Minu Haiti. Ellujääja

Minu... #31

by Tarmo Jõeveer, Dagmar Lamp (Editor)

„Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub.”

Haiti – maa, mis seal veedetud aja jooksul näitas mulle oma erinevaid palgeid ning oleks mind napilt igaveseks endale jätnud.

12. jaanuaril 2010 toimus Port-au-Prince’is maavärin, mille käigus hukkus arvatavalt 230 000 inimest. Neist 102 olid minu sõbrad ja kolleegid ÜROst.

Haiti – maa, kus algas minu uus elu.

Genres: Travel

208 pages, Paperback

First published June 10, 2011

Reviews

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Väga meeldejääv Minukas, mis reisiraamatu eesmärgil on ehk liiga vana, kuid mida tasub lugeda hoopis ühe uskumatu vedamise ja ellujäämise loona. Raamatus tutvustab autor Tarmo oma lapsepõlve, kooliaega ja tööd ÜRO välismissioonidel eeinevates riikides, sh ka Haitil. Ihukaitsjana Haitil leiba teeninud Tarmo elab seal täieliku ime tõttu 2010. aastal üle kohutava looduskatastroofi ning on kõik oma katsumused ka meile lugemiseks kirja pannud. Lisaks on siin peidus väga südamlik armastuslugu.

Ja tegelikult saab ikka ka Haiti kohta nii mõndagi teada, nt seda, et neil on kasutusel väga veider fiktiivne rahaühik, nii et poemüüja öeldud summa tuleb korrutad viiega ja siis vastav hulk rahatähti oma ostude eest anda. Huvitav, kas sama süsteem toimib seal ka praegugi? 🤔

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

See võinuks minu poolest veel tükk maad pikem raamat olla. Alguses pani veidike kulmu kergitama see, et niivõrd pikalt oli Haitile eelnevast ajast räägitud, ent tegelikult oli see kõik oluline taustainfo.
Veelgi rohkem oleks tahtnud lugeda töö eripärast, kuid see on nüüd puhas uudishimu. Imetlusväärt inimene igal juhul. Muidugi näitab tema kogemus ja elu kirjeldus seda, kuivõrd suur roll on õnnel. Aga ühel hetkel saab õnn otsa ja siis tuleb ise toime tulla. Ma ei usu näiteks, et mina oleksin suutnud seal rusude all kinni olles sedavõrd kaalutletud otsuseid teha. Samas selline oskus kuluks alati ära.
Haiti osas jäi mu suhtumine samaks, nagu varasemalt. Kui ma juhuslikult maailma sinnakanti satun, siis võib ju läbi hüpata, aga spetsiaalselt reisima ei kutsu.

[Raigo Loide · Rating 3 out of 5]

Loetav, aga ei midagi erilist. Haiti kohta on infot pigem vähe, aga päris efektne on kirjeldus maavärinast ja purunenud hoone alla lõksu jäämisest. Autor on üsna romantiline, kirjutab heldimusega naisest-lastest ja kolleegidest ja lapsepõlvekülast, aga tal ei ole mingeid seiklusi ega isegi huvitavaid tähelepanekuid väljaspool maavärinat.
Lugeda on lihtne ja väga igav ei hakka, ehkki kange soov on sageli infot juurde otsida.

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Hea ülesehitusega - esmalt on kokkuvõte autori lapsepõlvest, mis annab taustainfo. Seejärel ülevaade ÜRO rahuvalvaja tööst ja muidugi Haiti riigist.
Tore, et autor räägib ka oma eraelust - romantilisest suhtest ja selle arengust. Detailne kirjeldus on sellest saatuslikust päevast 12. jaanuar 2010, mil autor viibis sõna otseses mõttes traagiliste sündmuste keskpunktis.

[Maila · Rating 4 out of 5]

Seni loetutest Minu-raamatutest üks parimaid. Sisukas ja ladusalt kirja pandud.

[M. · Rating 5 out of 5]

Mõnus lugemine, mis tutvustas nii Haitit kui ka näitas, kui palju üks inimene on võimeline läbi elama.

[Merle · Rating 4 out of 5]

Maavärinas ellujäänud perepea ja politseinik. Paneb elu üle järele mõtlema. Ladus lugeda.

[Eloise Sunshine · Rating 3 out of 5]

Täitsa tubli keskmine kolmene kirjatükk. Kui kogu sõjanduse/ÜRO missiooni teema välja jätta, siis ilma maavärina elamuse ja pääsemiseta mulle näib, et Haiti raamatut polekski vist põhjust olnud kunagi kirjutada. Või igatahes tundus see väikeriigi enda olemus selles teoses justkui pigem nagu lava dekoratsiooni rollis olevat.

Tarmo lugu näitab aga seda, et isegi kui oled tippväljaõppe saanud, peab elus vedama ka, sest kui õnne ikka pole, ei ole ka millegi peal oma oskusi kasutada. Samas näib mulle tihtipeale, et elu ise juhtib meid läbi olukordade, mis tihtipeale on justnagu praktiline õpe ja ettevalmistus nendeks olukordadeks, mis kunagi hiljem ette tulevad ja kus varasem "väljaõpe" igati marjaks ära kulub. Oli see nüüd saatus või hinge enda valik selle elu kogemuseks, kes teab, aga isiklikult arvan viimast. Sellest tulenevalt tekkis mul ka mõningal määral sisemine vastuolu autoriga raamatu lõpus. Epiloog oli kuidagi väga-väga üle võlli minu jaoks (vabandan, kui võin sellega südametu tunduda, ma lihtsalt näen asju teisiti). Ju on siis minu usulised tõekspidamised oluliselt erinevad Tarmo omadest. Kristlikust maailmapildist lähtuvalt olid tema tunded ja emotsioonid ehk omal kohal ja täitsa õiged - seda arvestades juhul, kui meil ongi ainult üks elu ja see lõppeb "lambist" ning ilma põhjuseta ja siis ongi kõik ning ei iialgi enam. Siis saabki surmast traagika ja lõputu agoonia paljude allesjääjate elus. Kurb muidugi.
Minu praktilised kogemused on näidanud aga teisiti... seega on see arvustus kõigest minu isiklik arvamus ja ei ühti ilmselt paljude kristliku kultuuriruumi taustaga inimestega, isegi kui nad pole usklikud.

[Carmen · Rating 3 out of 5]

Üks parimaid minu-sarja raamatuid, mis lugenud olen. Väga hea šokeeriva lõpuga - detailne kirjeldus sellest, kuidas autor maavärina tõttu rusude all 38 tundi oli.

Mis ma Haitist teada sain:
*Liikluskord on kaootiline. Samas suudetakse igasugused ristmikul toppamised väga kiiresti lahendada.
*Ühistransporina sõidavad ringi tap-tapid - nii suured kui ka väiksed kirevates toonides bussid, mis mahutavad endasse väga palju inimesi olenemata oma suurusest.
*Peaaegu kõik rannad on prügi täis ja inimtühjad.
*80% elanikkonnast on puruvaesed, kuigi on ka megarikkaid.
*Kraanivesi ei ole joodav.
*Kõige kardetumad haigused on malaaria ning kõhutõbi.
*Kukevõitlused on populaarsed, kuigi nendes osa võtmiseks peab toimumispaika hoolega otsima.
*Aasta kõige suurem ja oodatum sündmus on karneval, millest võtavad osa kõik haitilased.
*Vaesed on leidnud igasugu viise raha teenimiseks - näiteks kui keegi näeb, et pargid oma auto maja ette, tullakse sulle kohe peale suruma autovalvamisteenust (mis kahjuks pole just eriti turvaline, sest teenusepakkuja tahab ainult raha ja ei hooli su autost).
*Suur osa saarest on kaetud mägedega.
*Naised kannavad raskeid asju oma pea peal.
*Maavärin, mille autor imekombel üle elas, nõudis kuni 300 000 inimelu.

[Anu · Rating 4 out of 5]

Ilmselt inimesed, kes jälgivad igapäevaselt uudised, tunnevad raamatukaanel oleva mehe kohe ära - see on ju see mees, kes Haitil toimunud maavärinast eluga pääses. Mäletan, et kui see uudis meediasse tuli, tärkas minus küll huvi, et kuidas ta Haitile sattus. Kuksil nägin ma veel pilti tema naisest ja lastest ja minu huvi kasvas veelgi, et põnev, kuidas ta oma naisega kokku sai. Nüüd, lõpuks lugedes tema raamatut "Minu Haiti", sain neile küsimustele vastuse. Lisaks saab teada taustainfot autori noorusajast ja sellest, kuidas ta esmakordselt Eestist välja sattus. Igati kaasahaarav lugemine ühe mehe saatusele.
Loomulikult saab natukene aimu Haitist kui riigist ja seda just kõrvalvaataja pilgu läbi, sest seda ju ka raamatu autor seal riigis on.
Tegemist ei ole naljaka või lõbusa lugemisega. Pigem näitab see raamat, et me ei tea eales ette, mis elu meid tegelikult ees ootab. Kokkuvõttes mõnus ja mõtlemapanev lugemine.

[Janne · Rating 4 out of 5]

Siiani polnud veel ükski Minu.. sarja raamat mul pisaraid silma toonud. Uskumatu lugu, uskumatu vedamine.

[Hedi · Rating 3 out of 5]

Täitsa okei lugemine

[Signe · Rating 5 out of 5]

Minu uus lemmik Minu-raamat. Tõeline elamus.

[Tiina Pärtel · Rating 3 out of 5]

Tundub nagu sain autori elukeerdkäikude kohta rohkem teada, kui Haiti kohta.