What do you think?
Rate this book
Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja
Tuntud Rootsi kaasaegse kirjaniku, H. Chr. Anderseni preemia laureaadi Astrid Lindgreni jutustuses «Vennad Lõvisüdamed» kujutab autor haaravalt vendade Jonathani ja Karli põnevaid seiklusi ning võitlust headuse ja õigluse eest.
Jutustuses «Röövlitütar Ronja» on juttu röövel Mattise tütre Ronja elust röövlilossis. Ronja ei taha jätkata isa röövlielu, vaid soovib elada rahus koos sõbra Birkiga.
Jutustuses «Röövlitütar Ronja» on juttu röövel Mattise tütre Ronja elust röövlilossis. Ronja ei taha jätkata isa röövlielu, vaid soovib elada rahus koos sõbra Birkiga.
368 pages, Hardcover
Published January 1, 1987
7 people are currently reading
51 people want to read
About the author
Astrid Lindgren
1,243 books3,886 followersAstrid Anna Emilia Lindgren, née Ericsson, (1907 - 2002) was a Swedish children's book author and screenwriter, whose many titles were translated into 85 languages and published in more than 100 countries. She has sold roughly 165 million copies worldwide. Today, she is most remembered for writing the Pippi Longstocking books, as well as the Karlsson-on-the-Roof book series.
Awards:
Hans Christian Andersen Award for Writing (1958)
Awards:
Hans Christian Andersen Award for Writing (1958)
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
November 27, 2015
"Vennad Lõvisüdamed" on lugu sõprusest-vendlusest, hoolimisest, vaprusest ja eneseületusest, paigutatuna kaunisse fantaasiamaailma. See lugu teeb südame soojaks ka suurena, ka kümnekordsel lugemisel.
January 23, 2021
Häbipuna palgeil pean üles tunnistama, et ei olnud seda Lindgreni raamatut varem lugenud.
Oli tore raamat. Ma ei tea, kas lapsepõlves loetud Blomkvisti ja Bullerby laste lood, mida olen kordi ja kordi lugenud, olid minu arvates ülihead ja asusid lasteraamatute tippude tipus, püstitasid ka sellele raamatule ülikõrged ootused, aga samaväärne ta minu jaoks eelnimetatutega ei olnud. Sellegipoolest julgen kõikidele lastele ka tänapäeval seda raamatut soovitada.
Oli tore raamat. Ma ei tea, kas lapsepõlves loetud Blomkvisti ja Bullerby laste lood, mida olen kordi ja kordi lugenud, olid minu arvates ülihead ja asusid lasteraamatute tippude tipus, püstitasid ka sellele raamatule ülikõrged ootused, aga samaväärne ta minu jaoks eelnimetatutega ei olnud. Sellegipoolest julgen kõikidele lastele ka tänapäeval seda raamatut soovitada.
January 1, 2021
Mõlemad lood meeldisid väga
April 26, 2021
kôik kuupàevad tàiesti suvalised ❤️ aastad mby ôiged
December 15, 2021
Hea seiklus jutt
January 2, 2022
Geniaalne
June 14, 2023
Head raamatud
June 1, 2024
Amazing story as many of Astrid Lindgren’s books are. My 8-year old loved it as a bedtime book.
June 17, 2020
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Astrid Lindgreni austaja olen ma olnud väga pikalt, olen seda ka praegu ja tõenäoliselt tema teoseid imetlema jäängi. Tema teostes peitub justkui mingisugune kummaline maagia, mis teeb kõik ilusaks ja heaks. Tegelikult suisa koduseks, kui aus olla. Tema kirjutised võluvad oma lihtsuses ja heidavad valgust ka kõige koledamatele juhtumitele.
„Vennad Lõvisüdamed" on minu jaoks justkui seiklusjuttude seiklusjutt ja muinasjuttude muinasjutt. Selles on olemas kõik vajalikud elemendid, mis ei saa lihtsalt ühest tõelisest seiklusloost puududa. Seal on maagiline org ja võluloomad, muinasjuttude ja seikluste ajastule kohaselt loomulikult ka hirmuäratavad koletised ja vangikoopad. On olemas hea ja paha ja loomulikult kangelaslikud seiklejad, kes maa halva käest päästavad - mida veel ühelt õigelt seikluslikult muinasloolt tahta?
Ometi eristuvad „Vennad Lõvisüdamed" kõigist teistest klassikalistest muinaslugudest, vaatamata oma seikluslikule olemusele ja vastavatele elementidele. Selleks on asjaolu, et raamatu kangelased, vennad Lõvisüdamed, ei pääse ise õnneliku lõpuga. See on jällegi loomulikult vaidlemise koht, kuna õnnelikult koos nad ju on ning päris lõpus nad vastu uuele seiklusele küll ju astuvad! Ometi ei ole see just klassikaline tõlgendus õnnelikust lõpust, kui seiklejad kõik omale armsa maha jätma peavad, kui mitte öelda, et seda nad lausa teha tahavad.
See jutt on pungil metafoore ja peidetud võrdlusi, sellest saab iga ajalooga veidigi kursis olev inimene aru. Igati loogiline on minu jaoks igipõline võitlus hea ja kurja vahel ning kurja alistamine. Samuti sinna juurde käivad kannatused nn heade poolel. Siiski jääb mulle arusaamatuks Lõvisüdamete endi saatuse metafoor - mida see täpselt esindama peaks? Ausalt öeldes tegin sellest üsna suure numbri, kuna palja silmaga loole peale vaadates võib vendade käitumine sisaldada endas teatud keelatud ahvatlusi. Kõige arusaamatum on minu jaoks just see, et selline käitumine on omistatud just raamatu kangelastele, mitte jõhkratele kurjamitele...
Olgu seal siis peidus metafoore nii palju kui tahes, seda peab küll aga igati tunnustama, kui kaunis sõnakasutus selles teoses on! Vot see ongi õigupoolest see, mis mulle meenub, kui mõtlen ilukirjanduse peale. Kaunilt seatud laused, otsitud ilustavad väljendid ja lauseehitus, mis kohati võib lausa luulet meenutada. Seda on vapustavalt meeliülendav kogeda, kui kaunisti võib sõnadesse panna teatud olukordi ja eriti veel stseenikirjeldusi! Seda olen ka juba ajast aega teadnud, et kohakirjelduste peale on Lindgrenil annet. See on suur osa tema kirjutiste maagiast.
Miski tõusis minu jaoks loost veel esile, kui alateadlikult võrdlesin seda tänapäevastema või siis lihtsalt teiste loetud kirjanike teostega. Selleks oli teatud stseenide kirjeldamine justkui olukorra lühikokkuvõttena. Näiteks loo lõpu poole oli olukord, kus vennakesed sisenesid kaljukoopasse üht väepealikku vabastama. Poiste teekonda läbi koopa oli kirjeldatud kui rasket ja vaevarikast, rohkete katsumuste ja väljakutsetega. Ometi oli kogu see retk, mis oli kestnud suisa hommikuvalgusest ööpimeduse saabumiseni välja, mahutatud vaid kahe lõigu sisse. Kujutasin vaevata ette, kuidas mõni teine romaanikirjanik oleks vaid selle katsumusterohke retke võinud venitada kuni kolmandiku raamatu pikkuseks! Jällegi ei ole kokkuhoid sõnade pealt alati ju miinuseks, eriti veel Lindgreni teoste puhul. Selle asemel saame lugeda palju maastikust ja kõikjal rõkkavast ilust, mis sealsel muinasjutumaal kõikjal valitseb. Ehk oli teatud hirmutavate stseenide kärpimine minimaalseks ka taotuslik - on ju tegu siiski raamatuga, mis oma peamise lugejaskonna saab laste arvelt.
Vendade Lõvisüdamete lugu on kurb, kuid see mahutab endasse ka palju ilu, armastust ja lootust paremale homsele. Lugu peegeldab hästi aega, mil see on kirjutatud ning loob lihtsaid paralleele muinasjutumaa ja päris elu ohtude, koletiste ja kangelaste vahel. Kindlasti ei ole tegu pelgalt lihtsa lastelooga, millena see ehk ainsal pilgul tunduda võib. See jutt peidab endas palju emotsioone ja vaoshoitud tundeid. Nende ja lisaks selles loos peituvate ajalooliste paralleelide tõlgendamine või kujuneda väga huvitavaks ja silmiavavaks protsessiks, kui leiaks kellegi, kes selles ajas ise ka elas.
Astrid Lindgreni austaja olen ma olnud väga pikalt, olen seda ka praegu ja tõenäoliselt tema teoseid imetlema jäängi. Tema teostes peitub justkui mingisugune kummaline maagia, mis teeb kõik ilusaks ja heaks. Tegelikult suisa koduseks, kui aus olla. Tema kirjutised võluvad oma lihtsuses ja heidavad valgust ka kõige koledamatele juhtumitele.
„Vennad Lõvisüdamed" on minu jaoks justkui seiklusjuttude seiklusjutt ja muinasjuttude muinasjutt. Selles on olemas kõik vajalikud elemendid, mis ei saa lihtsalt ühest tõelisest seiklusloost puududa. Seal on maagiline org ja võluloomad, muinasjuttude ja seikluste ajastule kohaselt loomulikult ka hirmuäratavad koletised ja vangikoopad. On olemas hea ja paha ja loomulikult kangelaslikud seiklejad, kes maa halva käest päästavad - mida veel ühelt õigelt seikluslikult muinasloolt tahta?
Ometi eristuvad „Vennad Lõvisüdamed" kõigist teistest klassikalistest muinaslugudest, vaatamata oma seikluslikule olemusele ja vastavatele elementidele. Selleks on asjaolu, et raamatu kangelased, vennad Lõvisüdamed, ei pääse ise õnneliku lõpuga. See on jällegi loomulikult vaidlemise koht, kuna õnnelikult koos nad ju on ning päris lõpus nad vastu uuele seiklusele küll ju astuvad! Ometi ei ole see just klassikaline tõlgendus õnnelikust lõpust, kui seiklejad kõik omale armsa maha jätma peavad, kui mitte öelda, et seda nad lausa teha tahavad.
See jutt on pungil metafoore ja peidetud võrdlusi, sellest saab iga ajalooga veidigi kursis olev inimene aru. Igati loogiline on minu jaoks igipõline võitlus hea ja kurja vahel ning kurja alistamine. Samuti sinna juurde käivad kannatused nn heade poolel. Siiski jääb mulle arusaamatuks Lõvisüdamete endi saatuse metafoor - mida see täpselt esindama peaks? Ausalt öeldes tegin sellest üsna suure numbri, kuna palja silmaga loole peale vaadates võib vendade käitumine sisaldada endas teatud keelatud ahvatlusi. Kõige arusaamatum on minu jaoks just see, et selline käitumine on omistatud just raamatu kangelastele, mitte jõhkratele kurjamitele...
Olgu seal siis peidus metafoore nii palju kui tahes, seda peab küll aga igati tunnustama, kui kaunis sõnakasutus selles teoses on! Vot see ongi õigupoolest see, mis mulle meenub, kui mõtlen ilukirjanduse peale. Kaunilt seatud laused, otsitud ilustavad väljendid ja lauseehitus, mis kohati võib lausa luulet meenutada. Seda on vapustavalt meeliülendav kogeda, kui kaunisti võib sõnadesse panna teatud olukordi ja eriti veel stseenikirjeldusi! Seda olen ka juba ajast aega teadnud, et kohakirjelduste peale on Lindgrenil annet. See on suur osa tema kirjutiste maagiast.
Miski tõusis minu jaoks loost veel esile, kui alateadlikult võrdlesin seda tänapäevastema või siis lihtsalt teiste loetud kirjanike teostega. Selleks oli teatud stseenide kirjeldamine justkui olukorra lühikokkuvõttena. Näiteks loo lõpu poole oli olukord, kus vennakesed sisenesid kaljukoopasse üht väepealikku vabastama. Poiste teekonda läbi koopa oli kirjeldatud kui rasket ja vaevarikast, rohkete katsumuste ja väljakutsetega. Ometi oli kogu see retk, mis oli kestnud suisa hommikuvalgusest ööpimeduse saabumiseni välja, mahutatud vaid kahe lõigu sisse. Kujutasin vaevata ette, kuidas mõni teine romaanikirjanik oleks vaid selle katsumusterohke retke võinud venitada kuni kolmandiku raamatu pikkuseks! Jällegi ei ole kokkuhoid sõnade pealt alati ju miinuseks, eriti veel Lindgreni teoste puhul. Selle asemel saame lugeda palju maastikust ja kõikjal rõkkavast ilust, mis sealsel muinasjutumaal kõikjal valitseb. Ehk oli teatud hirmutavate stseenide kärpimine minimaalseks ka taotuslik - on ju tegu siiski raamatuga, mis oma peamise lugejaskonna saab laste arvelt.
Vendade Lõvisüdamete lugu on kurb, kuid see mahutab endasse ka palju ilu, armastust ja lootust paremale homsele. Lugu peegeldab hästi aega, mil see on kirjutatud ning loob lihtsaid paralleele muinasjutumaa ja päris elu ohtude, koletiste ja kangelaste vahel. Kindlasti ei ole tegu pelgalt lihtsa lastelooga, millena see ehk ainsal pilgul tunduda võib. See jutt peidab endas palju emotsioone ja vaoshoitud tundeid. Nende ja lisaks selles loos peituvate ajalooliste paralleelide tõlgendamine või kujuneda väga huvitavaks ja silmiavavaks protsessiks, kui leiaks kellegi, kes selles ajas ise ka elas.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews