nõme

Jõulud on nüüd ära olnud, on õige aeg rääkida, et kuidas nad siis möödusid. Esimene jõuluime sai ilmsiks 23.12, mil mulle kirjutas keset ööd üks meesterahvas, kes mind juhendas, kuidas meie pelletkaminat ilma puldita tööle saada. Halle-freaking-luuja.

Teine jõuluime oli samal ööl – Marta nuttis. Eks ta ole enne ka nutnud, aga mitte nii, et tiss teda ei rahustaks. Nüüd ma saan aru, et eks see algav nohu oli, aga tol ööl ei saanud ma hästi aru, et mis tal viga olla võiks. Mähe oli kuiv, kõht oli täis, sügasin ta üle (mõnikord beebid sügelevad, aga ei saa ise sügada ja siis nutavad), aga ikka nuttis. Ja niimoodi haledalt ja kurvalt. Tahtis väga tissi ja lutti, aga samas kui imema hakkas, siis justkui punnitades ja imelikult, ah ma ei oska seletada. Ühesõnaga – ta nuttis. 

Meie hiline magamaminek oli tol ööl nagunii veninud kella kolme peale, mistõttu see 3-7 üleval passimine ei olnudki nii hull, sest ma polnud magama veel läinudki. Alguses proovisin küll magamistoas teda magama saada, aga siis tulin alla, jalutasin siin temaga kuusevalguses edasi-tagasi ja laulsin suvalisi laulukesi. Siis saingi aru, et ainuke, mis teda rahustab, ongi liikumine ja minu rääkimine. Isegi, kui see on rögisev vms. Hehe, sellega meenubki üks paari päeva tagune kommentaar:

“Nagu sa tead, sul on selline imelik naer või itsitamine, millega jätad (päris) paljudele endast kohtlase mulje, ja kui viskad paar krõbedamat allapoole vöö nalja pisut (ebameeldivalt) rögiseva ja eriti laisa monotoonse hääletämbriga, siis sinu öeldu saab kohe vastukaja. Koheselt tundub sinu suust öelduna rõveda(ma)na kui näiteks Kardo suust. Muuda lihtsalt oma häälediktsiooni.. kui sa olid noorem, siis sul sellist häält ei olnud, vaid selle oled sa ise endale teismelisena külge pookinud et kihvtim välja paista. Omal ajal oli sellel kindlasti rohkem mõju, seltskondades jäid silma. Sul on tegelikult täiesti normaalne hääl, kui sa seda madalat laiska monotoonset (lahtise röga) kõnediktsiooni rohkem ei viljeleks. Praegu töötab see sinu vastu paljudes olukordades. PEACE.”

Martat ei paistnud minu lahtise röga diktsioon häirivat, seega lõõritasin ma erinevaid laule, mis pähe tulid. Lõpuks said lauluideed otsa, mille peale panin ma History pealt mingisuguse dokumentaali katkust ja lugesin Martale ette, mis seal räägiti. Nüüd teab ka tema, kuidas katkuhaigetel kubemetes suured bakterikolded olid, mistõttu surid nad piineldes ja aeglaselt. Varem või hiljem pidi ta seda vast nagunii teada saama, miks mitte nüüd.

Kella seitsmeks sain selle nublu lõpuks magama ja viisin ta üles voodisse, et ise alla tagasi magama kebida, sest ma ei tahtnud riskida sellega, et äkki ta ikka nüüd uuesti ärkab ja ma sellega tegelema peaksin