Tulime tühjusest

Tulime tühjusest.Petame endid lootusegajõuda kuhugi. Valgusse.
Ma proovisin ehitadailusaid kodusid.Kulutasin uneeelseid aeguvalides värve,mis annaksid tuulevaikse lapsepõlveneile, kes magavad tubades.
Tõusin keset öödja läksin mere äärde.See polegi meri, vaid järv.Ka mina pole seeja ma ei tea, kes ma olen.
Rajades paradiisi, ehitasin põrgu.Pisarad minu tegudestkergitasid veepiiri,aga kõrkjad olid eesja nendel nägin veiklevat varju.See olin ma ise.
Ema ja isa leidsid mind tühjusest.Otsisin vastuseid, alati aplaltneelates heljuvaid hetkinagu tindiparv ähmases valguses,mis puudutab läbi vee –ainult päike teab oma suunda.
Isa on surnud ja tema ei vasta.Ema on elus ja temalt ei küsi.Ise ei mõista, kuni on ööja hommik on alati uusja eelmiste päevade valuon võimatu röövida nendelt,kes väärisid paremaid kinke.
Ma ei tea, kes ma olen, kuid sinaoled soojus, mida kiirgavad köetud majad.Oled õhtud, mida liigendavad helidikka veel ostmata klaverilt.Oled see, kes kunagi andestab.Võibolla siis, kui mind enam pole.
Seisan keset päevaseal kus eelmisel aastaloli liivane kallas, kõrkjatest kaetud.
Sina vist olidki koduvõi lootus kodulenagu varahommiku päikejärve rahutus peeglis.
Nüüd on aeg, mil otsustavad teised.Otsustad sina, mitte mu aplus ja väikeste kalade hirm.Otsustab järv, kellele andaja keda võtta – tagasi tühjusse.
Tulime tühjusest.Tulime emast ja isast.Pole põrgut ja paradiisi.Elame esimest korda.