What do you think?
Rate this book
Süvahavva #2
Süvahavva: Teine suvi
Eesti populaarseima krimi- ja ulmekirjaniku Indrek Hargla kõhedust tekitava „Süvahhava“ triloogia teine osa „Süvahavva. Teine suvi“ viib lugeja tagasi iidesse Põlvamaa tallu. Romaani peategelaseks on Arnika Ambros, noor neiu ja uus arbuja, kelle ülesandeks on elusaid ja surnuid omavahel kokku tuua. Tüdruk satub kahe vaenupoole vahele, kes mõlemad tahavad Süvahavva saladusi oma valdusse saada. Arnika on keerulise valiku ees: kas otsustada ise oma saatuse üle või järgida muistset ettemääratust? Lugeja ees avaneb Süvahavva keerukas ajalugu ning lisaks sellele tuleb raamatu tegelastel tutvust teha surmataguse maaga.
- GenresFantasy
424 pages, Paperback
First published January 1, 2015
3 people are currently reading
47 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
September 1, 2019
Vot see oli juba midagi minu maitsele - actionit, müstikat, reetmisi, legende ja loo suunamuutusi mõnuga. Nii mõnegi koha peal tabasin ennast muigelt ja mõttelt, et loetud keerdkäik tuli autoril ikka väga hästi välja. Peategelane Arnika oli veidi liiga naiivne kohati, aga no anname noorele arbujale selle andeks ja loodame, et triloogia lõpp varsti trükivalgust näeb.
August 30, 2015
Juba aastaid olen kahtlustanud, et Indrek Hargla soontes peab ka tilgake arbujate verd voolama. Teisiti ei oska ma põhjendada tema teoste nõiduslikku mõju minu ja ka teiste lugejate üle. Olles algust teinud Hargla uue teose lugemisega olen päevi lummatud ning ei saa enne rahu, kui raamatu viimane lause on loetud. Möödunud nädal ei suutnud ma isegi tööl rahulikult istuda, sest mõtted kandsid mind aina uuesti tagasi Süvahavvale ja Hundihara lossi. See müstiline tõmme on ju parimaks tõestuseks, et kirjanik on taaskord oma tööga esmaklassiliselt hakkama saanud.
Triloogiana kavandatud raamatusarja teine osa on läbi teinud ka kerge muutuse ulmežanri siseselt. Nimelt on teiseks suveks liigutud etnoõudukalt üle etnopõnevikule, kus külahullukestele, vaigutajatele ja arbujatele on lisandunud mõjuvõimsad vennaskonnad, keskajast pärit salapärane palimpsest ja Dominus lucis ehk Valguse isand. Samuti on Hargla avardanud tegevustiku haaret nii ajas (rüütel Wolfhardi avantüürid keskajal) kui ka ruumis (Vatikanist Surmataguse kojani), lisades sellega teose põhiliinile sügavust ja selgitanud paljude motiivide tagamaid.
Muutus on toimunud ka tegelaste rõhuasetusel. Kui esimeses osas oli peategelaseks kogu Ambroste perekond ja Süvahavva talu, siis teises osas on keskmesse tõusnud peretütar Arnika ja tema varjusurmas olevad arbujavõimed. Arnika peab lisaks välistele ohtudele pidama võitlust ka sisemiste vastuoludega. Ratsionaalne maailmapilt ei lase tal uskuda Süvahavva talu fenomeni ja enda perekonna rolli selles. Järjepanu aset leidvad müstilised episoodid, mida ei ole võimalik ainult unenägude ja kokkusattumiste alla kategoriseerida, lõhuvad siiski lõpuks Arnika vana maailmapildi ning seavad ta fakti ette - tema on Süvahavva arbujatesoo mantlipärija. Kohanemine selle rolliga tõuseb ilmselt triloogia kolmanda osa üheks kesksemaks teemaks.
Süvahavva triloogia kolmanda osa suhtes on mul juba üpris kõrged ootused. Selle raamatuga peaks Hargla vabanema telesarja stsenaariumi kütkeist, millele paratamatult kaks esimest romaani on pidanud mõningal määral lõivu maksma. Kõige rohkem küsimusi tekitas minus pereema Kristi välja kirjutamine ja ta Aafrikasse "pagendamine". Ülejäänud pere ei pannud sellist radikaalset muutust isegi tähele ja ei näinud ka muretsevat, kui Kristist juba nädalaid ei olnud kuulda kippu ega kõppu. Kogu see süžeeliin jättis lihtsalt mulje, et Katariina Unt ei saanud teise hooaja filmimisel kaasa lüüa ning nõnda oli tema tegelaskujule vaja lihtsalt anda "loogiline" võimalus lavalt lahkuda. Muidugi tuleb tõdeda, et mõisahärra Ludwigiga "rangelt professionaalses suhtes" olev Eva täidab suurepäraselt Kristist jäänud tühimiku naistegelaste vallas.
"Süvahavva: Teine suvi" on korralik põnevik, kus lugeja ei tea kuidagi, kes osutub reeturiks ja kes ulatab abikäe. Ootamatuid käändeid ja pöördeid jagub kenasti neljasajale leheküljele. Ühte ütlen ma veel Hargla kiituseks - ta ei karda oma tegelaste eluküünlaid kustutada. Seda ka väga kesksete tegelaste puhul. Selline autorihoiak tuleb põnevus- ja kriminaalromaanidele vägagi kasuks ning Hargla on seda suutnud jälgida nii Melchiori kui ka Süvahavva sarja puhul. Keegi pole kaitstud!
PS: Viimase paari kuu jooksul oma sugupuud uurides olen leidnud, et ka minu juured viivad Süvahavvale. Kes teab ehk on ka minus tilgake arbujate verd? :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Triloogiana kavandatud raamatusarja teine osa on läbi teinud ka kerge muutuse ulmežanri siseselt. Nimelt on teiseks suveks liigutud etnoõudukalt üle etnopõnevikule, kus külahullukestele, vaigutajatele ja arbujatele on lisandunud mõjuvõimsad vennaskonnad, keskajast pärit salapärane palimpsest ja Dominus lucis ehk Valguse isand. Samuti on Hargla avardanud tegevustiku haaret nii ajas (rüütel Wolfhardi avantüürid keskajal) kui ka ruumis (Vatikanist Surmataguse kojani), lisades sellega teose põhiliinile sügavust ja selgitanud paljude motiivide tagamaid.
Muutus on toimunud ka tegelaste rõhuasetusel. Kui esimeses osas oli peategelaseks kogu Ambroste perekond ja Süvahavva talu, siis teises osas on keskmesse tõusnud peretütar Arnika ja tema varjusurmas olevad arbujavõimed. Arnika peab lisaks välistele ohtudele pidama võitlust ka sisemiste vastuoludega. Ratsionaalne maailmapilt ei lase tal uskuda Süvahavva talu fenomeni ja enda perekonna rolli selles. Järjepanu aset leidvad müstilised episoodid, mida ei ole võimalik ainult unenägude ja kokkusattumiste alla kategoriseerida, lõhuvad siiski lõpuks Arnika vana maailmapildi ning seavad ta fakti ette - tema on Süvahavva arbujatesoo mantlipärija. Kohanemine selle rolliga tõuseb ilmselt triloogia kolmanda osa üheks kesksemaks teemaks.
Süvahavva triloogia kolmanda osa suhtes on mul juba üpris kõrged ootused. Selle raamatuga peaks Hargla vabanema telesarja stsenaariumi kütkeist, millele paratamatult kaks esimest romaani on pidanud mõningal määral lõivu maksma. Kõige rohkem küsimusi tekitas minus pereema Kristi välja kirjutamine ja ta Aafrikasse "pagendamine". Ülejäänud pere ei pannud sellist radikaalset muutust isegi tähele ja ei näinud ka muretsevat, kui Kristist juba nädalaid ei olnud kuulda kippu ega kõppu. Kogu see süžeeliin jättis lihtsalt mulje, et Katariina Unt ei saanud teise hooaja filmimisel kaasa lüüa ning nõnda oli tema tegelaskujule vaja lihtsalt anda "loogiline" võimalus lavalt lahkuda. Muidugi tuleb tõdeda, et mõisahärra Ludwigiga "rangelt professionaalses suhtes" olev Eva täidab suurepäraselt Kristist jäänud tühimiku naistegelaste vallas.
"Süvahavva: Teine suvi" on korralik põnevik, kus lugeja ei tea kuidagi, kes osutub reeturiks ja kes ulatab abikäe. Ootamatuid käändeid ja pöördeid jagub kenasti neljasajale leheküljele. Ühte ütlen ma veel Hargla kiituseks - ta ei karda oma tegelaste eluküünlaid kustutada. Seda ka väga kesksete tegelaste puhul. Selline autorihoiak tuleb põnevus- ja kriminaalromaanidele vägagi kasuks ning Hargla on seda suutnud jälgida nii Melchiori kui ka Süvahavva sarja puhul. Keegi pole kaitstud!
PS: Viimase paari kuu jooksul oma sugupuud uurides olen leidnud, et ka minu juured viivad Süvahavvale. Kes teab ehk on ka minus tilgake arbujate verd? :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 30, 2015
Esimese osa judinaid tekitavale horrorile järgneb miskipärast kergesti läbimälutav, kergesti seeditav ja mingeid olulisi jälgi jätmata kehast väljuv hamburgerilaadne toode, ehk seesama teine osa siin. Lisagem veel asjaolu et see on totaalselt ebausutav - no ei usu mingeid saksa kõikvõimsaid miljonäre, kellel samas mingi kohalik päss trussarid kanneri vahele tõmbab. Ei usu neid agente depressiivsetes Lõuna-Eesti alevikes. Ei usu põhikooli viimase klassi õpilase tasemel Teispoolsust slängi pruukiva Saatanaga. Ei usu mõisniku lossi kust buldooseriga nõukaaegset sodi kokku lükates paljastub kohe sajanditevanune salakamber. Ei usu kogu seda lugu aga no plussiks on see et see on kirjutatud nii lobedalt, kergekaaluliselt ja sujuvalt et need nimetatud ebausutavused eriti ei häiri. Ega siis hamburgerist keegi mingit teab mis maitseelamust ei ootagi. Kurb on ainult see, et esimene osa igatahes ei andnud märku et asjast hamburger saab, esimene osa oli sellise tugeva kodutoidu tasemel, millele oskusliku garneeringu, paari maitsekalt sätitud serveerimisnipi ja piduliku riietuse kaasamisega saab anda gurmeetoidu väljanägemise. Aga jah, kokk lõi käega ja valmistas järgmiseks hoopis kabanossi, kõigi kastmetega, a la Statoil... Kolm, keskmine.
May 28, 2015
arbujad on karbonaad, arbujad on karbonaad
ja isegi Indrek Hargla
ja isegi Indrek Hargla
nussis oblikate vahel
ja isegi Indrek Hargla
ja isegi Indrek Hargla
nussis oblikate vahel
December 4, 2021
Hargla on üks mu lemmikumaid eesti autoreid ja seepärast olin pisut isegi nõutu kui selgus, et see raamat mulle üldse ei meeldi. Raske öelda kas oli siis meeleolu vale või ei töötanud miski muu aga lõpuni lugemiseks tuli toorelt pingutada. Kõik tegelased mügisesid, kogelesid, nähvasid ja molutasid liiga palju ning tegelesid rohkem suguelu kui loo edasviviimisega. Parimad kohad olidki lõpuks teoloogilised arutlused aga kõik peale selle pigem väsitas ja ärritas.
October 4, 2016
Kui esimene osa ei lasknud mul öösel isegi magada, siis teine osa pani mind mitmeid kordi haigutama. Usufanaatikud ja Arnika lapsik kõige eitamine tundusid alguses jutu loogilise jätkuna, aga pärast 400 lehekülge muutusid need tüütuks. Sai ikka oodatud, et mingi areng toimuks - selle asemel muutusid kõik tegelased aina ebameeldivamateks. Loodan, et kolmas osa toob tagasi esimese osa õudusejudinad, kui see üks hetk peaks ilmuma.
August 17, 2023
Süvahavva talu sarja teine suvi, teine lugu perekond Ambrosest, kes pärisid salapärase taustaga talu, milles saavad ühenduse meie ja surnute maailmad. Jutt läheb edasi, skelett saab rohkem liha luudele, tuleb uusi tegelasi, vanad saavad rohkem värve juurde - noh, nagu ikka. Ma sisusse ei lähe seekord üldse, kuna laias laastus esimese raamatu juures sellest kirjutasin, teisel suvel läheb lugu edasi, raamatud kokku ongi üks suur tervik.
Paralleelselt ilmus omal ajal ka teleseriaal, ning kui ma õigesti mäletan, siis algul tuli seriaali esimene hooaeg, siis esimene raamat, siis kohe sappa teine hooaeg, mõni aasta hiljem teine raamat. Kolmandat hooaega ei tulnud, kolmas raamat tuli omakorda viis aastat peale teist raamatut. Kuna ma pole seriaali näinud, siis ei tea, aga VIST oli nii, et seriaal jäi teise hooajaga pooleli ning keda huvitab, mis kogu loost sai, siis seda saab lugeda kolmandast raamatust. Eks targemad parandavad mind.
"Kohe, kui Rotger tüdrukut nägi, teadis ta, et ei suuda iialgi täita oma vannet. Ta ei suuda selle olevuse vastu kätt tõsta, ei, mitte iialgi. Tüdruku silmad sähvisid eredaid leeke, tal olid mustad palmikusse põimitud juuksed ja tumesinine kleit. See oli kõige kaunim tüdruk, keda Rotger eales näinud oli. Mitte nagu talutüdrukud tavaliselt on - jässakad ja rohmakad, kõvera näo ja rangis jalgadega. See siin oleks võinud olla uhke linnapreili või isegi aadlidaam, kui tema rõivad oleksid olnud peenemad ja juuksed soengusse sõlmitud. Ometi oli Rotger otsekui rabatud ja tema keel ei kuulanud hästi sõna. Vibu tütarlapse käes ja pussnuga vöö vahel ainult lisasid talle mingit naiselikkust, mis Rotgeri südame kiiremini lööma pani."
Esimese raamatu juures rääkisin piisavalt raamatu vigadest, ma ei hakka neid siin üle kordama, kuna esimene ja teine raamat on üks tervik mitmes mõttes. Sisu, lugu kulgeb raamatust raamatusse üle aasta ning Hargla stiil, head ja vead on endiselt samades kohtades. Endiselt on olevikus toimuv etnoõudus väärt värk, ka (pseudo)ajalooline pool on tipp-topp. Olevikutegelased, tegevus ja tempo on nagu keskpärases nullstiiliga põnevikus, kus kaanel võinuks olla hoopis muu autori nimi, Harglat kui sellist on suures osas nende kaante vahel vähevõitu. Seega raamat kulges pigem ludinal ja hoogsalt, kuid varasemalt olen sarnased pigem kiirestiununevad põnevikud pigem saatnud teisele ringile, omale riiulisse ei jäta. Hargla vist küll jätan, on ju Süvahavva, vaigutaja, arbujate jms osa ikka midagi erilist. Aga see muu, "põnev" värk...
...mida rohkem ma Harglat olen lugenud, seda rohkem jääb mul hinge nõutust. Sest see, mida olen talt hiljuti lugenud, on suures osas minu jaoks keskpärane, vahel lausa kehv ning sekka mõnusate ja meeldivate välgatustega. Kusjuures Süvahavva on kokkuvõttes ikka selgelt pluspoolel, eriti kui panna kõrvale "Merivälja" või Frenchi ja Koulu lood. Vbolla peaksin ta varasemat loomingut uuesti üle lugema, seda olen kunagi siit-sealt natuke lugenud, aga kõik mälestused on pigem paarikümne aasta tagused ning ega suurt midagi enam mäleta. Või siis Melchiori uuesti proovima, kuna kümmekond aastat tagasi "Oleviste mõistatus" ei kütkestanud ning sinna apteekri-lood minust ka jäid. Sest nii palju teda, Harglat, kiidetakse, seega midagi peab ju temas olema. Eks?
Paralleelselt ilmus omal ajal ka teleseriaal, ning kui ma õigesti mäletan, siis algul tuli seriaali esimene hooaeg, siis esimene raamat, siis kohe sappa teine hooaeg, mõni aasta hiljem teine raamat. Kolmandat hooaega ei tulnud, kolmas raamat tuli omakorda viis aastat peale teist raamatut. Kuna ma pole seriaali näinud, siis ei tea, aga VIST oli nii, et seriaal jäi teise hooajaga pooleli ning keda huvitab, mis kogu loost sai, siis seda saab lugeda kolmandast raamatust. Eks targemad parandavad mind.
"Kohe, kui Rotger tüdrukut nägi, teadis ta, et ei suuda iialgi täita oma vannet. Ta ei suuda selle olevuse vastu kätt tõsta, ei, mitte iialgi. Tüdruku silmad sähvisid eredaid leeke, tal olid mustad palmikusse põimitud juuksed ja tumesinine kleit. See oli kõige kaunim tüdruk, keda Rotger eales näinud oli. Mitte nagu talutüdrukud tavaliselt on - jässakad ja rohmakad, kõvera näo ja rangis jalgadega. See siin oleks võinud olla uhke linnapreili või isegi aadlidaam, kui tema rõivad oleksid olnud peenemad ja juuksed soengusse sõlmitud. Ometi oli Rotger otsekui rabatud ja tema keel ei kuulanud hästi sõna. Vibu tütarlapse käes ja pussnuga vöö vahel ainult lisasid talle mingit naiselikkust, mis Rotgeri südame kiiremini lööma pani."
Esimese raamatu juures rääkisin piisavalt raamatu vigadest, ma ei hakka neid siin üle kordama, kuna esimene ja teine raamat on üks tervik mitmes mõttes. Sisu, lugu kulgeb raamatust raamatusse üle aasta ning Hargla stiil, head ja vead on endiselt samades kohtades. Endiselt on olevikus toimuv etnoõudus väärt värk, ka (pseudo)ajalooline pool on tipp-topp. Olevikutegelased, tegevus ja tempo on nagu keskpärases nullstiiliga põnevikus, kus kaanel võinuks olla hoopis muu autori nimi, Harglat kui sellist on suures osas nende kaante vahel vähevõitu. Seega raamat kulges pigem ludinal ja hoogsalt, kuid varasemalt olen sarnased pigem kiirestiununevad põnevikud pigem saatnud teisele ringile, omale riiulisse ei jäta. Hargla vist küll jätan, on ju Süvahavva, vaigutaja, arbujate jms osa ikka midagi erilist. Aga see muu, "põnev" värk...
...mida rohkem ma Harglat olen lugenud, seda rohkem jääb mul hinge nõutust. Sest see, mida olen talt hiljuti lugenud, on suures osas minu jaoks keskpärane, vahel lausa kehv ning sekka mõnusate ja meeldivate välgatustega. Kusjuures Süvahavva on kokkuvõttes ikka selgelt pluspoolel, eriti kui panna kõrvale "Merivälja" või Frenchi ja Koulu lood. Vbolla peaksin ta varasemat loomingut uuesti üle lugema, seda olen kunagi siit-sealt natuke lugenud, aga kõik mälestused on pigem paarikümne aasta tagused ning ega suurt midagi enam mäleta. Või siis Melchiori uuesti proovima, kuna kümmekond aastat tagasi "Oleviste mõistatus" ei kütkestanud ning sinna apteekri-lood minust ka jäid. Sest nii palju teda, Harglat, kiidetakse, seega midagi peab ju temas olema. Eks?
October 20, 2020
Ajendatuna soovist hakata õige pea lugema „Süvahavva" triloogia kolmandat osa, mis vaid loetud päevade eest ilmus, otsustasin, et on õige hetk võtta järg üles sealt, kust suvel pooleli jäin. Kuna esimene osa mulle väga meeldis, ootasin sama ka teiselt osalt, kuid minu arvates jäi see ikkagi natukene esimese osa varju.
Pööre pöörde järel, mis esimeses osas tegevustiku üha kaugemale ja pimedamatesse nurkadesse juhtisid, hoidsid mind nn kikivarvul läbi terve raamatu. Kummalisel kombel seda fenomeni ma teise osa lugemisel aga ei kogenud. Pigem arenes sündmustik kuidagi loogilist ja loomulikku rada pidi. Ma ei taha väita, nagu oleks „Teise suve" sündmustik kuidagi väga etteaimatav olnud, aga ju see siis ei pakkunud lihtsalt nii palju pinget.
Samuti oli „Süvahavva. Teise suve" tegevustik hoopis laiahaardelisem kui esimeses osas, mis on samuti mingis mõttes loogiline kasv ühelt raamatult teisele, kuid antud juhul minu arvates see suuri teeneid raamatule ei osutanud. Minu jaoks oli Süvahavva suure pildi lahti seletamine kuidagi pettumust valmistav tegu, kuna nagu ma juba enne mainisin: tegevus oli liiga loogiline ja enesestmõistetav. Kui esimeses osas võis arvata, nagu oleks tegu väga kinnise ja kohaliku probleemiga nagu kummitav vana talu, siis teises osas üle maailma ja ajaloo ulatuvad juured muutsid asja minu jaoks kuidagi liiga avalikuks, mis kaotas kogu loo juurest selle saladuslikkuse, mis oligi mind esmalt selle kõige juurde köitnud. Tekkis tunne, et kõik kuidagi teavad Süvahavva fenomenist või tahavad sellest oma osa saada/sellesse oma osa anda. Isiklikult eelistasin hoopis rohkem loo kinnisust, kus üks pere või üks kindel kogukond oma kummitustega jageles ja omi saladusi varjas.
Pisikestele pettumustele vaatamata nautisin ma raamatut tegelikult ikkagi. Hargla kirjastiil on minu jaoks see peamine faktor, mis ei lase kunagi raamatut käest ära panna. Mulle meeldib tema viis, kuidas ta sündmuseid kuidagi nii voolavalt edasi viib ja siis samal ajal neid tükkideks raiub, et lugu saaks teisel tasandil jälle edasi voolata. Ta on osav jutuvestja, mis on minu jaoks tegelikult ehk olulisemgi kui loo sisu ise. Parim näide raamatust siinkohal on minu jaoks see, kuidas autor kasutas lehekülgi selleks, et kirjeldada Süvahavva fenomeni olemust läbi nn jumala ja saatana, keda sellel kujul üldse olemas ei ole. Ma ei saa ennast küll ühestki otsast usklikuks nimetada, aga minagi pean nentima, et selles, kuidas autor seda kõike läbi pühalikkuse kirjeldas, oli isegi minu jaoks sees mingi mõte.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Pööre pöörde järel, mis esimeses osas tegevustiku üha kaugemale ja pimedamatesse nurkadesse juhtisid, hoidsid mind nn kikivarvul läbi terve raamatu. Kummalisel kombel seda fenomeni ma teise osa lugemisel aga ei kogenud. Pigem arenes sündmustik kuidagi loogilist ja loomulikku rada pidi. Ma ei taha väita, nagu oleks „Teise suve" sündmustik kuidagi väga etteaimatav olnud, aga ju see siis ei pakkunud lihtsalt nii palju pinget.
Samuti oli „Süvahavva. Teise suve" tegevustik hoopis laiahaardelisem kui esimeses osas, mis on samuti mingis mõttes loogiline kasv ühelt raamatult teisele, kuid antud juhul minu arvates see suuri teeneid raamatule ei osutanud. Minu jaoks oli Süvahavva suure pildi lahti seletamine kuidagi pettumust valmistav tegu, kuna nagu ma juba enne mainisin: tegevus oli liiga loogiline ja enesestmõistetav. Kui esimeses osas võis arvata, nagu oleks tegu väga kinnise ja kohaliku probleemiga nagu kummitav vana talu, siis teises osas üle maailma ja ajaloo ulatuvad juured muutsid asja minu jaoks kuidagi liiga avalikuks, mis kaotas kogu loo juurest selle saladuslikkuse, mis oligi mind esmalt selle kõige juurde köitnud. Tekkis tunne, et kõik kuidagi teavad Süvahavva fenomenist või tahavad sellest oma osa saada/sellesse oma osa anda. Isiklikult eelistasin hoopis rohkem loo kinnisust, kus üks pere või üks kindel kogukond oma kummitustega jageles ja omi saladusi varjas.
Pisikestele pettumustele vaatamata nautisin ma raamatut tegelikult ikkagi. Hargla kirjastiil on minu jaoks see peamine faktor, mis ei lase kunagi raamatut käest ära panna. Mulle meeldib tema viis, kuidas ta sündmuseid kuidagi nii voolavalt edasi viib ja siis samal ajal neid tükkideks raiub, et lugu saaks teisel tasandil jälle edasi voolata. Ta on osav jutuvestja, mis on minu jaoks tegelikult ehk olulisemgi kui loo sisu ise. Parim näide raamatust siinkohal on minu jaoks see, kuidas autor kasutas lehekülgi selleks, et kirjeldada Süvahavva fenomeni olemust läbi nn jumala ja saatana, keda sellel kujul üldse olemas ei ole. Ma ei saa ennast küll ühestki otsast usklikuks nimetada, aga minagi pean nentima, et selles, kuidas autor seda kõike läbi pühalikkuse kirjeldas, oli isegi minu jaoks sees mingi mõte.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
May 19, 2024
"Süvahavva" esimesest suvest lugesin ma üsna ammu ja sarja vaatasin veel kauem aega tagasi. Mäletan, et sarja esimene hooaeg mulle väga meeldis. Raamat oli ka tore, aga arvasin, et suuresti tänu sarjale. No ei usu mina, et Feeliks Luks on Hargla looming. Olen kindel, et see on Uku Uusbergi loodud karakter!
Sarja teise hooaja vaatasin ka (samuti ammu) ära, ja mäletan, et mulle see eriti ei meeldinud. Ega ma sellest suurt ei mäleta, aga meeles on, et pettusin.
Nii seisis ka teise suve romaniseering pikka aega mu riiulis... Nüüd siis haarasin ta kätte - ja mulle tõesti väga meeldis!
Ei juhtu just tihti, et loetava raamatu tegelased ja tegevusliinid ka unenägudesse trügivad, aga seekord just nii juhtuski. Oli põnev ja pani kaasa elama. Silme ees elasid ikka sarja tegelased (äkki peaks teisele hooajale uue võimaluse andma?), aga ega ma sisust suurt ei mäletanud. Tõesti oli, nagu loeks mingit uut ja värsket asja.
Kolmas ja viimane suvi on veel ees, jee!
Sarja teise hooaja vaatasin ka (samuti ammu) ära, ja mäletan, et mulle see eriti ei meeldinud. Ega ma sellest suurt ei mäleta, aga meeles on, et pettusin.
Nii seisis ka teise suve romaniseering pikka aega mu riiulis... Nüüd siis haarasin ta kätte - ja mulle tõesti väga meeldis!
Ei juhtu just tihti, et loetava raamatu tegelased ja tegevusliinid ka unenägudesse trügivad, aga seekord just nii juhtuski. Oli põnev ja pani kaasa elama. Silme ees elasid ikka sarja tegelased (äkki peaks teisele hooajale uue võimaluse andma?), aga ega ma sisust suurt ei mäletanud. Tõesti oli, nagu loeks mingit uut ja värsket asja.
Kolmas ja viimane suvi on veel ees, jee!
November 6, 2024
Eesti mütoloogia ja Vatikan - mis neid ühendada võiks? Arnika ja teiste müstilised juhtumised sügaval Võrumaa metsades ja veelgi kaugemal jätkuvad.
Arnika isa Peep on omaette koomiline tegelane, kes lisab raamatusse huumorit.
Tore, et Indrek Hargla peab enda lugejat piisavalt intelligentseks, kes mõnede ingliskeelsete lausete juurde täiendavat selgitust ei vaja.
Kokkuvõttes esimene osa oli kompaktsem ja mõistetavam ning "jättis usutavama mulje", mitte ainult sündmuste, vaid üldse loo ülesehituse poolest.
Arnika isa Peep on omaette koomiline tegelane, kes lisab raamatusse huumorit.
Tore, et Indrek Hargla peab enda lugejat piisavalt intelligentseks, kes mõnede ingliskeelsete lausete juurde täiendavat selgitust ei vaja.
Kokkuvõttes esimene osa oli kompaktsem ja mõistetavam ning "jättis usutavama mulje", mitte ainult sündmuste, vaid üldse loo ülesehituse poolest.
April 7, 2025
Essa raamat meeldis väga, aga see krt hakkas jubedalt venima ja ketras muudkui seda sama teemat. Ühesõnaga tuju läks ära ja ei koti kuidas raamat lõpeb. Kolmanda suve kohta ka ei vinna enam lugeda. NEXT
January 6, 2026
Esimese osaga võrreldes jäi kahvatuks. Süvahavva fenomen ja müsteerium pole minu jaoks nii põnev, kui see on n-ö suure kella küljes. Kõik tahavad Süvahavvast osa saada ja lugu hakkas laiali valguma. Osad tegelased kadusid täiesti ära ja need, kes juurde tulid ei andnud loole väga lisa.
October 26, 2021
Süvahavval on jälle suvi - Helga abiellub, Arnika valmistub Tallinnasse bioloogiat õppima minema, Kristi on Aafrikas õpetajaks, Peep ja Arno ehitavad sauna, Marta on koomas ja Felix Vatikanis eksortsismi õppimas ning mõisahärra Ludvig ajab koos ajaloolase Evaga taga mingit salapärast Valguse Isandat.
Huvitav, kas on olemas selline asi nagu teise raamatu needus? Kohe seletan, mida selle all mõtlen. Süvahavva on plaanitud triloogiaks, esimene osa annab sissejuhatuse teemasse ja oli väga mõnus lugemine (kirjutasin sellest siin), kolmandas peaks saabuma lõpplahendus ja nii jääb järele teine osa, mis keskmisena kannab vaid loo edasiarendamise funktsiooni, st midagi päris uut ei saa enam sisse tuua, aga lahendust ei saa ka anda. Täpselt selline "teine suvi" ongi, rahulikult kulgev ja sündmusteta, isegi Süvahavva talu on vaikne ja nö. lukus. Vaid lõpupoole tuleb vihjeid, et midagi seal siiski muliseb.
Ääremärkuse korras: minu arvates peaks täispildi saamiseks nii seriaali vaatama kui ka raamatut lugema, need täiendavad teineteist ilusti. Raamatus on rohkem selgitusi ja taustalugusid, kuid teleekraanil jällegi visuaalsem. Kuid see Valguse Härra asi oli minu jaoks segane nii kirjas kui pildis.
Ei jäägi üle muud, kui kolmandat ja lõpplahendust oodata, ma loodan, et see on ikka kirjanikul plaanis, sest ma tahan ju teada.
Huvitav, kas on olemas selline asi nagu teise raamatu needus? Kohe seletan, mida selle all mõtlen. Süvahavva on plaanitud triloogiaks, esimene osa annab sissejuhatuse teemasse ja oli väga mõnus lugemine (kirjutasin sellest siin), kolmandas peaks saabuma lõpplahendus ja nii jääb järele teine osa, mis keskmisena kannab vaid loo edasiarendamise funktsiooni, st midagi päris uut ei saa enam sisse tuua, aga lahendust ei saa ka anda. Täpselt selline "teine suvi" ongi, rahulikult kulgev ja sündmusteta, isegi Süvahavva talu on vaikne ja nö. lukus. Vaid lõpupoole tuleb vihjeid, et midagi seal siiski muliseb.
Ääremärkuse korras: minu arvates peaks täispildi saamiseks nii seriaali vaatama kui ka raamatut lugema, need täiendavad teineteist ilusti. Raamatus on rohkem selgitusi ja taustalugusid, kuid teleekraanil jällegi visuaalsem. Kuid see Valguse Härra asi oli minu jaoks segane nii kirjas kui pildis.
Ei jäägi üle muud, kui kolmandat ja lõpplahendust oodata, ma loodan, et see on ikka kirjanikul plaanis, sest ma tahan ju teada.
June 4, 2015
Võrreldes esimese raamatuga jäi see väga lahjaks. Kui esimeses pidevalt mingi action käis, siis siin ei toimunud nagu midagi. Pooled tegelased kadusid, need kes jäid ainult mökutasid. Jäi ka palju vastamata küsimusi mille jaoks võiks lausa kolmanda raamatu otsa kirjutada. Ainusad kohad mis olid vähegi huvitavad olid Ludwig + Eva, Teisel pool ja kõik mis Arnoga toimus.
Lootsin rohkemat.
Lootsin rohkemat.
January 5, 2016
Algus oli paljulubav, keskelt hakkas meeletult venima. Tänu sellele venis selle lõpetamine mitmele kuule, kuni ühel hetkel otsustasin, et asi tuleb lõpuni lugeda. Lõpp oli hea, ning ausalt öeldes viimased 50 lehekülge läksid nii kiiresti, tekis väike adrenaliin sisse ja viimane lõik jättis mõnusa mõistatuse sisse.
November 8, 2015
Ohsa vana pekk! Oi, kuidas ma juba ootan kolmandat osa! Ja uut hooaega teles ka :D
Kuradi pönev lugu ikka. Ei oskaki kohe aimata, mis edasi juhtuma hakkab......
Hargla on endiselt 1 minu lemmikuid autoreid, kuigi Apteekri saaga on veel lugemata
Kuradi pönev lugu ikka. Ei oskaki kohe aimata, mis edasi juhtuma hakkab......
Hargla on endiselt 1 minu lemmikuid autoreid, kuigi Apteekri saaga on veel lugemata
Displaying 1 - 17 of 17 reviews