütles... Ja siis viis haigus ta siit maailmast. Aga... raamatud jäid.
Võibolla olete märganud, et meie looduslugude tegelasel ei ole nime ega sugu. Nii otsustasime juba selles esimeses, pilve-vihma raamatus. Ta on poisstüdruk, kes elab kusagil maakohas. Esimese raamatu tegevus toimub vanaema ja vanaisa juures. Ja see pärnapuu, kust tegevus algab, on tõepoolest Viljandimaal minu papa ja mamma aias siiamaani olemas (kuigi ka papa ja mamma on praeguseks teises ilmas).
Esialgses versioonis läks tüdruk liivakarjääri vette, aga üks teksti läbi lugenud tuttav soovitas selle lihtsalt suureks lombiks teha - karjäär tunduvat natuke hirmus. Nii ma siis tegingi. Tegelikult on see pärnapuu täpselt mu vanavanemate maja ja vana liivakarjääri-tiigi vahel.
Kamille üllatas mind sellega, mismoodi erinevatel lehekülgedel nn plaanid vahelduvad. Üldplaanile järgneb suurplaan. See ongi koostöö juures kõige mõnusam, kui partner sind üllatab. Vanaema tuhvleid ja prügikühvlit ei osanud mina oma vaimusilmas sellest raamatust oodata, ja tore ongi!
Selle teksti kirjutasin ma suvel 2006. Oli imelik ja imeline aeg, elasin New Yorgi äärelinnas oma koduperenaise elu: lõuna ajal panin toona 2-aastase lapse kärusse ja kõndisin mereäärset laudteed pidi kohalikku haruraamatukogusse - kui kohale jõudsime, siis lapsuke magas, mina kärutasin lugemissaali ja asusin lugesin. Tavaliselt võtsin ette hunniku lasteraamatuid. Sellest ajast on mul alles mitu kaustikutäit ideid.
Kui Marta ärkas, kõndisime koju.
Ühel suvepäeval aga ladistas vihma, me ei saanud kuidagi koju minna, ootasime raamatukogus vihma lõppu, aga seda ei tulnud kuidagi. Nii me siis kõndisime läbi sooja suvise vihma ja mul hakkasid kõndimise rütmis peas laused moodustuma. Olemine oli kuidagi kurb, lootusrikas ja vihmane. Kodus panin esimese asjana oma jutukese kirja. Ma ei teadnudki, kas see üldse on lastejutt, see oli lihtsalt üks lapsepõlvest meenunud vihma kirjapanek. Ja sinnapaika ta jäi.
Kui 2007 lõpus oli mul endal kirjastus asutatud, tahtsin hakata ka lasteraamatuid tegema. Oma blogis kuulutasin, et otsin illustraatorit, ja sain mitukümmend vastust, nii et poolkogemata olin välja kuulutanud konkursi (see blogi oli toona väga popuulaarne!). Saatsin kunstnikele oma erinevaid lastejutte, muuhulgas ka seda vihmalugu, või pilvelugu.
Siis tuli kõige raskem. Valida, kellega koostööd edasi teha. Sest ühes õiges lasteraamatus on ju pilte palju.
Kamille Saabre proovipilt meeldis mulle kohe. Oli veel mitu pilti, mis meeldis, näitasin neid erinevatele inimestele, aga kõige rohkem ahhetusi pälvis ikkagi Kamille, täpsemalt need varbad, mille ta proovipildile maalis (ja millest sai hiljem raamatu kaanepilt). Mulle meeldis ka see, mismoodi Kamille mulle ise vastu kirjutas ja kajas, ma tundsin, et ta inspireerib mind. Ta kirjutas pika loo oma lapsepõlve vihmadest ja sellest, kuidas ta vahel lapsepõlve igatseb ja mismoodi see tekst tekitas temas magusa ja veidi valusa nostalgiapuhangu... Kirjavahetuse käigus arutasime, et võiks teha samasuguse raamatu igast aastaajast, ja ma juba targu hakkasin salvestama seda, mismoodi ta kirjeldas "suvel emaga metsas seenel käimist, kui hea oli võileiba süüa" ja kuidas "talve kõige toredam asi oli lumeinglite tegemine krudiseva lume peal".
Nii saigi Kamille Saabrest, toona Šveitsis elavast ja kunagi ka New Yorgis studeerinud Eesti-Egiptuse verd kunstnikust see, kellega koos ma tegin oma esimese lasteraamatu. Algas meie sõprus ja algas meie looduslugude sari. Jõudsime teha kokku kolm raamatut. Neljanda, talveraamatu ajaks oli Kamille maailmas toimuva tõttu nii kurb et ei suutnud seda illustreerida, nii ta ütles... Ja siis viis haigus ta siit maailmast. Aga... raamatud jäid.
Võibolla olete märganud, et meie looduslugude tegelasel ei ole nime ega sugu. Nii otsustasime juba selles esimeses, pilve-vihma raamatus. Ta on poisstüdruk, kes elab kusagil maakohas. Esimese raamatu tegevus toimub vanaema ja vanaisa juures. Ja see pärnapuu, kust tegevus algab, on tõepoolest Viljandimaal minu papa ja mamma aias siiamaani olemas (kuigi ka papa ja mamma on praeguseks teises ilmas).
Esialgses versioonis läks tüdruk liivakarjääri vette, aga üks teksti läbi lugenud tuttav soovitas selle lihtsalt suureks lombiks teha - karjäär tunduvat natuke hirmus. Nii ma siis tegingi. Tegelikult on see pärnapuu täpselt mu vanavanemate maja ja vana liivakarjääri-tiigi vahel.
Kamille üllatas mind sellega, mismoodi erinevatel lehekülgedel nn plaanid vahelduvad. Üldplaanile järgneb suurplaan. See ongi koostöö juures kõige mõnusam, kui partner sind üllatab. Vanaema tuhvleid ja prügikühvlit ei osanud mina oma vaimusilmas sellest raamatust oodata, ja tore ongi!
July 21, 2022
Selline ummamuudu lugu, mis aga mu kolmesele väga meeldis. Nõudis teine seda isegi mitu korda enne, kui raamatu raamatukokku tagastasin. Pooleteisesele meeldisid aga väga pildid, eriti aga kassipildid.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews