oma arvamusest

Triinu kirjutas teemast, mis mind vägagi kõnetas. Nojah, pole ka vast ime, sest mina ju olen ka lapsevanem ja blogija, niiet muidugi suutsin ma tema jutuga samastuda. Blogijana on tõesti keeruline olla lapsevanem, sest põhimõtteliselt ükskõik, mida sa teed, teed sa kellegi meelest seda valesti. Aga ega ükski ema ju ei taha teha valesti, tahaks ikka nagu parim versioon olla, aga paraku avalikkuse ees ei saa olla parim, sest, nagu öeldud, on see nii suhteline mõiste.

Tegelikult puutuvad sellega kokku loomulikult ka need emad, kes ei ole blogijad. Meie ümber on perekonnad, sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad internetis (ala needsamad beebigrupid, kuhu paljud lapsevanemad koonduvad). Kõikidel nendel inimestel on erinevad elud, erinevad põhimõtted ja erinevad vajadused ning soovid. Tihtipeale kipuvad inimesed aga ära unustama, et nende arvamus ei olegi mitte midagi muud, kui nende arvamus. Me keegi ei tea, millised on teiste elud nende koduseinte vahel, aga kritiseerima ollakse alati varmad.

Muidugi ma olen ise ka kobisenud ja arvanud, et just mina paremini tean, aga tegelikult on fakt see, et head nõu võib alati anda, loeb lihtsalt, kuidas seda sõnastada. On ju vaks vahet, kas sa lendad kellelegi peale, et issand jumal, sul on ju see SITT kandekott, oma lapse peale ka üldse mõtled?! Või seletad inimesele, et kuule, sa äkki ei teagi, on paremad ja mugavamaid variante kah.

Mõndade inimeste puhul tuleb lihtsalt aru saada, et ta ei taha su nõu. Vahet pole, kas see on hea nõu või ei ole, aga no lihtsalt inimene ei taha. Ja siis ei aita, kas sa närvitsed ja tõmbled ja sõimad või… teed ükskõik mida. Sina ei saa panna teist inimest käituma nii, nagu sina tahad. Ja mõnikord tuleb sellega lihtsalt leppida ja edasi elada.

See on vist mõnda inimeste loomuses pidevalt õpetada ja nõu anda, taipamata, et teisel on omakord õigus kas see nõu vastu võtta, või mitte. Elu on selline lihtsalt. Mina ka mõnikord ikka ütlen sõna sekka, aga enam ma ei solvu või ärritu, kui inimene minu nõu ei taha. See on ainult endale koormav, teine elab rahumeeli ikka edasi, ainult selle vahega, et sa oled endast mingi segase mulje jätnud, kes oma arvamust peale pressib ja teist elama õpetab.

Mul näiteks vanasti ema käis mega pinda ja kogu aeg õpetas mind, kuidas ma midagi tegema pean. No üli närvidele käis, sest ta ei paistnud taipavat, et ma EI OLE tema ja ma teengi asju teistmoodi. Alles siis kui ma ise lapsed sain, siis lõpetas ära, mis on väga hea, sest enamik emad just kipuvad lapsekasvatuses nn üle võtma ja enda arvamust peale pressima. Seda meil õnneks pole, niiet kõik on sellega kenasti nüüd. Ämm ka üldse ei targuta, nagu kõik “õuduslood” ämmadest räägivad :D Mul on vist vedanud! Noh, miinus need tuhanded inimesed, kes leiavad, et ma teen kõike valesti :D

Kes teid õpetama kippunud on?