Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril

Paistis tellistele peegelduvaid kiiri,lendas õhus paplilume pudemeid.Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,tappa tahtsin, aga surra – ei.
Tundus, ootab tulevikus ainult tühjus.Ma ei eksinud, kuid veidi aega veelelu kaardilauas tuletikke kuhjubminu ette, kui ei küsi vaevadest.
Kui ma talun ööd ja karjumata appisinu silmi vaatan kurbi, rahutuid.Tihti võimalused ületavad tahtmist,poolikvõidud teevad ränka valu, kuid
enam tappa ennast sugugi ei taha,sest on elamine liiga usutavja kui hõbehundid murravad mind maha,nende laul me kõigi südant puudutab.
Paistab pilvedele peegelduvaid kiiri,korter suve rohkeid lõhnamisi täis.Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,tappa tahtsin, aga surra – ei.